Pronkssõduri looja sajas juubel tõi uhke näituse

Enn Roosi «Sepp hobusega», 1943, kips. Foto: Repro

1. detsembrini saab Tallinnas Hobusepea galeriis näha skulptor Enn Roosi 100. sünniaastapäevale pühendatud näitust «Monument», mille kuraator on Juta Kivimäe, kujundaja Isabel Aaso-Zahradnikova. Teosed on restaureerinud Ales Zahradnik, näitust toetab Kultuurkapital.

Skulptor Enn Roosi (1908–1990) üks (kuri)kuulsaimaid teoseid on pronkssõduri monument, pressiteates kirjutab juubelinäituse idee autor ja koostaja Juta Kivimäe kirjutab nii:
«26. ja 27. aprillil 2007 vapustavad eesti ühiskonda jõhkrad vägivallaööd. Tänavatele tulnud kriminogeenne vähemus laastab Tallinna kesklinna moel, mida siin pole sõjajärgsel ajastul kogetud.

Samal ööl teisaldatakse Tõnismäelt peaministri korraldusel salajase operatsiooni käigus ajutisse hoiukohta Enn Roosi pronkssõdur. Praegu asub see Tallinna Kaitseväe kalmistul.» (PM)

Üks küsimus

Näituse kuraator Juta Kivimäe, juubel jah, aga miks just Roos? Kui ainult kujuritest rääkida, siis sama suur sünniaastapäev on ju ka Aleksander Kaasikul...

Enn Roos on üks silmapaistvamaid skulptoreid eesti sõjajärgsete aastakümnete skulptuuris. Pallase haridusega skulptoril tuli pärast Nõukogude anneksiooni veeta sõja-aastad Moskvas.

Koju jõudjale tähendas see mitmeid eelisõigusi sõjajärgse Eesti kunstimaastikul. Enn Roos oli üks staažikamaid skulptuuri õppejõude Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis. Peaaegu kõik tänapäeva vanemad ja keskealised skulptorid on olnud tema õpilased.

Näituseprojekt püüab avada ühe Nõukogude Eesti skulptori isiksuse olemust läbi tema loomingu, tagasivaatava fotovaliku ja mälestuste. Aus pilk minevikku ei ole niivõrd hinnanguline kui kunstniku tollaseid valikuvõimalusi uuesti mõtestada püüdev.

Näituse pealkiri «Monument» on mitmeti mõistetav. Kogu elutöö on ju monument kunstnikule. Teiseks – Enn Roos on 2007. aasta aprillisündmuste ajal Tõnismäelt Tallinna Kaitseväe kalmistule teisaldatud pronkssõduri autor. See kaunis leinas seisev noormees on eesti mees okupatsiooniväe mundris, nagu maailmasõja ajal olid väga paljud. Eesti mees ei saanud neil aastail enamasti valida, millise võõrriigi armees tal tuli sõdida.