Pühendunud isa Sepo Seeman

Endla teatri näitleja Sepo Seeman elab nagu orav rattas. Tegemisi on tal eri paigus palju, ometi teeb hiljuti 40-aastaseks saanud mees vaid seda, mis hingelähedane.

Sepo koduteatriks on aga juba ligi kakskümmend aastat Endla ja rolle tuleb koos mujal tehtutega ehk veidi vähem kui sada. Praegu on mehe meeled köidetud 7. juulil lavaristsed saava «Eesti mehe ja tema poja» külge, mille Pedmanson (tegelikult produtsent Hannes Villemsoni aastaid tagasi tehtud algatusel – toim) spetsiaalselt Sepo Seemanile kirjutas.

Kaks vaatust üksinda kanda on talle täiesti uus kogemus. Pealegi tunneb Sepo aukartust tekstimassi ees – on püüdnud isegi diktofoniga rolli õppida. Meenuvad kadunud Rudolf Allaberdi eriala- ja Aksel Küngase lavakõne- ja kõnetehnikatunnid peda režiikateedri aegadest ning kuldaväärt õpetus kulub nüüd marjaks ära.

Sõidad endiselt oma legendaarse kiirabiautoga, mille kunagi Pärnu-Jaagupist ostsid?

See masin on alles ja teenib mind väga hästi.

Oled inimene, kes oma unistused alati teoks teeb?

Ettevõtmisi või rumalaid kinnisideid, mis pähe kargavad, on – nende teostamine võtab lihtsalt rohkem või vähem aega. Aga kui midagi tahta, siis kipuvad ideed teoks saama küll. Kiirabiauto soetaminegi oli üks segane mõte. Inimestel ju autod tulevad ja lähevad, aga see on jäänud ja olen selle üle väga uhke. Kreisisid plaane ilmselt peabki olema. Ja eks neid pooleliolevaid ole ka.

Näiteks?

Oh... Näiteks laevaehitus, mis on nagu kinnisvaraprojekt. Seda on ehitatud siin ja seal. Igavene jurakas: 9 meetrit pikk, 3 meetrit lai ja olen teda juba kuus-seitse aastat püüdnud vee peale saada. Sel aastal saame kindlasti. (Muigab.) Aga ümberkaudsed inimesed muidugi narrivad.

Dirhamis, kus on teie pere suvekodu?

Dirhami, jah, saab tema päris-kodusadamaks, aga valmimise kodusadamaks on üks autobaas ja laevaehitustehas. Vana päästepaat tegelikult, mis tükkideks ja ribadeks võetud, sihuke pähklikoor.
Aga ega see unistuste teostamine pole seotud ainult asjade või ehitamisega. See võib olla ükskõik mis.

See võib olla ka mõni roll?

Mul ei ole nii, et tahaks kindlasti mängida Othellot või Katku Villut. Ja isegi kui oleks unistuste roll, siis lavastajatel on ju alati oma nägemus, mis ei pruugi minu omaga sada protsenti kokku langeda.

Tegelikult, ja ma räägin seda ka paljude kolleegide nimel, on pigem nii, et peaaegu iga roll saab mängides lähedaseks. Ja võib-olla alles hiljem saad aru, et jah, just seda oli sulle vaja, just seda sa ju tahtsidki mängida, kuigi enne ehk ei teadnudki, ei osanud sellest unistada. Nii oli näiteks kõige viimase rolliga Kuressaare Linnateatris.

Eks lavastajatöö juures ongi äärmiselt oluline näitlejate motiveerimine, oma kontseptsiooni ja maailma kaasa tõmbamine. Miks mitte siis kas või Othellot või Katku Villut mängida!

Aga unistuste juurde tagasi tulles… Pigem on mul selline üldine unistus, et edaspidigi jaguks huvitavaid ja erinevaid töid, rikastavaid koostöid.

On sind läbi aastate rollidega hellitatud või oled pidanud ka endaga pikki läbirääkimisi pidama?

