Vaimusöe rikastaja Jaan Undusk

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Jaan Undusk

FOTO: Maarja Undusk

Otsides kujundit, millega iseloomustada täna 50. sünnipäevaga oma elu akme’sse jõudnud akadeemik Jaan Unduskit, jäi mu mõte peatuma Jaan Krossi «Söerikastajal». Mäletatavasti andis see 1956. aastal kirjutatud luuletus täpselt pool sajandit tagasi ilmunud Krossi debüütkogule nime, millest sai ühtlasi tulevase klassiku läbimurdeteos eesti kirjandusmaastikul.


Kolmkümmend aastat hiljem Krossi «Söerikastaja» kirjutamisest astub Jaan Undusk samasuguse n-ö tulin-nägin-võitsin-mehena eesti kirjandusväljale. Tuglase sajandal sünniaastapäeval kirjutab ta novelli «Sina, Tuglas», mis Loomingus ilmununa pälvib Tuglase novelliauhinna.

Nii nagu Jaan Krossil oli debüütkogu üllitades juba seljataga üksjagu loomingukogemust, oli ka Jaan Undusk lasknud end kirjanduslikust eneseteostusest ahvatleda juba 1979. Jaan Krossi, Ellen Niidu ja tema perega ristus Unduski elutee 1980ndate algul, mil Jaan Unduski ja Maarja Krossi (1983. aastal luuletaja Madli Morelli nime all debüteerinud, praegu tunnustatud tarbekunstnik) teineteise leidmise esimese viljana sündis 1984. aastal Marion, kes praegu Von Krahlis lavastajaks õpib.

Üheks Jaan Unduski akadeemiliseks mäetipuks kujuneb Tuglase loomingu süvauurimine. 1980ndate keskel kaitseb ta kandidaadiväitekirja «F. Tuglase osa eesti ilukirjandusliku stiili teooria arengus». Undusk avab sellega uue lehekülje mitte ainult Tuglase loomingu mõistmisel, vaid kogu 20. sajandi alguse eesti kirjandusvälja tormilise muutuse tagamaad.
Unduski suverääni seisusest Tuglase tundmisel annab aimu põrutav põhjalikkus, millega ta kommenteerib Tuglase kriitikat. Kohe seejärel järgneb Oskar Lutsu melanhoolia süvakäsitlus.

Tuglase-uurimine on otsekui väravaks kahele uuele uurimisväljale, mis avanevad Unduski ees 1990ndate algul: esiteks baltisaksa kirjandusruum, mille üheks väljundiks on tõdemus, et eesti rahvuskirjandus sündis baltisaksa kultuuri rüpes ja saksa keeles, ja teiseks kirjanduskeele retooriliste mehhanismide, kogu kirjandusliku diskursi lähivaatlus, mille sissejuhatusena võib käsitada «Etüüde tekstist» (1992) ja üheks kulminatsiooniks «Maagilist müstilist keelt» (1998).

Sealt edasi rühib Undusk saksakeelsesse kultuuriruumi, tõlgib ja kommenteerib Nietzschet, valgustab Hamanni ja Herderi vaimu eesti kirjanduse edendajana, võrdleb Merkeli ajalookäsitlust Jakobsoni ja Hurda ajaloomudeliga, jõudes uue sajandi algul perekond Keyserlingide juurde.

Unduski küpsemine võrdlev-ajaloolise kirjandusuurimise meetodi esindajaks par excellence ühelt poolt ja teisalt kirjandusfilosoofiks langebki selle sajandi algusaastatesse. Üks pärl teise järel tema kirjutuslaualt jõuab akadeemilisse perioodikasse, kogumikesse, vormub konverentsiettekanneteks.

Ei jõua siin neid kõiki loetleda, nimetan vaid mõnda, mis siinkirjutajat on iseäranis inspireerinud: «Ajalootõde ja metahistoorilised žestid», «Ideetud eestlased: Eesti sõjakirjandust lugedes», «Eesti regivärsiline parallelism ja maagilise elutunde taandumine», «Eesti ajaloo kotkaperspektiivist», «Eesti kui Belgia: Viimne baltlane Keyserling», «Retooriline sund eesti nõukogude ajalookirjutuses», «Eesti keel filosoofia ja esseistika tõlkekeelena», «Alguses oli iroonia», «Keskkonnafilosoofia ja loodusmõte Balti kultuuriruumis», «Eesti, eksiil ja Välis-Eesti: Väike mentaliteedilugu». 

Juba neist pealkirjadest paistab välja Jaan Unduski mõtlejahaare. Kuid selle ajalis-ruumilise avatuse juures on mind Unduski puhul lakkamatult pannud imetlema tema suutlikkus esseistliku kujundilisusega avada probleeme, sõlmida motiive, arendada arutlust. Selle kõige eesmärk on olemuse tabamise kirg. Jõuda punkti, kus selgus muutub uue lähenemisviisi vajaduse tõestamiseks või selle eelduseks.

