Nukker lugu parimast koomikust, kelles peitus tõsine draamanäitleja

Kolleegid Draamateatrist: Dan Põldroos ja Merle Palmiste Foto: Peeter Langovits

Kurb raamat. Nalja saab, huvitav on, oma fragmenteeritud moel annab põhjaliku ülevaate hea näitleja lühikesest elust, tunnistab nii tema talenti kui anarhilist loomust, nii südameheadust kui hooletut elegantsi – raamat ei nuta ega hala ega leina õõnsas mõttes, ja just sellepärast see ongi kurb raamat.

Peategelase elu helged hetked annavad eriti ränka kontrasti teose lõpupoole üha süvenevale muljele, et Dan Põldroos oli piljardikuul, mis saanud toikalt tavalisest kõvema kolaka, mistõttu tema veeremine auku oli eriti kiire – ja aeglasema kulgemise juures ei tunduks see vältimatus ka nii jõle.

37-aastaselt oma kodus südamerabandusse surnud mehe eluga on raamatu kokkumonteerija, Eesti üks paremaid ja enam näinud teatrikriitikuid Pille-Riin Purje näinud üüratu vaeva: enam-vähem kronoloogiliselt on toodud kõik tema rollid seitse aastat koduteatriks olnud Eesti Draamateatrist kutsekoolis alustatud töödeni luuleteatris Varius, kõik rollid lavakunstikateedri ajast, edasi põhitöö kõrvalt muudes teatrites, ja siis juba vabakutselisena; ning ka osatäitmised raadioteatris, filmides ja mujal.

Eraldi peatükk on ka elutahule, mille pärast rahvas teda kõige rohkem armastas ja vihkas: telerollid Kanal 2 saadetes «Wigla Show», «Wremja» ja «Sipelga 14» (Haista Gäng, Nisu Uuno, rullnokk Aiku, maestro Eints, Laari ämm, inspektor Kukeke jm). Nende põhjal jääb Põldroos meelde maailma ühe geniaalsema koomikuna: kõiki konkureerivaid näiteid välismaalt on ju tänapäeval lihtne võrdluseks kõrvale asetada.

Mees filmiklassikast

Kurikuulsate telerollide tõttu jäi Põldroosile külge ka mõru maine, umbes, et tal jäid ju suured tõsised rollid alates Hamletist tegemata, ta raiskas end komejandile jne. Ma isiklikult ei arva, et see oli raiskamine, lisaks sellele, et need olid pööraselt naljakad, ilma nende tegelaskujudeta, näiteks koos Jan Uuspõlluga (hiljem koos Rednar Annusega) tehtud rullnokkadeta oleks Eesti kollektiivne (ala)teadvus märgatavalt vaesem.

Raamat avab ka üpris selgelt ja ilustamata telgitagused, miks Põldroosi teatrikarjäär allamäge läks. Joomine, kompromissitus, viitsimatus, hiljem suutmatus teksti pähe õppida...

Põldroos oli koondkuju vene kirjandus- ja filmiklassikast: Ilfi ja Petrovi Ostap Benderist (romaanidest «12 tooli» ja «Kuldvasikas» on Purje võtnud ohtralt ka illustreerivaid tsitaate «Briljantkäe»

Gorbunkovini (keda kehastas Juri Nikulin). Tal juhtus. Tal oli joont. Selline oli ta elus, aga laval jäi kindlasti mõndagi saavutamata. Peaasi: süda oli tal õiges kohas ja hing oli avar, selle tõdemuseni jõuab eri teid pidi enamik raamatus teda meenutavatest inimestest.

«Aitab naljast!» on kokku pandud kildudest, räägivad vaheldumisi Dani tundnud inimesed: sõbrad, sugulased, näitlejad, koolikaaslased, tuttavad, kolleegid eri elualadelt, kümneid ja kümneid inimesi, mõned neist läbivamad (kursavennad ja ühtlasi sõbrad Tarvo Krall, Ivo Uukkivi, Gert Raudsep, Ingomar Vihmar jt, samuti Jan Uuspõld, Ervin Õunapuu, muidugi ema Jelizaveta jmt).

Nende kõigi jutt on paigutatud lugude, arvamuste, repliikide kaupa raamatu struktuuri. Teemadeks on elu, teater, muu töö, lapsepõlv, sõprussuhted, aga ka rohkelt lõbusaid juhtumeid Dani elust, oli siis viin rohkem või vähem mängus, aga igal juhul avavad need kokkuvõttes isiksust, mis pealtnäha oli küll bravuurikas ja enesekindel, sõprade jaoks üllas ja alati avatud, mis aga seesmiselt ilmselt peitis ka tohutut kohmetust suhestumisel meie asjaliku ja tõsise maailmaga, kus kogu aeg toimub spordivõistlus: vaja on olla kellestki parem, kellelegi ära teha, olla pildil, olla omas kategoorias parim. Dan läks sellega kaasa ja ei läinud ka. Temas oli nii edevust kui isepäisust.

