Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Neeme Järvi uus algus ERSOga

Neeme Järvi aktsioonis. FOTO: Priit Simson

Pärast aastatagust ERSO ette tulemise nurjumist oli Neeme Järvi seekordne naasmine noorte laulu- ja tantsupidu sissejuhataval kontserdil seda triumfaal­sem. Kinnituseks publiku tormilised ovatsioonid juba maestro dirigendipulti astumisel ning kontserdi lõpus uhke lillekimp ja sõbralik käepigistus Eesti presidendilt.



Villem Kapi «Põhjarannikuga» alanud kontsert võinuks meeskoorilt võimsamini kõlada. Juba varasem kogemus, et Nokia kontserdisaali akustika kipub lavasügavusest tulevaid helisid marginaliseerima, sai taas kinnitust. Ütlen seda siin sellepärast, et olen Järvi juhatatud «Põhjarannikut» kuulnud ka Estonia kontserdisaalis. Ja seal oli tõepoolest tunne, kuidas laine pankrannikule sööstab, kuidas «võimas on meri, veel võimsam on maa».

21. sajandi Mozart?

Kontserdi üheks kulminatsiooniks kujunes 13-aastase malaisia poisi Tengku Ahmad Irfani erakordselt tundlik Chopini klaverikontserdi ettekanne. Alustanud klaveriõpinguid alles seitsmeaastaselt, on Irfan kirjutanud praeguseks ka ise juba kolm sümfooniat ja tšellokontserdi. Maailma muusika-avalikkus ongi temas näinud 21. sajandi Mozartit.

Midagi ilmutuslikku oli tõepoolest juba selles, kuidas lapsekasvu ebaproportsionaal­selt pikkade kätega nooruk endale klaveritooli istumiseks sättis, selleks et jalad ikka pedaalideni ulatuksid. Kui ollakse nähtud mõnd loodusfilmi Lõunamere rannikust, kus tuhanded krabid sibavad mererannal, siis see pilt tõusis mulle silme ette, jälgides Irfani sõrmede liikumist klaveriklahvidel «Allegro maestosos».

Ja milline ühtesulamine Chopini klaverikontserdi õrna igatsust kandva juhtmotiiviga! Ja Järvi õpetav-isalik hool, millega ta noort geeniust dirigeerimisel ümbritses! Ja kuidas kõlas meie oma Estonia klaver – nagu kellukesed! Irfani etteaste lõppes nii publiku kui ka orkestri enda tormilise tunnustusavaldusega.

Hillitsetud kirg

Eduard Tubina «Süiti eesti tantsuviisidest» kommenteeris mu selja taga istuv välismaalane oma naabrile «It is very Estonian» – see on väga eestipärane! Arvo Leibur oma viiulisoologa markeeriski meisterlikult kusagil talupoja pulmas üles võetud tantsusid. See on ju meile nii omane: hillitsetud vormi all hõõgumas kirg, mis tahaks küll olla välja valatud, kuid pöördub ikkagi tagasi enesesse.

Aga ERSO-l ja Järvil oli püssirohtu sõna otseses mõttes varuks veel viimasegi kontserdinumbri jaoks. Nimelt lõpetab Tšaikovski piduliku avamängu «1812» kahuripaukudega. Laval leidis see ka pürotehnilise teostuse.
Teose ja kogu kontserdi finaali võiks iseloomustada ainult kahe sõnaga: «pööraselt võimas». ERSO näitas end Järvi juhatusel taas kord maailmatasemel orkestrina. Nüüd jääb üle vaid loota, et Järvi dirigendikuulsust ja ERSO direktori Kadri Tali korralduslikku annet jagub ERSO viimiseks maailma suurtele kontserdilavadele. Professionaalsuselt ja loominguliselt ollakse selleks igati küps.

Kontsert
«Ilm ja maa»

Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja Eesti Rahvusmeeskoor dirigent Neeme Järvi juhatusel, solistid Tengku Ahmad Irfan (klaver) ja Arvo Leibur (viiul)
30. juunil Nokia kontserdisaalis

Tagasi üles
Back