Mul pole sellist suhtumist, et peaksin pidevalt ainult peaosi mängima. Ja ega seda pole olnud ka. Loomulikult on mulle usaldatud palju olulisi rolle, aga nende kõrval olen samamoodi mänginud kõrvalosi, osi lastelavastustes. Mingeid eksistentsiaalseid kriise mul seoses nendega pole olnud.

Peab endale aru andma, et see on minu töö, ja suutma enda motiveerida, kokku võtta. Samamoodi nagu mõni läheb hommikul kontorisse ja tegutseb seal terve päeva, tehes igasuguseid asju, mis kõik ei ole tingimata arendavad või põnevad. Aga suures plaanis on jällegi olulised sammud. Nii on ka teatris hea lõpptulemuse nimel palju musta tööd teha, aga publik ei näe ega tohigi seda näha.

Inimesed teavad suurepäraselt sinu koomikuannet, aga mil määral end ise komöödianäitlejaks pead?

Arvan, et näitleja peab olema mitmekülgne. Ei saa ühe asja peal liugu lasta. Ja žanritunnetust peab olema – ei saa mängida kogu aeg ühtemoodi, samade maneeridega. Selge see, et lihtsam on silma jääda nalja visates, sest kellele ei meeldiks naerda. Ma ei häbene komöödiates üles astuda, sest arvan siiralt, et huumoril on elus väga oluline koht. Naerul on teraapiline toime.

Sama moodi nagu muusikal. Aga lõpuks peab olema tasakaal. Mulle tundub, et praegustes teatrirollides on see mul kindlasti olemas. Paari komöödiaosa kõrval mängin «Madame Bovarys» südametut aadlimeest, «Lõpus» surevat meest ning sügisel astun üles «Hamletis».

Aga eks selle koomiku mainega on küll nii, et inimesed tulevad ligi ja arvavad, et ma teengi kogu aeg nalja ja olengi üleüldse selline naljanina. Tegelikult on see ju ikka minu roll ja töö ning eraelus ma selline ei ole.

Oled mõnd rollisooritust hiljem ka kahetsenud?

Praegu tagasi mõeldes ei oska ühtegi rolli kahetseda. Kindlasti on olnud raskeid hetki, keerulisi prooviperioode, motivatsiooni puudumist ja lõpptulemusi, millega ma ei olnud sel hetkel rahul. Aga siiski on see kogemusena oluline. Väga lihtne on süüdistada kedagi teist, aga sellised hetked panevad iseendasse vaatama. Ja sellest on paljugi õppida. Muidu ei oleks ma praegu siin, kus olen.

Kahetseda ei tohi. Iga asi on edasiviiva jõuga, olgu see siis halb või hea. Küsimus on, kuidas sellele reageerida. Kas kibestuda või minna uuele katsele. Ja olla rõõmus, et sind endiselt usaldatakse, vajatakse ja hinnatakse.

Millised põhimõtted on sulle elus kõige tähtsamad?

Ma arvan, et põhimõtted peavad olema, kuigi leian ka, et aated ei ole pelgalt lehvitamiseks ega kekutamiseks, vaid nende järgi tuleks reaalselt elada.

Põlgan ja võimalusel väldin inimesi, kes teevad just nii palju kui kästakse või võimalusel pigem isegi vähem. Mina arvan, et alati peaks rohkem püüdma. Sihtima kõrgemale ja kaugemale. Ei saa mõelda nii nagu «Kevades», et kui tervet tööd ei jõua teha, siis tee pool. Pigem ikka nii, et terve kindlasti ja siis midagi veel. Ma pole kunagi arvanud, et elu on mulle midagi võlgu – lõikad ikka seda, mida ise külvad. Loomulikult on juhusel oma töö, asjad võivad teisiti minna, aga siis peab lihtsalt improviseerima!

