Esmaspäeval oli eesti filminduses harukordne päev. Helilooja Veljo Tormis sõidutas oma autoga Tallinnast Tartusse otse Athena keskuse ukse ette filmilavastaja Vladimir-Georg Karassev-Orgusaare, et too saaks osaleda 40 aastat tagasi valminud filmi «Lindpriid» pidulikul linastusel.
Haruldaseks võib kinoõhtut pidada mitme asjaolu tõttu. Kõigepealt – «Lindpriide» stsenarist ja režissöör Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar, filmimise aegu Vladimir Karasjov, viibis Eestis esimest korda pärast seda, kui ta oli aastal 1976 jäänud poliitilise põgenikuna Pariisi.
Teiseks – et Nõukogude võim keelas «Lindpriide» näitamise pärast selle valmimist aastal 1971, siis ei olnud see seni Tartus suurele ekraanile ametlikult jõudnudki. (Mitteametlikult vaadati seda Vanemuise kontserdisaalis ja Vanemuise tänava ringauditooriumis vahetult pärast valmimist.)
Nüüd sai filmindustegelane Jaak Lõhmus kinoõhtut avades tõdeda, et Eessaare Aadu teose «Linnupriid» järgi vändatud ja Eesti Vabariigi põrandaaluste revolutsionääride elust jutustav neljatunnine film meelitas Athena keskuse kinosaali rekordiliselt arvuka publiku.
Lugu nagu tragöödia
Vaatajate hulgas olid ka «Lindpriide» helilooja ja üks osatäitjaid Veljo Tormis, filmi nelja osa ühendava ja Liis Benderi esituses kõlava ballaadi sõnade autor Hando Runnel, osatäitjad Ago-Endrik Kerge ja Ene Rämmeld, Karassev-Orgusaare abikaasa.
Päev varem oli palju suurem seltskond (üle 20 inimese) sama filmi tegijaid kogunenud nostalgitsema kunagisse filmimise paika Altjal.
«Emotsioonid olid väga tugevad,» märkis Rämmeld. ««Lindpriidest» sai pärast valmimist surmalaps. Seegi on juba suur asi, et ta on nüüd veel alles. Altjal meenutasime kahetsusega ka seda, et me ei saanud koos enam järgmisi filme teha. Karasjovil oli programmis veel palju filme, kuid tema ja ka minu filmikarjäär lõppes «Lindpriidega».»
Karassev-Orgusaare põhiline saatja Tartus oli tema poeg Tarah, kes elab samuti Pariisis. Jälginud eile intervjuud, mille tema isa andis Postimehele, täiendas poeg seda hiljem väga emotsionaalselt. Ta peab oma isa lugu tragöödiaks.
«Kui mu isa 1976. aastal «hüppas ära», anti talle valik: kas pühenduda Prantsusmaal filmindusele või oma pere taas ühendada,» ütles Tarah. «Ja isa ei pühendunud filmindusele, vaid seadis oma elu eesmärgiks pere taas ühendada.»
Karassev-Orgusaarel kulus viis aastat rasket vaeva, et saada raudse eesriide tagant Prantsusmaale abikaasa Ene Rämmeld ja poeg Tarah, kes oli sündinud Eestis aastal 1972.
«Need viis aastad sõid tema närvid läbi, sest mu isa võitlus tundus lootusetu, ja see on...» Kui Tarah sellest eile rääkis, katkes ta jutt meeleliigutusest ja põsele veeres pisaraid. «Kui ta oleks olnud egoist, oleks ta valinud dokumentaalfilmide tegemise ning minust ja emast loobunud. Nii et peamine süüdlane olen mina. Ta sai aru, et filmidele oleks ta pühendunud pere ühendamise arvel.»
Tarahi perekonnanimi on passis Karassev. Luuletajana kasutab ta nime Tarah Xaintorxare (ka tema ainuke eestikeelne kogumik poeese on ilmunud selle pseudonüümi all – kirjastuse Elmatar üllitisena aastal 2005). Eesti luulet on ta tõlkinud prantslastele kui Tarah Montbélialtz.
Eesti filminduse ja Karassev-Orgusaare suhetest kõneldes meenutas Tarah, et tema isa sai vaadata ainult neid väheseid Eestis tehtud filme, mida näidati Pariisis Nõukogude filmide festivalidel.
«Kui aga taastati Eesti Vabariik, ei pidanud praktiliselt mitte keegi Eesti filmindustegelastest minu isast mitte midagi,» ütles Tarah. «Ma ei saa aru, miks mu isa oleks pidanud näitama nende suhtes huvi, kui nemad näitasid välja ükskõiksust ja pidasid teda eikellekski. Ei saadetud filme ka DVD-del. Seepärast polegi mu isa Eesti filmindusega kursis.»
Nagu edasisest vestlusest Karassev-Orgusaare ja tema pojaga selgus, olnuks «Lindpriide» režissöör valmis tulema jäädavalt kodumaale juba Lennart Meri presidendiks saamise järel. Kuid Eesti jättis Pariisi kutse saatmata.
