Pärnu filmid pugesid hinge põhja

«Viinavabrik»: Valentina töötab provintsilinna viinavabrikus, unistades näitlejakarjäärist Moskvas. Foto: Kaader filmist

Kui seletan Tallinnas autosse istudes sohvrile, et ei lähe suvepealinna mitte ranna, vaid filmifestivali pärast, tuleb vastuseks mõistev noogutus ja repliik, et kunagi oli see vist väga populaarne üritus, aga nüüd on kuidagi kokku kuivanud. Ja et meedia tähelepanu pole eriti ka.

Seega – tuleb kirjutada. Ja selle asemel, et Mark Soosaare autorifestivaliks nimetatud üritust enesessesuletuse pärast manada, on mul hea meel hoopis selle üle, et Pärnu filmifestivalist ei ole saanud teist Viljandi folki. Ikka leiavad rahvuslike tikanditega palistatud tagasihoidlikesse improviseeritud kinosaalidesse tee peamiselt vaid teada-tuntud dokifriigid ning õhkkond on sundimatu ja soe nagu kihnu tekk.

Viimast arvestades irdus isegi festivali 25. sünnipäeva puhul korraldatud suurejooneline lõpuüritus, kus esinesid konferansjee Liisi Koikson, punaseis poksikindais ooperilaulja ja ansambel Svjata Vatra, üldisest õhustikust ning mõjus kohati koomilis-kohmetult.

Moskvasse, Moskvasse!

Programmis endas leidus aga pärle küll. Näiteks ühe peaauhindadest võitnud Jerzy Sladkowski  «Viinavabrik», mis on ühtaegu nii laitmatult üles filmitud, arusaadava ja areneva looga kui ka emotsionaalselt kaasakiskuv – kombinatsioon, mida näiteks meie kodumaistes dokumentaalides haruharva ette tuleb.

Sladkowskil on tagataskust võtta vana hea dokfilmi trump – tugev karakter. Venemaa oblasti viinavabriku liinitööline Valentina on sitke naine, kes kas või üle laipade minnes liigub sihikindlalt oma tšehhovliku Moskvasse, Moskvasse unistuse suunas – temast peab saama näitleja. Hoolimata ande puudusest, lasteaiaealisest pojast ja sellest, et kasvatab last üksi, ta lihtsalt läheb, sest ihkab suuremat elu kui see, mis tal on.  
Võrreldes ETVski näidatud lätlase Andris Gauja filmiga «Pereinstinkt», millest räägiti kuluaarides kui ühest ausamast ja julmemast linateosest, tuleb tunnistada, et «Viinavabrik» oli hoolimata mitmest ilmselgelt lavastatud stseenist siiski kordades filmilikum ja psühholoogiliselt mitmekihilisem.

Õe ja venna intsesti kujutava «Pereinstinkti» autor, politoloogi ja stsenaristi haridusega Gauja oli küll tabanud kaameraga mitut julma ja inimese taluvuspiiril tantsivat stseeni, kuid teisalt – eks ole me seda postsovetlikku külaelu traagikat juba ennegi kinolinal kohanud. Tegelased jäävad pealispinnalisteks ja lõpuni avamata.  

Märksa enam puges hinge Boris Gerrets, mees, kes võttis kogu oma 53 minuti pikkuse filmi «Inimesed, kes ma oleksin ja ehk olengi» üles mobiiltelefoniga. Teraline alavalgustatud pilt sobis ideaalselt kokku Gerretsi ideega – otsida Londoni tänavatel suvaliselt kaamera ette jäävates inimestes üles nende unikaalne olemus.

Ning omal kõrvaltvaatajalikul, sugugi mitte pealetükkival ega provotseerival, vaid visal ja tasakaalukal moel saab ta lähedale narkomaanist elupõletajale ja filosoofile Steve’ile, mustanahalisele lauljannale Preciousile, kelle kodus on tohutu riiulitäis vinüülplaate ja katkine grammofon, aga ka Brasiiliast pärit kaunitarile Sandrine’ile, kes enesele meest otsib.