Olen suhteliselt püsimatu tüüp ja arvan, et ei töös ega elus tohi mugavduda, jääda n-ö loorberitele puhkama, tuleb otsida uusi väljakutseid. Mulle meeldib väga uusi oskusi ja teadmisi omandada, olen maailma suhtes avatud ja uudishimulik.

Terve elu olen lähtunud ka sellest, et inimesi tuleb austada ja igasugune sildistamine kõrvale jätta. Ei ole vahet, mis eluala inimestega tegu. Kas akadeemik, pagar või lendur. Tähtis on ikka see, milline ta on inimesena, milliste põhimõtete ja käitumisega. Seetõttu on mul väga lai ja kirev tutvusringkond. Inimestele on erinevaid andeid antud. Oluline on neid realiseerida, kõik oma anded maksma panna.

Aga suhetes kolleegidega?

Kõige alus on vastastikune austus, koostöö, üksteise toetamine. Üksi rolli ei tee. See on natuke nagu tennise mängimine, võid ju palli hooga lendu lasta, aga kui see tagasi ei tule, siis pole midagi teha. Seetõttu ei meeldi mulle primadonnad, kes kipuvad end üle tähtsustama, eriti meessoost. Aga üldiselt on see suurim austusavaldus, kui kolleeg tänu avaldab.

Olen täielik Endla ja Pärnu patrioot ja mul on tõeliselt vedanud, et olen saanud areneda ja kasvada selliste korüfeede kõrval nagu Peeter Kard, Aare Laanemets ja Jaan Rekkor. Nende käest olen õppinud seda, mida koolis õppida ei saa. Teatrieetikat. Mäletan, kuidas imetlesin neid mehi, kelle peale toetus kogu Endla repertuaar. Nüüd aga olen jõudnud ise samasse kohta ja see on üpris kummaline tunne ja tajun suurt vastutust.

Naljaga pooleks: hiljuti mitu korda Eesti parima naisnäitleja preemia saanud Piret Laurimaad pole vist ükski teine mees nii palju suudelnud või talle armastust avaldanud kui mina lavapartnerina.

Kui Pedmanson just sind eesti mehena ette kujutas, siis kas arvad ka ise, et oled tüüpiline, kui nii võib öelda, eesti mees?

Ma tegelikult ei tea, kas seda üldse peab niimoodi nii üksüheselt kokku viima, et eesti mees on mingi eriline tüüp. Mina olen lihtsalt üks eesti mees, selles tükis astun ette ja esindan. Kindlasti oman mingit ühisosa teiste eesti meestega, aga samas teatud asjad võivad kokku langeda ka näiteks türgi või jaapani meestega.

Mulle tundub, et teatud teemad on küllaltki universaalsed: kas või näiteks see, kuidas kasvatada oma lastest tublid inimesed või olla oma naisele toetav ja hea mees. Selge on see, et me võime siin arutleda, kuid tegelikult jäävad vaikseteks niiditõmbajateks naised, kes on meeste selja taga.

Millist tarkust sulle isa ellu kaasa andis?

Ka selles tükis «Eesti mees ja tema poeg» on päris palju juttu eestlase töökusest. Mis tegelikult on enese surnuks töötamine. Ja vaevalt et see töökus on. Aga tabavaid repliike ja valusaid äratundmisi jagub küll. Kas või see, et elama peab nagu Vargamäe Andres raamatust «Tõde ja õigus», mille sisuks on «töö ja veel kord töö».

Mäletan ka oma isa, et aina töö, töö ja veel kord töö... Ta tegi lihtsat ja rasket tööd – oli metsavaht, katlakütja, töötas kalakasvanduses, oli traktorist, kopajuht... Lihtne ja raske töö. Ja kui ta töölt tuli, läks rattaga suvilasse, kuhu sunniti ka mind ja mu venda minema. Tore, kui sai mootorrattaga minna, aga reeglina mindi jalgrattaga. Ja eks siis seal töö jätkus. Ja jätkub siiamaani. Kevadel, kui isa ikka ääri-veeri helistab ja ütleb: «Kuule, mul on sulle õunapuu valmis vaadatud», siis tean, et tegelikult on jutu sisuks: «Tule maad kaevama ja kartulit panema.»