On põgenik siiani
Eesti Vabariigi suursaadik Prantsusmaal Sven Jürgenson andis tänavu 8. aprillil Eesti suursaatkonnas Pariisis Karassev-Orgusaarele üle Valgetähe IV klassi ordeni. Suursaatkonna teate põhjal määras selle president Toomas Hendrik Ilves. Autasustamise algataja on Tarahi andmeil eesti kunstnik Urmo Raus, kes elab praegu Hollandis.
«Kui Lennart Meri oleks olnud õige mees, oleks ta pidanud aumärgi juba tollal andma ja mu isa Eestisse kutsuma, kus ta oleks saanud filmide loomisel veel kaasa lüüa,» kommenteeris autasustamist Tarah.
Sellega seoses meenutas Tarah Karassev ka Lennart Mere üleliia hoolikat tegevust Tallinnfilmi toimetajana. Õige tugevasti sai siis rappida ka Leida Laiuse film «Libahunt» (1968). Tiina osas on selles Tarah Karassevi ema Ene Rämmeld.
Muide, Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar on senini elanud Pariisis poliitilise põgeniku staatuses ega ole Prantsusmaa kodanik.
Karassev
• Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar sündis 14. detsembril 1931. aastal Tallinnas. Õppis Tomski ülikoolis ajalugu ja kirjandust ning Moskva filmiinstituudis filmiteadust ja -režiid. Pärast Eestisse naasmist lavastas 1960ndate lõpus peamiselt tõsielufilme ja kirjutas filmikriitikat. 1976 palus Prantsumaal poliitilist varjupaika ja töötas raadiojaamas Vaba Euroopa.
• Tuntuim linateos on neljatunnine mängufilm «Lindpriid», mis jutustab põrandaaluste revolutsionääride elust Eesti Vabariigi algusaastatel ja pandi kohe pärast valmimist 1971. aastal riiulile. Põhjus on ebaselge, aruteludest jooksid läbi sellised sõnad nagu «sünge», «mitmetähenduslik», «revolutsioon jääb tagaplaanile» jms.
Linastusel olnute arvamusi
Tõnis Lukas
riigikogu liige:
Loomulikult on aeg «Lindpriidele» mõjunud. Muutunud on Eesti publiku ajalooteadvus, mistõttu neid sündmusi, mida film kajastab, ei vaadata enam sugugi heroilisena. Eesti publik keskendub praegu seda vaadates pigem isikupsühholoogiale – kuidas täidetakse rolle ja kuidas inimene ajalookatlas põleb.
Aastal 1971 vaatas osa inimesi «Lindpriisid» kui revolutsioonilise võitluse filmi, mis justkui kajastas üht ajalooetappi. Publiku ootused on muutunud. Kommunistlikku revolutsioonilist liikumist heroiseeriv film on meie ees kogu oma ideoloogilises alastuses. Eesti publik ootab nüüd vaadates, et hilisem dissident Karassev-Orgusaar lavastas filmi «ridade vahele» ka n-ö rahvuslikku vastuhakku. Seda aga ei pruugi seal olla.
Režissöör on «Lindpriide» filmimisel põgenenud ideoloogilise ja poliitilise tellimuse eest psühholoogilisse draamasse. Ta kasutab selliseid kunstilisi võtteid, mis olid Eesti NSV filminduses omast ajast ees. Ja juba see on tema väga suur saavutus.
Karassev-Orgusaare roll eesti kultuuris on säilinud ka pärast Eestist lahkumist. Ma olen talle tänu võlgu selle eest, et ta aitas mind palju siis, kui ma sain 1990. aastal stipendiumi Sorbonne’i ülikooli. Ta abistas väga paljusid Eestist Pariisi läinud üliõpilasi.
Olev Remsu
kirjanik ja kriitik:
See film on Alain Resnais’ mõjuline. Alain Resnais oli 1950. aastate lõpus ja 1960. aastate algul kahtlemata Euroopa tipprežissööre, prantsuse uue laine juhtvedaja. Tema filmides ei ole tähtis süžee ega sõnum, tähtis ei ole jutustuse kausaalne areng, vaid tähtis on filmi muusika, esteetika, isegi koreograafia.
Need on ka «Lindpriides» väga täpselt välja mängitud, kusjuures operaatoritöö on tohutult hea. Esteetika mõttes ei ole see film vananenud. Meie filmikunstis ei ole vähemasti mustvalgete filmide hulgas sellele kõrgesteetika poolest vastast.
Mis puutub aga poliitilisse sõnumisse, mis on lõppkokkuvõttes meie Eesti vaenulik, ja muusse sellisesse, siis on praegu natukene piinlik vaadata. See paneb aga mõtlema, mis salamehhanismid Eesti NSVs toimisid.
Näiteks keelati ära Rudolf Rimmeli Lenini-poeem. Aga miks keelati? Ometi oli see ju Lenini-poeem. Ja «Lindpriid» oli ju lõppude lõpuks tehtud tippkommunisti Jaan Anveldi romaani järgi. Ja selle filmi keelamise pärast saadud pettumuse tõttu tuli autoril lahkuda Nõukogude Liidust. Siin oleks Eesti NSV ajaloo uurijatel mõtisklemist.