Kuidas ma «Ebahaige» avavaatust vaatasin

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Surnut teesklevat Argani (Aivar Tommingas) nutab taga tütre Angélique’i armsam Cléante (Robert Annus).

FOTO: Kristjan Teedema

See oli 17. veebruaril 1673. aastal, kui mängiti «Ebahaige» neljandat etendust. Peaosas Molière. Ta oli tiisikuses, sõbrad kartsid, et ta ei pea lõpuni vastu ja keelitasid loobuma. Kuid Molière otsustas mängida. Juhtus ime: surmavalt haige Molière ärkas laval ellu ja mängis hoogsalt ebahaiget Argani, rahvas rõkkas naerda ja keegi saalis ei ­aimanud, et see on Molière’i luigelaul. Ja tõesti, samal õhtul kell kümme Molière suri.



See komöödia on tõeline must huumor, kui mõelda Molière’i haigusele ja ebahaigele, kes mõtleb ainult, et ta on haige. Molière irvitab arstide üle, nöökab meditsiini armutult. Kasuahned arstid ei vaja patsiendi tervenemist, vaid pumpavad haigelt nii palju raha kui võimalik.

Ei sutsugi naeru

Meie aja arstimite kallidus ja rohke rohtude tarvitamine teeb komöödia ka löövaks meie ajal. Ja 29. juunil 2011. aastal oli Jaama tänava endises Vanemuise maja hoovis «Ebahaige» esietendus. Mängisid praegused vanemuislased. Kui midagi vaadata, siis ikka geniaalsete loojate loomingut. Ja Molière oli geenius.

Prantsuse filosoof Henri Bergson on kirjutanud raamatu «Naer», milles ta analüüsib naeru ka Molière’i näidendites. Ja see raamat on nüüd ka eesti keeles.

Läksin suure rõõmuga seda komöödiat vaatama, lootes südamest naerda ja irvitada koos autori ja näitlejatega. Aga oh «imet»: naerda ma ei saanud sutsugi. Etendus algas mingi saamatu ja mõttetu tantsuga, millele järgnes peategelase peldikustseen.

Lavastaja oli oma arust geniaalne ja lisas Molière’i komöödiale oma stseeni: kuna ebahaigele antakse lahtisteid, siis peab ta pasandama. Teenijanna pühkis ka Argani tagumikku ja valas poti sisu ära, seal oli sinine vedelik, junne ei olnudki. Kui kahju! Oleks ikka võinud lõpuni minna ja ka fekaalide haisu publikusse lasta – aroomiteatrit ju maailmas tehakse.

Aivar Tommingas oli Argan, ebahaige, sellessamas osas, milles geniaalne Molière omal ajal. Kahjuks grimassidest ei aidanud, teksti andmine oli uimane ja loid, nagu ka liikumine. Ei olnud ka mingit haigeolekut, aga see peab olema, sest Argan KUJUTLEB ennast tõelise haigena ja usub, et tõesti on haige. Midagi sellist polnud Tommingase mängus, lõpus ta vehib tantsu ja on lausa rõõmus.

Kogu lavastuses puudub komöödia hoog, väga head dialoogid on läbi töötamata, lähevad jorus ühes rütmis ja ühe hääletooniga, komöödia, mis annab lõputuid mänguvõimalusi, on muutunud igavaks joruks, kuigi näitlejad ponnistavad, kuid asjatult, publik on mornilt vait...

Ainsana ehk mängib komöödiapäraselt Toinette’i osatäitja Liisa Pulk. Temas on vähemalt särtsu ja liikuvust ning ka miimikat ja häälevarjundeid. Kahju hakkab näitlejatest, «kaasajastamise» eesmärgil on vaja sisse tuua ka roppusi: kõlavad sõnad «munn», «perse».

Teater on julm

Molière ei lähe kunagi labaseks, kuigi kujutab tihti labaseid persoone, Kerge lavastuses on aga mõttetusi juurde toodud, mis ei lisa geniaalsele komöödiale midagi. Kõik need lisategevused – notari lipitsemine alaealise tüdruku ümber (pedofiilia?!), rohtude joomine nagu viinajoomine, teenijanna ja ebahaige venna Beralde’i (Raivo Adlas) seks­embamine jne – ei anna midagi, ainult tõmbavad tähelepanu põhitegevuselt ära.

Jah, vaikus valitseb põlispuude all, rahvas ei rõkka naerda, nagu omal ajal 300 aastat tagasi. Ja ei saa aru, miks on lavastaja võtnud selle komöödia lavastamiseks, kas ta kardab arstide pihta tõelisi pilkenooli lasta või lihtsalt ei suuda mõista, milleks on see näidend kirjutatud.

Mu rõõmsast minekust teatrisse sai nukker lahkumine juba pärast esimest vaatust, kuid ärgu solvugu tegijad, sest Panso ütles omal ajal, et kunst on julm. Ja tõesti on ta siis julm, kui ei mõisteta, kui ei osata, kui ei suudeta väljendada kunstitõde!

Uuslavastus
Molière
«Ebahaige»

Lavastaja Endrik Kerge. Kunstnik Liina Pihlak. Muusikaline kujundus Viive Ernesaks
Nimiosas Aivar Tommingas
Vanemuise teatri esietendus
29. juunil Tartu laulupeomuuseumi pargis

Tagasi üles