Eesti mehepoja mustad varjud

Sepo Seeman. Foto: Ants Liigus / Pärnu Postimees

Eesti mees seisab laval, punase mustriga vaip ta jalge all kohatult ebaeestilik. Eesti mees kõneleb mustade seinte vahel, kahel külgseinal kõrgumas tume mehevari.

Eksistentsialistlikud varjud viitavad Tiit Palu lavastajakäekirjale. Nõnda heitleb «two-in-one» mehepoeg oma varjudega, kui üritab mõtestada ja lahti rääkida kaht olulisimat elurolli: kuidas olla oma isa poeg ja oma poja isa. Monoloog sünnib komöödiažanri kaitsevarjus.

Peep Pedmansoni monokomöödias «Eesti mees ja tema poeg» ristavad piike distantsi eeldav satiir ja vahenditum siirus. Naer ja pisarad mõnel hetkel nii ehmatavalt ligistikku, et saalis ei saa enam aru, kumma reaktsiooni kasuks otsustada. Kahtlemine ongi hea. Publikule pakub tekst meie elust enesest kahtlemata äratundmisi ning samastumisi, meestele ja naistele omajagu erinevaid.

Pedmanson näikse tahtvat ühe näidendi raames nii eestlase arhetüübi kui tänapäeva probleemide kohta kõik südamelt ära öelda. Mehe monoloog turnib hingevalu ja pilke kirveteral. Mistõttu aeg-ajalt tekib oht, et Sepo Seemani roll muundub iroonilis-ühiskonnakriitiliseks ruuporiks – aga kuna Seemani orgaanilisus vähimagi deklaratiivse kõmina-mõmina eos välistab, jääb mees laval pigem lapsesuuks ning narriks, kel voli õukonnas kuulutada tõtt.

Ring ümber «Kevade»
Tekst sisaldab ka estraadlikumaid etüüdikesi, neist mõni kipub põhiteljest ja tegelaskuju olemusest üleliia irduma (näiteks tundus tarbetu, ehkki mänguvõimaluslik, sketš meespoliitikutest naise mõjuväljas). Kohati balansseerib tekst hea maitse piiril, siingi saab loota näitleja loomupärasele suutlikkusele mitte libastuda.

Näidend ja roll algavad paljutõotava sulamiga traagilisest ja absurdsest. Mäng ümber Oskar Lutsu «Kevade» tuntud tsitaadi kasvab vaimukaks arutluseks isast ja pojast. Viitega «Kevadele» monokomöödia ka lõpeb. Finaali tundlik tonaalsus läheb hinge küll.

Teine tabav leid on filosofeerimine liiklusmärkide teemal: milline on ema ja milline isa märk. Liiklusmärk «Ettevaatust – teetööd» muutub eesti mehe olemise kvintessentsiks ka seetõttu, et liitsõna «teetööd» annab lahutada kaheks: «Tee tööd!».

Ent otsesemad viited Tammsaarele jäävad paraku pealispindseks ega lisa miskit isikupärast. Eks ole eestlase tööhulluse teemaga pärast Kiviräha «Eesti matust» üldse riskantne lagedale tulla, samas puudutab just see teema meid saalis ikka ja aina kuramuse vahetult.

Alguses tundub, et näidendi teljeks kujuneb eesti mehe pihtimus oma suhetest isa ja pojaga. Kui pealiin hakkab katkema ja hõrenema, teeb see natuke nukraks, sest täpsem läbiv telg aitaks hoida dramaturgilist pinget ja luua näitlejal klaarimat tervikrolli. Tegelase isiklikumad mälupildid jäävad ju mängu tuumaks, mida huvitav lähiplaanis jälgida, ka haraliseks kiskuva teksti kiuste.

Sepo Seemani mängulaadis domineerib siiram tõsimõtlikkus, nii ei allu ta lavaelu stand-up comedy reeglitele ning ega koomika tulevärk olegi eesmärk, ehkki sädemeid publiku rõõmuks ikka lendab.

Tunnid on juba alanud
Mehe monoloogis saab tema isa tunduvalt olulisemaks kui poeg. Isa lahkumine ongi loo tegelik sisu, seetõttu hakkab mõnel hetkel hirm, kas ei lasta põhisündmusest ja seisundist hoopis lahti? Ma ei pea silmas leina, vaid hingepidetut otsivat enda sisse vaatamist. Iseäranis jääb kripeldama küsimus: millal, miks, kuidas vanaisa ja pojapoeg teineteisest drastiliselt võõrdusid? Rahutu küsimus jääbki vastuseta – on see näidendi suurim puudus või hoopis tegijate taotlus?

Kujunduse põhiosa jääb seekord saali ukse taha. Võetagu Küünist väljudes, vaheajal ja eriti pärast etenduse lõppu aega vaadelda väljapanekut teatrikoridoris. Seda annab mõtestada avarama kujundina: elus ei ole piiri näitelava ja ooteruumi vahel, iga hetk loeb, sest tunnid on juba alanud.

Uuslavastus

Peep Pedmanson
«Eesti mees ja tema poeg»
Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Andrus Jõhvik
Mängib Sepo Seeman
Esietendus 7. juulil Endla teatri
Küünis