Saan aru nii, et kui saad vanemaks, hakkab kell kuidagi teistmoodi käima, ja see ongi täiesti normaalne. Vananedes minnakse varem magama ja ärgatakse varem. Asju planeeritakse. Ja kui noored ei võta sellest vedu, siis on hääles solvumist kuulda.

Aga ma mõistan: ka mu isa ei ole varem nii vana olnud ja minagi sellises olukorras olnud – räägitakse, et lapsed kasvavad ja muudkui avastavad maailma, aga tegelikult me kõik avastame maailma samamoodi edasi. See on ju pidev uus roll, millesse satume. See ei lõpe täiskasvanuks saades täiskasvanu rolliga ära. Ealised iseärasused tuleb juurde arvata.

Huvitav on, eks?

Kui oleks võimalik kõike otsast alata, siis kardan, ei teeks ma midagi teistmoodi. (Naerdes.) Kuis oskakski!

Kuidas oma poegadele töökust õpetad?

Meil tegutseb Seemani sõjakool. Nemad ei tohi seda lugu muidugi lugeda. Ma ei tea, kuidas teistel on, aga meil toimib vile, piits ja präänik. Muide, ka need teemad – isaks olemise rõõmud ja vaevad – läbivad «Eesti meest ja tema poega». Seal on kibe peeglissevaatamine, äratundmine, kaasa rõõmustamine, naer läbi pisarate... See monokomöödia on pigem nagu valus komöödia.

Või hoopis lüüriline komöödia?

Pigem on see isegi eleegiline komöödia!

Ma oleks žanrimääratlusega tegelikult ettevaatlik. Vahel mõtlen, kui kirjutatakse tüki juurde «komöödia», et kas see on sellepärast, et publikut saali meelitada... Minu meelest on põnev, kui inimene tuleb saali ja ei teagi, kuhu kõik kaldub. Pole vaja talle toitu ette ära nämmutada ja tema eest seedida kah veel.

Oled oma poegadega rahul?

Aleksander sai juba 18, Oskar on 13 ja Johannes kümme. Öeldakse, et mehed elavad poegade peal välja oma täitumata unistusi, aga ma vaidlen sellele vastu. Tükiski vaidlen sellele vastu, et mehel, kellel on pojad, polegi täitumata unistusi, et tal kõik olemas, aga see selleks.

Sass ajab usinalt bändirida, tal on sõpradega bänd The Blinking Lights, ja las ta proovib. Oskar on hakkamasaaja, diplomaadikalduvustega, asjade siluja, riiklik lepitaja. Kohaneja. Hulljulge. Väga kihvt kutt tuleb temast, ma arvan. Saab võrdselt hakkama nii krossirajal, purjetades kui ka tenniseväljakul.

Natuke ehk näen temas ennast. Natuke lahustuv, laialivalguv, aga usun, et tema elu saab huvitav olema. Jussil on hea hoog sees ja ta huvitub väga tennisest. Silmad säravad ja see meile meeldib, kuna kogu meie pere on sellest spordialast nakatunud.

Kõige alus on aga kooliharidus. Ja see on mu esimene nõue, et sellega oleks kõik korras. Tean, kui raske ja valus on, kui lüngad sisse tulevad.

On sõjakoolis ka karts olemas?

Kindlasti mitte. Eks meil ole selline operetikalduvustega sõjakool. (Naerab.) Roosades värvides sõjakool!

Sind isana kardetakse ja austatakse?

Seda peab juba nende käest küsima. Aga usun küll, et mõlemat, kus nad pääsevad!

18-aastane teeb, mis tahab – sinu sõna ei kehti enam!