Pealtnäha võib teose fragmentaarsus segada, et miks autor ei võinud kõike ladusalt kokku kirjutada. Lugemisel selgub, et liigendatus tuleb tekstile kasuks. Me läheme nagu ilma vahendajata otse elu keskele, õigemini vahendajaks on loorääkija, kes aga ei tundu vahendaja, sest oli ise osaline.

Autor jätab endale esmapilgul pisikese osa. Tegelikult ma ei taha teada, mitusada tundi materjali Pille-Riin Purje kogus, enne kui, nagu ta ise kaanel tagasihoidlikult mainib: selle üles tähendas. Õigupoolest on diktofonilt maha kirjutamine veel väike saavutus võrreldes töötlemisprotsessiga: mida jätta, mida võtta, ja kuidas sellest loogiline struktuur ehitada.

Hea küll, see on tehnika küsimus. Veel võimsamaks kordaminekuks võib lugeda inimeste rääkimasaamise. Täiesti ausalt meenutatakse Dani. Osa inimesi teeb seda ka negatiivselt. Ka sõbrad, kes teda muidu hea sõnaga meelde tuletavad, märgivad varjamata: «Aga eks tal napsuprobleemid süvenesid, kuni ühel hetkel ei suutnud enam kokku saada.» (Gert Raudsepp, lk. 308)

Raju etteaste

Kõige valusamad leheküljed on kirjamees Jüri Pinolt, kes töötas Dani lõpu eel temaga koos reklaamibüroos ning oli üks viimaseid, kes Põldroosi elusana nägi. Detailselt annab ta selle päeva edasi: kuidas Dan, puruandekas reklaamitegija, eelistas reklaamtekste kodus välja mõelda, ning ei viitsinud minna kohtuma järjekordsete tüütute klientidega Olümpia hotelli konverentsikeskuses. «Ütleme, et me eksisime ära,» pakkus Dan. «/.../ Meid nad ei usu. Ehkki, pane tähele, me eksimegi ära ja jääme ikka hiljaks. Me oleme ju loovtöötajad, eraelus saamatud.»

Tüüdarditega kohtuma härrased reklaamigurud siiski jõudsid, kõik sujus tänu Dani näitlejaandele libedalt. Järgmiseks päevaks oli ta läinud. 5. mai 2007. 37-aastasena.

On mulgi isiklikke mälestusi Danist, kellel neid poleks. Kutsusin tema ja Jan Uuspõllu esinema Turbodiskole, peole, mida koos Estradaga vahel teeme. Aasta võis olla 2005. Panin neile ette teha groteskne kantribänd Uuspõldroos. Dan kutsus külla, paneme asja paika. Jan oli ka. Helistasin ette, et kas võtan paar õltsi kaasa, jutuajamise kõrvale. «Ei ole vaja,» kohmas Dan. Jõime meega teed.

Eriti Dan tahtis peensusteni teada, kuidas ma nende etteastet kujutlen. Ütlesin, et rämedakoeline, aga see-eest tulihingeline. Mis lugusid esitada, ma ei öelnud, see pidi olema improvisatsiooniline raiumine. Kokkulepitud tunnil saabusid nad koos kokkuaetud professionaal­se bändiga, juba tulek avaldas muljet: raskelt, rohmakalt, tuusalt, enesekindlusest ja tõsidusest pakatavatena. Kantristaarid Ameerika kolkasaluunist või veel samm edasi, teiselt planeedilt. Mitte esimeses kainusastmes. Aga tundus, et seda profimad.

Kava oli nii raju, pöörane, naljakas ja käest ära minev, et publikult vallandus juba esimese loo ajal vabastav, uskumatu naer. Lugude haiged tekstid, vürtsikad vaherepliigid, kõik oli nagu paisu tagant, üle võlli, samas tundus, et kas peensusteni läbi mõeldud või siis intuitiivselt õige. Mõned tuttavad nimetasid seda hiljem aasta kontserdielamuseks. Siiamaani ei saa aru, miks me kedagi filmima ei kutsunud. Suur osa Dani kunstist oligi kaduv.

Raamat

Pille-Riin Purje
«Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist»
336 lk
Fookus