Vanemuine laenas setu jumalale Pekole oma kandle

Jumalad omavahel: setu viljakusjumal Peko (Andres Mähar, paremal) kuulab, mida on talle ütelda taevasel isandal Essul (Juss Haasma, vasakul). Foto: Alan Proosa

Vanemuise suvelavastust, muistset suverokki «Peko» võib rahuliku südamega soovitada. Ka neile, kes ei saa setu keelest aru. Tegu on lihtsa, kuid lõbusa suveteatriga, kust ei puudu ka setudele (eestlasele) valusad teemad. Peaosas särab äsja Vanemuisega liitunud Andres Mähar.

Kauksi Ülle (koostöös Ain Mäeotsa, Siret Paju ja Olavi Ruitlasega) kirjutatud näidend põhineb Setu ajalool ja pärimusel. Vaatajale kantakse ette 27 pilti Peko sünnist surmani, lisaks vürtsikad põiked tänasesse päeva kolme kohaliku (joodik)mehe elutõdede grillplatsile. Taustaks mängimas ansambel Zetod ja lõõritamas setu naiste leelokoorid.

On hetki, kus Värska laululaval on korraga laval pea 60 inimest! Asjata ei tunnistanud lavastaja Ain Mäeots «Pekot» oma kõige raskemaks lavastuseks. Aga hakkama ta sai.

Kui esimene vaatus keskendub õnnelikule ajale, mil Peko elas ja toimetas, siis teises vaatuses kõlavad hoopis tõsisemad noodid – küüditamine, Peko naise röövimine, Essu/Jeesuse ristilöömine… Mõtlemapanevaim on lavastuse lõpp – Peko hauale püstitatud Petseri kloostrist ajavad kaks Vene sõdurit rahva vaikides eemale ning torkavad piirivaiad maasse. See sõnatu stseen annab selgelt mõista, kui valus ja oluline teema on setudele praegune piir Eesti ja Venemaa vahel.

Lavastuse üheks võimsamaks hetkeks on Peko isa surmastseen – mehe ja lapse isa kaotanud Mardsjo leinalaul toob külmavärinad ihule. Just siin näitab Merle Jääger oma suurust.

Võimsad naised

NO99 teatrist Vanemuisesse siirdunud Andres Mähar on Pekona võimas, aga jumalana pole Peko kuigi veenev. Siin on põhjus pigem näidendis kui Mäharis. Sest lavastuse Peko on küll füüsiliselt tugev, kuid mitte eriti terane ega ka julge.

Pekost terasem (targem) ja võimekam näib nii Merle Jäägeri kehastatav tragi ja käre Peko ema, kellesse on koondunud setu naiste jõud ja visadus, kui ka Essu (ehk siis Jeesuse) lähikonnast pärit Peko naine Nabra (Sandra Uusberg), kes keelab külarahvale teatada, et tegelikult nõidus-palus just tema välja kauaoodatud vihma. Seetõttu usub küla, et Peko on kõikvõimas.

Seega on Kauksi Ülle Peko pigem äpu, kes ei lähe röövijate käest oma naist tagasi nõudma, ja Setumaa õiged «tegijad» on tegelikult hoopis naised. Mehi on näidendis kujutatud üsna saamatutena. Samas on just Peko ema see, kes sünnitusvaludes vaeveldes teeb Essukesega kaupa – kui sünnib poeg, siis ei lubata poissi paganlikele riitustele, vaid kirikusse.

Ja nii jälgibki Essu Peko sirgumist, ja pole midagi imestada, kui noormehe pead saadetakse segi ajama just Essu perest pärit piigad. Essu ümmardajast tütarlapse kosimine annab Pekole võimed, mida teistel külameestel pole. Selline otseliin säilib ka tema poja puhul, kes abiellub samuti Essu haaremist pärit tütarlapsega.

Juss Haasma kehastatava Essu ilmumine pani esietenduse publiku pea alati naerma, sest suu peale polnud see taevane isand sugugi kukkunud. Nagu ka laisavõitu, kuid see-eest naisi ja viina armastav Peko isa Miko. Raivo E. Tamm teeb Mikona laheda rolli, kuid kahjuks ei saa selle rolli juures üle ega ümber Arvo Kukumäe vaimust. On ju Miko kirjutatud just temale mõeldes.

Kahju, et Kukumägi loobus teatrisse naasmast ja valis alkoholi, aga samas andis just see Tammele suurepärase võimaluse näidata end taas hea koomikuna.

Troostitu tänapäev

Praegust Setu(Eesti)maad näidatakse koomilises võtmes: dressides külamehed, kaheliitrine õlu jalgrattal, grillimas kunagise annikivi kohal... Värisev Ott Sepp on võrratu.

Äratundmisrõõm ja Olavi Ruitlase kirjutatud head killud («Mul on peale Peko teisigi jumalaid, laen, krediitkaart»; «Baikalini on üks suur sitamaja? Aga mis tuleb siis? Teine sitamaja, ainult et seal on sitt kollasem» jne) vabastavad publiku naeru. Nagu ka kolme neiukese (Sanda Uusberg, Maar­ja Mitt ja Birgit Õigemeel) ilmumine peresünnitust pakkuvate seksikate ämmaemandate või siis setude pärimust talletada soovivate aktiivsete pealinna kultuurikaunitaridena.

Kuigi kõik kolm säilitasid kloon-kaunitare kehastades oma näo, tõuseb «Pekos» jõuliselt esile Sandra Uusberg, kel, tõsi küll, eespool nimetatutest suurim roll. Aga ikkagi. Uusbergi võimas hääl, kaval pilk silmis, ja samaaegselt hõljuv ja matsakas talunaiselik kõnnak jäävad meelde.

Iir Hermeliin rõõmustab taas suurepärase lavakujundusega. Nagu märkis publiku jõulise (ja püsti seistes) aplausiga vastu võetud esietenduse järel Ain Mäeots: «Kui Tallinnas laiutab Põhuteater, siis meie tegime haluteatri.» Just halgudest, üksnes puuriitadest kogu lavakujundus koosnebki. 800 ruumi, lihtne, lööv ja efektne!

Ei saa eitada, et setud saavad «Pekot» vaadates tsipa rohkem naerda kui põhjaeestlased. Siiski on lavastus mõistetav ka viimastele, eriti kui appi võtta kavalehele trükitud sisukokkuvõte.

Miskipärast ei soovita teater «Pekot» lastele, tuues põhjenduseks, et lavastuses on vägivaldseid stseene ning kasutatakse sõja- ja pürotehnikat. Vägivalda on Vanemuise suvelavastuses vähem kui ühes keskmises animafilmis, ja küllap ollakse ka paljast peput varem näinud. Seega pere autosse ja Värska poole teele, eriti hea, kui õnnestub enne etendust veel päevake Setumaal veeta.

Uuslavastus
«Peko»
Autor Kauksi Ülle, kaasautorid Ain Mäeots, Siret Paju ja Olavi Ruitlane. Lavastaja Ain Mäeots. Kunstnik Iir Hermeliin. Helilooja Kristjan Priks
Nimiosas Andres Mähar
Vanemuise teatri esietendus 1. juulil Värska laululaval