Kui sa nii ütled, siis... ei kehti jah! Aga tegelikult jääb see kehtima eluks ajaks, selge see. Ma ei nõua neilt maa kündmist, aga oma põllu kündmist küll, ükskõik mis vagu nad ka ajaks. Olgu see muusika, sport või teadus. Peaasi on kokkulepetest kinni pidada, kella tunda, sõna pidada.

Need on asjad, mis käivad meheks olemise juurde. Loomulikult, kuna oleme lihast ja luust, eksime kõik, aga et eksimisi vähem oleks, tuleb eeltööd teha. Kas või alguses nõuga. Nõuad endalt, saad ka teistelt nõuda.

Ise said mai lõpul 40-aastaseks. Millisel rajal oma elus praegu oled?

Targemad inimesed väidavad, et nüüd ongi see kõige vingem aeg. Nii loominguliselt kui ka lihtsalt mehe elu parimad aastad. Vaatan, kas on. Kui need targemad inimesed peavad silmas üht või teist asja, siis usun, et need on mul juba läbi kogetud. Olen mõned asjad liiga vara kätte saanud.

Ja samas ma ei tunne, et nüüd on mingi tähtis üleminekuhetk – elu enne ja pärast 40. Ka näitlejana tunnen end pidevas protsessis. Kõik, mis ma olen enne teinud, mõjutab minu tänaseid rolle. Isegi kui lavastus on valmis, siis iga järgneva etenduse käigus roll siiski areneb, muutub. Kui keegi hästi ütleb, siis see ei saa olla põhjuseks, et laisklema jääda.

Kuidas on suhe kunagiste suvetuuride ja ööklubi-esinemistega?

Mis tehtud, see tehtud ja ma ei kahetse midagi. Aga ma ei tahaks, et mu lähedased seda uuesti teeksid. Võib-olla ei osanud ma iseendale pidurit panna. Kuid need asjad on seletatavad... Mingite asjade tegemine raha nimel, omamata tarkust... See algab väga lihtsalt. Räägin enda kogemusest.

Kuhu sa oma valmiva laevaga tahaksid sõita?

Ma ei suuda seda iial, aga kui Tättet ja Matveret vaatan, siis tunnen, et lähen kadedusest lõhki. Olen Markole mitu korda öelnud ka, et isegi rääkida on valus, vaat nii kade olen!
Arvan siiski, et sihtpunkt polegi tähtis.

See pole ju ometi ulgumerel hulpimine?

See pole ulgumerel hulpimine. See on mõnus tiksumine. Et oleks natuke vabadust ja natuke ahistatud tunnet, aga see on sinu oma. Sinu väike maailm.

See võib olla reis kas või Ruhnu või Soome või tont teab kuhu. See võib ära tüüdata ja see ei pruugi üldse nii olla.

Võib ka lihtsalt sadamasse jääda?

Jah... Vahel vaatan jahte ja tihtipeale on tunne, et ainult seal elakski. Aga ilmselt tüütaks ka see ära.

CV

Sepo Seeman

Sündinud 30. mail 1971 Noarootsi vallas

Pärast õpinguid Haapsalu

1. keskkoolis lõpetas 1993. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi režii erialal

Töötab aastast 1993 teatris Endla, löönud kaasa muusikalides, ansamblites Kuldne Trio ja Kala, töötanud saatejuhina

Praegu osaleb teleseriaalides «Kälimehed» ja «Kättemaksukontor», tegutsenud televisiooni saatejuhina

Abielus beebikooli pidaja Eneli Seemaniga, peres on kolm poega

Arvamus

Piret Laurimaa
kolleeg

Sepo on üks SUUR MEES. Ja tal on suur süda. Kui sa ta südame võidad, siis on ta ka suur sõber. Olen laval olnud tema vanaema, armuke, tütar, sõber, elukaaslane. Peaksin teda juba väga hästi tundma. Ometi on ta minu jaoks ka üks suur saladus.

Ah jaa... ja kui aeg-ajalt temaga midagi juhtub, siis ikka suuri asju.

Kommentaarid