Helde puu teeb meid Naissaarel õnnelikuks

«Helde puu» jutustab tantsukeeles ümber Shel Silversteini loo puust, kes armastas üht väikest poissi.

FOTO: Ann Mirjam Vaikla

Raske on ette kujutada tänuväärsemat kohta Shel Silversteini ka eesti keeles olemasoleva kunstmuinasjutu «Helde puu» põhjal valminud tantsulavastuse esitamiseks kui Naissaar ja Omari küün.


See on südamlik lugu puust, kes armastab üht väikest poissi nõnda ennastsalgavalt, et kingib ära kõik, mis tal anda on – kuni temast jääb järele vaid vana känd. Ent ka see ei takista teda õnnelik olemast – kui poiss, nüüd juba vana ja väsinud mehena tema juurde tagasi tuleb ja kännul istet võtab, et pikast elust puhata.

See, mis jääb ridade vahele

Puu heldust saab tunda ka vaataja, kes üle Omari küüni läve astub – puust on see kunagi raiutud ja puust on selle katuski. Meid tehakse õnnelikuks ja nii on loodetavasti õnnelik ka see puu, kelle ees me temast ja poisist, aga ka piiritust armastusest ja aja halastamatust kulgemisest jutustavat lugu vaadates ühtlasi sümboolselt kummardame.

«Helde puu» on lihtne jutustus ainult pealtnäha – nagu «Väike printski» –, selle sõnum jääb ridade ja sõnade vahele. Potentsiaali olla ühe tantsulavastuse materjaliks leidub siin küllaga, sest mis saab olla paremaks vahendiks edastamaks ridade vahele jäävat kui muusika (ja Tauno Aintsi kord dramaatiline, kord lüüriline muusika suudab suurepäraselt edasi anda erinevaid tunde- ja emotsioonivarjundeid, mis tekstis aimata, kuid otse ütlemata) ja liikumine.

Viimasel puhul on kaks võimalust. Esimene on lähtuda tantsukunsti abstraktsusest ja pakkuda abstraktseid kujundeid, mis oma kehalises konkreetsuses võiksid muusikaga edasi antavat sõnumit võimendada. Teine võimalus on lähtuda tantsukunsti kehalisusest, jutustada, mängides välja selged suhetevõrgud.

Koreograaf Marina Kesler on üritanud teha mõlemat: on puhtalt abstraktseid, n-ö plastilises tantsukeeles loodavaid kujundeid, on ka väga konkreetseid, ainuüksi «jutustavaid» olukordi ja viiteid (olgu selleks või poisi, tema sõbratari ja väikese poisi hambaid välgutav irve või puu hällitatud poiss).

Liikumismaterjal ise on huvitav ja keeruline, tantsijad (Kaja Kreitzberg, Jevgeni Grib, Ksenja Tšamova ja Jaan Repnikov) muudavad selle elavaks ja kõnekaks. Kuid... seda on liiga palju, keerukus ja liikumisjadad näivad muutuvat asjaks iseeneses, nad ei loo enam tähendusvälju, vaid matavad need soorituslikkuse alla. Ka on piir, mille teisel pool asub illustratiivsus, ajuti ohtlikult lähedal, mida võimendab see, et paralleelselt projitseerub lavalinale ka raamatu sisu.

Kõige läbitöötatum on puu: tal on oma koreograafiline karakter, ja valguskastis – justkui maa all, puu juurte tasandil –, kuhu puu ilmub varjuna, on õnnestunult välja toodud see, mis moodustab lause «Ja puu oli õnnelik... kuid mitte päriselt» taga peituva: ahastuse, meeleheite, kurbuse, igatsuse, valu...

Ilu ja headuse usk

Poiss lapsena (Jaan Repnikov) on see, mis ta olema peab: lapselikult vaba ja spontaanne, muretu (kuigi – kas lapsed on ikka nii muretud? Klišee muretust lapsepõlvest on mugav – ehk sobinuks ka siin näidata pisutki teistsugust õnnelikkust – on ju poiss selles lapsena üksi), tantsitud vabalt ja ikkagi täpselt.

Poiss nooruki, mehe ja vanamehena (Jevgeni Grib) jääb selles mõttes üheplaaniliseks, et tema plastiline tekst ei muutu kuigivõrd ning vanusega lisanduvad kehalised muundumised, kehahoiakus peegelduv meeleseisund ja elumured jäävad koreograafiliselt avamata. Võimalik, et see ongi eesmärk – luua vaid abstraktne kuju –, kuid sel juhul on puu ja laps-poisi kujund ühest «teisest» ooperist.

Mis aga kõige olulisem – tuleb hinnata Kesleri vankumatut usku headusesse, tema kõigutamatut rahu olla pisut naiivne (nii nimetatakse tänapäeval küüniliselt heatahtlikkust ja avatust maailmale) ja isepäisust vesta jutte ajal, kui loogilised ja dramaatilised tantsuvested on justkui põlu all.

Uuslavastus
«Helde puu»

Helilooja Tauno Aints. Koreograaf Marina Kesler. Kunstnikud Maret Tamme ja Ann Mirjam Vaikla. Videokunstnik Helen Vaher
Nargeni Balleti ja Nargeni festivali orkestri esietendus 8. juulil Naissaarel Omari küünis

Tagasi üles