Need on ilusad ja haaravad lood inimese olemusest, mis algavad iseenesest, kulgevad veidi ja siis lõpevad taas. Et saaksid tulla uued lood. Oma sundimatu, vaba ja voolava olemusega erineb see kõigist teistest festivali filmidest.

Lühiajalisele mälule toetuvad televaatajad jätsid oma hääletuses Gerretsi küll neljandaks ning andsid võidu vahetult enne auhinnagalat eetris olnud lihtsale tragikoomilisele lookesele «Küla ilma naisteta» – ühest Serbia külast, kus, nagu pealkirigi osutab, ei ela ühtki naist. Hulgaliselt valikut leidub aga naabrite juures Albaanias, kust naise Serbiasse toomine ja tanu alla toimetamine maksab küll 3500 eurot, kuid on väidetavalt siiski kulutust väärt.

Haara või ise kaamera

Visuaalset naudingut pakkus taani filmimehe Jørgen Lethi «Erootiline mees». Pealkiri, mis meelitab laupäeva õhtul Pärnu Vanalinna Kooli tervelt pool saalitäit rahvast (festivali kontekstis on tegu täismajaga). Film räägib hallipäisest meesrežissöörist, kel käsil omalaadne casting – ta rändab mööda ilma ja inspekteerib naiste kehasid, jälgib, kuidas nad käituvad, provokatsioonidele reageerivad, castingul ennast reklaamivad. Nõks on selles, et nad kandideerivad filmi teadmata, et ongi juba filmis.

Tõsi, kohati kipub teos venima, kuid samas hoiab habras ja lummavalt intiimne atmosfäär kannatlikumat vaatajat ikkagi saalis.

Intiimsus ja haprus sai pärjatud ka kodumaiste dokumentaalide kategoorias. «Kuku: mina jään ellu» on samuti suure hingega tehtud film, mis tabab väga isiklikke ja valusaid hetki näitleja Arvo Kukumäe ja tema kaaslase Mariti suhetes.
Ning kuigi punased vaibad on Pärnus vähemalt selleks aastaks kokku rullitud, tundub rannas ringi vaadates, et dokumentaalfilmi materjali leidub kõikjal ning külluses. Ole ainult mees ja võta kaamera. Või vähemalt mobiiltelefon.

Pärnu filmifestivali auhinnad
•    Parim film: ex aequo «Õpetaja Irena» (rež Itamar Chen, Iisrael) ja «Viinavabrik» (rež Jerzy Sladkowski, Rootsi)
•    Eesti rahva auhind: «Naisteta küla» (rež Srdjan Sarenac, Serbia)
•    Parim audiovisuaalne jäädvustus: «Itchombi» (rež Gentille M. Assih, Prantsusmaa)
•    Parim portreefilm: «Ei ilma sinuta» (rež-d Petra Lataster-Czisch ja Peter Lataster, Holland)
•    Parim muusikafilm: «Punane sufi» (rež Martin Weinhart, Saksamaa)
•    Parim lühifilm: «Anders ja Harri» (rež-d Åsa Blanck and Johan Palmgren, Rootsi)
•    Parim lastefilm: «Hingelinnud» (rež Thomas Riedelsheimer, Saksamaa)
•    Parim film teemal «Inimene ja loodus»: «Karjalaager» (rež Alijan Nasirov, Kõrgõzstan)
•    Andris Slapinši mälestusauhind: «Hing» (rež Kullar Viimne, Eesti)
•    Prantsuse suursaadiku auhind: «Inimesed, kes ma oleksin ja ehk olengi» (rež Boris Gerrets, Holland)
Parim eesti film: «Kuku: mina jään ellu» (rež-d Andres Maimik, Kaidi Kaasik, Martin Männik ja Arvo Kukumägi)