Soosaar peab meeles elektri ja vabaduse märtrit

Millest räägivad mesilased: Taggart Siegeli film «Päikesekuninganna» uurib, miks on hakanud mesilaspered lahkuma sealt, kus nad varem on elanud. Foto: Kaader filmist

Oligi juba imelik, et Mark Soosaarest midagi ei kuule, vähemalt siin Tallinnas. Riigikogus ta ju enam ei ole, ka kohe näha, et vana sõber Viisitamm on linnapea ametist prii – järelikult polegi põhjust häält tõsta? Etem on askeldada seal oma Manijal, imetleda lilli ja kuulata lindude vidistamist? Või nokitseda segamatult uue kunsti muuseumis ja vändata filme – nii nagu muiste?
Pole nagu Soosaare moodi.

Siiski. Ta ise ütleb, et aktiivse poliitikaga on tõesti aeg maas – vähemalt sügiseni – ning et nüüd tuleb tagasi teha see, mis jäi kaheksa aastat kestnud riigikogulase karjääri tõttu tegemata või mida tuli teha selle kõrvalt – lõpetada pooleliolevaid ja alustada uusi filme, seada Kihnu koolis sisse audiovisuaalne õpe või anda sealsetele lastele kätte kaamerad, et nad ise oma elust filmi väntaksid.

Tavalisest rahulikumas tempos, kuid mitte hõlpsamalt – teadagi, raha on alati vähe – on kulgenud ka Pärnu filmifestivali ettevalmistus. Juba esmaspäeval ilmub Soosaar taas ETV ekraanile, et juhatada sisse tänavuse festivali nädal – rahvusringhäälingu eetris hakkavad õnne otsima («Õnneotsijad» on festivali peateema) kuue dokumentaalfilmi tegelased.

Kes igatseb enamat, sel tasuks sõita supellinna – seal jõuab nädala jooksul ekraanile 120 filmi. (Isu äratamiseks on festivali koduleheküljele www.chaplin.ee tõstetud esimest korda ka märkimisväärses koguses reklaamiklippe.)

25 aastat on Soosaar seda festivali, mis ametlikult kannab Pärnu rahvusvahelise dokumentaal- ja antropoloogiafilmide festivali nime, juba korraldanud – see on pikk aeg, näiteks PÖFF saab alles 15 ja MAFF 9. On tulnud ronida üle kivide ja kändude, vaadatud tõtt tühja rahakotiga – kohe pärast Eesti taasiseseisvumist –, aga ka kodu kaotamisega, kui Pärnu linn pani 2000ndate teisel poolel müüki Chaplini keskuse maja.

20 ja 300

25 – see tähendab ju pidu? Kaugel sellest. Juba 1996. aasta, festivali 10. sünnipäeva kataloogis kirjutab Soosaar, et põhjust pidutseda ei ole, ikka veel saadetavat valikukomisjonile filme, mille tasemega ei saa rahul olla. 2006. aastal, 20. sünnipäeval, rikkus peotuju maja müügi ümber käiv trall. Pidu ei tule ka 25. sünnipäeval. Sedapuhku ütleb Soosaar, et mis see 25 siis ära ei ole, isegi ümmargune mitte, ja rõhutab, et tänavu on tähtsamad hoopis 20 ja 300.

20 sellepärast, et 20 aastat tagasi jättis Riias oma elu läti dokumentalist Andris Slapinš  – kuulid tabasid teda hetkel, kui ta jäädvustas ajaloo tarvis omonlaste tormijooksu siseministeeriumi hoonele. Slapinši nime kandis ka preemia, mida festival andis 1990ndate alul välja parimale põlisrahvusest filmitegijale.

Nüüd taastatakse traditsioon – Slapinšile kuulunud kaamera muutub uuesti auhinnaks, mis hakkab sedapuhku rändama parimate põlisrahvastest pajatavate filmide autorite vahel. Näidatakse Slapinši filme, tema «Liivi laulud» linastub festivali lõputseremoonia otseülekande järel ka ETVs. Kohal on Slapinši perekond: lesk, tütar ja poeg – kusjuures viimane, samuti Andris, sündis vaid mõni kuu pärast isa surma.

Kui Slapinš andis oma elu vabaduse nimel, siis Georg Wilhelm Richmann – temaga on seotud festivali teine tähtis daatum 300 – tegi seda teaduse nimel. 1753. aastal üritas see 300 aastat tagasi Pärnus sündinud füüsik ja loodusuurija kinni püüda välku, paraku... hukkus seda tehes otse tööpostil.

Muide, 22. juulil avatakse sellele teaduse märtrile Kuninga tänaval väike mälestusmärk. Loodetavasti toetab seda sündmust ka Eesti Energia, kes peaks oma olemasolu eest sellele vaprale mehele tänu võlgu olema.

Pärnu festival kummardab Richmanni ees aga eraldi filmiprogrammiga «Elu elektrita ja elektriga» – selles saavad sõna nii need, kes ajavad õnnelikult läbi ilma elektrita, kui ka need, kes oma elu ilma selleta enam ette ei kujutakski. Iseasi, kas see neid õnnelikuks teeb.

Mobiilifilmi meistriklass

Küll võiksid õnnega koos olla need, kes sooviksid, aga ei oska teha mobiiltelefoniga sama häid filme nagu Boris Gerrets – seesama hollandlane, kes võitis mullu ühe maailma nimekamate sekka kuuluva Amsterdami dokumentaalfilmide festivali preemiatest, tuleb isiklikult Pärnusse, et viia siin läbi oma meistriklass. Tema film «Inimesed, kes ma oleksin ja ehk olengi», mis on algusest lõpuni «vändatud» mobiiltelefoniga, jõuab festivali nädalal ka ETV eetrisse.

Märkida tasuks sedagi, et 11. juulist läheb festival rändama, külastades Haapsalu, Otepääd, Viljandit, Heimtali, Manijat ja Kihnut.

25. Pärnu filmifestival ETV ekraanil

•    4.–9. juulini linastub ETVs kuus konkursifilmi: «Roosad sarid» (režissöör Kim Longinotto), «Peaaegu abielus» (režissöörid Fatma Bucak ja Sergio Fergnachino), «Inimesed, kes ma oleksin ja ehk olengi» (režissöör Boris Gerrets), «Me vajame õnne» (režissöörid Aleksei Jankovski ja Aleksandr Sokurov), «Pereinstinkt» (režissöör Andris Gauja) ja «Naisteta küla» (režissöör Srdjan Sarenac)

•    Selle, milline film võidab Eesti rahva auhinna, valib välja televaataja. Otseülekanne festivali lõpetamisest Pärnus jõuab ETV 2 ekraanile laupäeval kell 22.40. Võidufilme korratakse ETV 2-s pühapäeva õhtul kell 21