Unduski enda stiil on kumulatiivne ja barokne. Kuid tema küllasus ei väsita, sest see on fookustatud ühe kindla tervikmõtet tabava kujundi leidmisele. Kujundi, mis viljastaks kogu järgnevat mõttevälja ja neid, kes võtavad temaga kaasa või temast edasi mõelda.

Kui Eesti Vabariik sai 80- aastaseks, kirjutas ta essee «Nagu kivikild hamba all», milles Eestit sellisena võrreldaksegi. Hiljem esitleb ta eestlasi Balti baskidena. Unduski stiilivõimsuse üheks eeskujulikuks näiteks on ta essee «Jaan Kross ehk kirja katkematus», milles kumulatiivse ja samas selitava arutluse (maagilise müstilise keelekasutuse sümbioos?) kulminatsiooniks on tõdemus, et Krossile kui korralikule kodanlikule linnale Eestis pole vastast.

«Tammsaare on hea, kuid oma hoogtöös väsiv ja kõikuv. Tuglas on stiilne, kuid seda mitte kodanlikus suurvormis – romaanis. Tammsaare on meie püha pihtija. Tuglas – meie püha literaat, ja Sina – meie püha kodanik eesti kirjanduses.»

Aga Jaan Undusk ise meie kirjandusteaduse väljal? (Sest ma pole ju hoopiski puudutanud teda kui kirjanikku ja eriti näitekirjanikku, mis on omaette peatükk.) Niisiis, Jaan Undusk ise kõige oma viiekümne aastaga, millest kolmkümmend pühendatud eesti ja balti (saksa) kirjandusele?

Ta on meie vaimse söe rikastaja, mis Jaan Krossi kuulsaks teinud luuletuse ühes stroofis kõlab nii:
----
Peotäis sütt…
uut kliimat sa ei loo just –
aga põled –
annad oma jao,
ja sust vabanenud kübe soojust
iial,
iial
ilma pealt ei kao!
----

Arvamused
Ootan uusi näidendeid

Margus Kasterpalu
«Boulgakoffi» lavastaja


Kui üks mees on viiekümnendaks eluaastaks akadeemik ning kirjutanud kolm lavastamisväärset näitemängu, siis on ta Jaan Undusk. Tema Boulgakoff ütleb: «Teatris on juba kõik olemas, mida me elus taga ajame.» Nii lihtne see ongi. Seda esiteks.

Teiseks näib Undusk mõistvat, et kuigi ta kirjandusteadlasena võib ühe sõna, repliigi või remargi taha olla oma peas ehitanud kui tahes avara maailma, lõpuks sõltub selle jõudmine publikuni ikka ainult näitlejast. Jah, mitte lavastajast, kel oleks ju ka justkui voli oma piiratusest lähtuvalt üht-teist tõlgendada või aurori tekstist väljagi kärpida, vaid näitlejast.

Sest näitlejad, kui tahavad, suudavad «isegi selle välja tuua, mis on tekstist välja kärbitud». Boulgakoff ütleb (aga minu kõrvus kõlab, nagu ütleks seda Undusk enda kohta) sealsamas («Boulgakoff», lk 57) veel: «Jahmerdad mingite direktorite, kriitikute, tsensorite ja lavastajatega, kuid ja aastaid nülid ja nüristad teksti, ja viimaks on kogu võim näitleja käes tühjal laval – ning ta teeb selle asja lihtsalt ära. Nagu peab, nagu vaba inimene.»

Kultuuriloo laiendaja

Jaan Ross
akadeemik


Jaan Unduski tegevus on sedavõrd mitmekülgne, et seda üheselt määratleda ei ole lihtne. On ta kirjandusteadlane? Kirjanik? Tõlkija? Kultuuriajaloolane? Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse direktor? Eesti Teaduste Akadeemia kõige noorem liige? Nähtavasti kõike seda korraga.

Isiklikult hindan Unduski töös kõige enam tema panust baltisaksa komponendi varasemaga võrreldes avaramat haaramist eesti kultuurilukku, mis kokkuvõttes võiks meid viia senisest laiema ja mitmetahulisema eesti kultuuri käsitluse juurde.

Unduskit saab tema mitmekülgsuses pidada üsna tüüpiliseks humanitaarteadlaseks, kelle tegevust on keeruline, kui mitte võimatu suruda neisse bibliomeetrilistesse raamidesse, mida üks osa meie teadlaskonnast arvab vajalikuks kasutada uurijate töö kvaliteedi ja tulemuslikkuse hindamisel.

Lubatagu mul ühineda teiste õnnitlejatega ning soovida Jaan Unduskile jätkuvat viljakat tegevust kõigis nendes eesti kirjakultuuri valdkondades, mida ta on harrastanud või kavatseb hakata harrastama.

Tagasi üles