Tallinn on ilusaim linn maailmas, üllatus Karassev-Orgusaar

Tartus: Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar. Foto: Sille Annuk

Pärast paari aasta tagust rasket haigust on Vladimir-Georg Karassev-Orgusaar (79) kaotanud oma vaheda sõnakuse, kuid tema vaim on endiselt särav.

Külastate nüüd esimest korda Eestit pärast välismaale jäämist 1976. Noorele lugejale peab siinkohal meelde tuletama, et toona ei tohtinud ükski Nõukogude Liidu elanik seda omal soovil teha. Teil olnuks põhjust tulla vabasse Eestisse varemgi. Miks teete seda alles nüüd?

Ma tulin poja soovil, põhiliselt ongi see sõit mõeldud talle «teatepulga» edasiandmisena. Miks nüüd? Sest ma sain kevadel Eesti Vabariigi aumärgi, mida ma, muide, alul ei tahtnud vastu võtta, kuid see sai ikkagi teoks.
Vaatasite publiku hulgas Tartus Athena keskuse kinosaalis esmaspäeva õhtul üle aastakümnete taas suurel ekraanil oma filmi «Lindpriid». Kuidas on mõjunud teie filmile aeg?

See film ja tema sisu on nüüd juba ajalugu.

Kas te ei arva, nii nagu mõned äsjasedki vaatajad, et «Lindpriid» on esteetika poolest endiselt suurepärane linateos?

Omaenda filmi kohta hinnanguid välja pakkuda... Nii kaugele ma siiski ei lähe.

Kui hea ülevaade on teil Eesti filmindusest? Kui hea või halb on see võrdluses muu Euroopa filmindusega?

Mul on sellest raske rääkida. Algul ja Eesti taasiseseisvumise ajal ma jälgisin pidevalt seda, mis toimus Eesti poliitilises ja ühiskondlikus elus ning samuti filmide maailmas. Ajaga jäin unarusse ja see kõik kaotas minu jaoks tähenduse. Sain filme vaadata väga vähe. Lünk on suur.

Nii et te ei oska öelda, millisel kohal Euroopas on Eesti oma filmide poolest?

Jah, tuleb nii välja. Aga igatahes teiste suust pole ma eriti suuri kiidusõnu kuulnud.

Eestis mäletatakse teid ka kui Raadio Vaba Euroopa vestete autorit ja esitajat. Mõnedki taasiseseisvunud Eestist Pariisi õpingutele siirdunud üliõpilased on teile tänulikud abistava tegutsemise eest. Mida te ise peate oma suurimateks saavutusteks aastatel 1976–2011?

Ma arvan, et kõige olulisem oli minu Vaba Euroopa seeria mõtisklusi ja tähelepanekuid. Sest isegi nüüd Eestis tuli mitu ja mitu inimest mulle rääkima, et ma olen aidanud neil vormida nende maailmavaadet.

Mul oli (Tartus Athena keskuses – toimetuse märkus) palju liigutavaid kokkupuuteid inimestega, keda mina ei tundnud, kuid kes olid näinud minu filme või kuulanud minu saateid. Esikohal on mul olnud siiski kogu aeg Eesti.

Saabusite Eestisse jaanipäeva eel. Kas ja kus tegite jaanituld?

Jaanipidu pidasime lähemate sugulastega Kloogarannast veidi lääne pool, minu onupoja, kunstnik Urmas Orgusaare juures ja hiljem tema tuttavate-sõpradega.

Kui kaua te Eestis veel viibite ja mida kavatsete siin teha?

Olen veel kaks nädalat, siiamaani on see aeg päris intensiivne olnud. Kõige rohkem on see olnud kokkupuude oma minevikuga. Paratamatult tahab inimene teada, milleks ta elas. Egoism peab ka rahuldatud olema.

Kas te praegu oskate sõnastada, mille nimel te olete tänini elanud?

See on kõige laiem küsimus, aga labaselt öeldes – elanud olen selleks, et rahuldada oma uudishimu.

Kas olete märganud Eestis midagi sellist, mis teid on üllatanud heast või halvast küljest?

Jah, näiteks taaskohtumine Tallinna kui linnaga. Ma pole nõus nendega, kes on kritiseerinud ja kritiseerivad minuga rääkides, et Tallinn on oma uue arhitektuuriga end kompromiteerinud, hoolimatu olnud mälestusmärkide suhtes, ja et eriti olevat ära rikutud vaade merelt. Vastupidi! Mind üllatas, et Tallinn on ilusaim linn maailmas.