/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2011/07/06/659188t1ha2e1.jpg)
Noor vihane mees John Osborne kirjutas 1956. aastal näidendi «Vaata raevus tagasi», mille peategelaseks oli illusioonid kaotanud töölisklassist pärit noor mees, kellele käis pinda traditsiooniline ühiskonnakorraldus ja kinnistunud klassisuhted.
Vihaselt sissepoole põlev sigaret
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selle agressiivse moega realistliku näidendi (biitlite eellane) lavalejõudmise järel hakati rääkima noortest vihastest meestest uues briti draamas, millest sai oluline algus- ja referentspunkt hilisemas inglise ja ka maailma popkultuuris.
Olgem realistid
Juhan Ulfsak (oluline tegelane eesti 90ndate ja ka nullindate popkultuuris) koos soome lavastaja Anni Ojaneniga on seda kõike ajas natuke edasi liigutanud. Tegevuspaigaks tänapäevane Soome, konkreetsemalt kebabikoht nimega «Sultans of Kebab»; peategelaseks originaalse Jimmy Porteri asemel tema bastardiseeritud, 21. sajandisse toodud versioon Zimi Porter (Kazimir Baltzar), viidates juba nime järgi siis sellele, et peategelane on soome ühiskonnas immigrant.
Noore ja vihase Zimi lugu võib briti meediateoreetiku Mark Fisheri järgi nimetada ka reflektiivseks impotentsuseks («olgem realistid» on reflektiivse impotendi mantra): ta teab, et asjad on halvad, kuid ei võta selles suhtes midagi ette. Tema sigaret (mida tal etenduses kordagi pole) põleb sissepoole ja teeb hinge auke. Kunagi laulis Zimi punkbändis «Sultans of Kebab», siis aga leidis, et punk on liiga kommertsialiseeritud ning tegi hoopis samanimelise söögikoha.
Kui etenduse edenedes videokunstnik Helena (Lotta Lehtikari) Zimilt küsib, et milline on tema positiivne programm elu paremaks muutmisel, siis Zimi vastab, et tal pole ja pealegi on ta selle üle uhke.
Zimit häirib, et moodne ühiskond on muutunud nii toredaks ja tasalülitatuks, ta igatseb radikaalsust, vastuolusid, suuri mastaape jne. Zimi tahab päris elu ja päris valu, tema programm on reaalsus, realism ning kui keeruline on sellise pretensiooniga, tundub olevat «Viha südames» keskne küsimus. Selle komplitseeritud temaatika nüansseeritud väljamängimine on kahtlemata lavastuse suur kordaminek.
Teised tegelased: Zimi pruut Elina (Laura Birn), n-ö heast perest pärit leebe ideaalnaine, kes armus Zimisse ja veedab oma päevi nüüd kolleeg Jussiga ajakirju sirvides, kebabis kliente teenindades ja lapiga laudu nühkides. Jussi (Tuomas Tulikorpi), natuke juhmivõitu heasüdamlik kebabimaja töötaja, toob sisse budistliku vaatenurga asjadele.
Jussi (Zimile ja Helenale): budismis on huumorimeelt, vaadake, kuidas budakuju muigab teiesuguste enda perse imetlejate üle. Jussi on lõppude lõpuks kogu kambast kõige sümpaatsem tegelane üldse. Helena – stereotüüpne ennast täis musta riietuv videokunstnik, kes teiseks vaatuseks armub Zimisse.
Ulfsaki-Ojaneni lavastuses on stiili ja joont, informeeritust ja aktsiooni, ilu ja intellekti – kõike on lavastuslikus mõttes väga täpselt doseeritud. Lõpp saabub küll mõnevõrra ootamatult, justkui poleks lavastajapaar tahtnud sentimentaalsevõitu lõpuosaga väga tegeleda, aga üks oluline liin – armukolmnurga liin, tuli lõpule viia.
Teravmeelsed käibetõed
Lavakujundus on minimalistlikult vaene, huvitavalt on mängitud ruumiga – n-ö lavategevus toimub lõppkokkuvõttes mingisuguse imeliku asetusega ruumis – ütleme et ruumide hulk on 1,75 – mänguplats ja eeskoda, mis on omavahel videoseade abil ühenduses.
«Viha südames» teksti skeem pärineb küll Osborne’ilt, kuid seda on tänapäevasemaks muudetud – tekst on terane ja vaimukas. Samas tekib ühiskonnakriitiliste lavastustega alati küsimus, et kui informatiivsed need siis on, kui palju annavad mõtlemisainet edasiseks.
Kust ma saan rohkem informatsiooni, kas kuulates Mihhail Lotmanit ja Rein Rauda sarnaste küsimuste üle arutlemas omaaegses ETV saates «Vita Brevis» või vaadates mõnd poliitteatrit.
Naiivseks nimetamiseks on «Viha südames» liiga teravmeelne ja peenelt välja mängitud, kuid teatavate moodsa ühiskonnafilosoofia käibetõdede küllaltki enesekindlat esitamist võib ometi tähele panna.
Lavastus
«Viha südames»
Kontseptsioon, lavastus ja dramaturgia: Anni Ojanen, Juhan Ulfsak
Osades: Laura Birn, Kasimir Baltzar, Lotta Lehtikari ja Tuomas Tulikorpi
Põhuteatris 6. juulil