Loo tellimiseks pead olema sisse logitud Postimees kontole.
Logi sisse
Sul ei ole kontot?
Loo Postimees konto
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Helena Tulve: sool seostub olulisega

Proov keset ehitusmöllu: Eve Kopli ja Riivo Kallasmaa pagevad tolmu eest, mis angaarides veel eile õhtul hõljus. FOTO: Toomas Huik

Tallinn vaatab merele, kultuuripealinn vaatab merele, Lennusadam vaatab merele. Helilooja Helena Tulve ja fotograaf Tarvo Hanno Varres vaatavad homme esiettekandele tuleva spetsiaalselt vast­renoveeritud Lennusadama angaaridesse loodud ja kultuuripealinna programmi kuuluvas uudisteoses ka merele. Meri on sool on pilt on muusika.


Helena Tulve, kui teile pakuti kirjutada kohaspetsiifiline teos renoveeritavatesse Lennusadama angaaridesse, miks te selle vastu võtsite? Mis teie mõtte selle konkreetse ruumi puhul käivitas?

Mind käivitab sageli avatud ettepanek kui selline, kokkupuude millegi uue, tundmatuga, väljakutse. Siin said kokku mitu asja: akustilise üllatuse võimalus, koostöö erinevate inimestega ja erinevate väljendusvahenditega, arhitektuurilise mõtte suurejoonelisus.

Lugesin hiljaaegu intervjuust, et algimpulss «Soolaks» oli olemas juba enne konkreetset pakkumist ja esitamispaika. Milline oli see impulss, mis viis teoseni «Sool» ja mis üldse on sool?

Selle teose juures tahtsime Tarvo Hanno Varresega tegeleda enda jaoks oluliste küsimustega, mida me siis iseendile ja üksteisele esitasime, osa nendest kandusid ka teosesse. Vastused mõnele küsimusele loodetavasti tulevad ka millalgi, vähemalt meie sees.

Lähtusime mere juuresolekust. Meri kui midagi ürgset, hoomamatut, muutlikku – algne elukeskkond, millest oleme võõrdunud. Sool on justkui mere essents. Miski, mis teeb merest mere. Ja maast maa.

Sool on ka inimese organismis oluline koostisosa, nii et omal kombel teeb sool ka inimesest inimese. Veri on soolane, pisarad on soolased. Sool seostub oluliste asjadega. Sool tekitab janu, ravib, säilitab.

Teete «Soola» puhul koostööd nii fotograaf Tarvo Hanno Varresega kui kirjanik Maarja Kangroga. Mis teid nii Varrese kui Kangro puhul kõnetab? Rääkige pisut oma seosest nende kahega: miks just nende kahe mõte, stiil, töömeetod teile sobib?

Tarvo Hanno Varresega oleme ka varem koos töötanud ja koostöö on toiminud. Meid ühendab ühelt poolt vastuvõtlikkus üksteise väljendusvahendite suhtes ehk siis minu huvi visuaali vastu ja Tarvo tundlikkus muusika suhtes.

Teiselt poolt ehk see, et meil kummalgi pole valmis vastuseid teatud küsimustele ja meil mõlemal on soov puhastada välja midagi, mis on meile oluline. Maarja Kangrot palusime sellesse projekti eelkõige sellepärast, et ta isiksuse ja kunstnikuna lisaks mingi teise, erineva aspekti meie suhteliselt intuitiivsesse tegevusse.

Olete öelnud, et viimasel ajal huvitab teid just töö vokaaliga. Mis teid «Soola» puhul muusikaliselt enim intrigeerib, mis on teie jaoks «Soolas» uut?

Minu jaoks on oluline väljenduse intensiivsus, keskendatus. Selles protsessis võib esile kerkida midagi uut, aga iseenesest ei ole väline uus mulle eesmärk omaette. Sageli ei mõtle ma ka otseselt muusikalistes kujundites, pigem siis energeetilistes, mis tulenevad mingitest ideedest. Need on sisemised liikumised, mis mind mõjutavad.

Kui nii võib küsida, siis mis teid «Soola» kirjutamise ajal mõjutas või inspireeris? Kas on mingisuguseid väliseid impulsse, mille mõjusid te teosesse sisse olete kirjutanud?

Omamoodi mõjutavad kõik asjad kõike, aga vahel on siin raske vahet teha. Kõik kogemused võivad väljendusse oma tee leida. Muusika on küllalt abstraktne ja voolav ja sellest võivad läbi liikuda sajad impulsid, ilma et nende otsesel identifitseerimisel suurt mõtet või tähendust oleks. Samas võib kuulaja neid ka otse tajuda.

Nüüd üks üsnagi keeruline ja võib-olla ka nõmedavõitu küsimus – aga mida te tahate, et teie teos(ed) kuulajatega teevad? Kui avatud on teie jaoks teose retseptsioon? Kui oluline on teie jaoks, et teie muusikaline mõte jõuaks võimalikult väikese tõlgenduskõikumisega kuulajani?

Minu jaoks on tõenäoliselt kõige olulisem kuulajate avatus, et neil oleks võimalik muusikat kartuseta vastu võtta, mõtlemata, et sellest peab mingil kindlal moel aru saama. Iga vaba tõlgendus on edasiloomine ja on tore, kui muusika pakub midagi, millest saab edasi luua.

«Kultuuripealinn Tallinn 2011» on siinkohal samuti tähtis märksõna. Selle ümber on olnud nii rõõmustamist kui ka vingumist ja virinat. Mida arvate teie Tallinnast kui Euroopa tänavusest kultuuripealinnast ja mida see endaga kaasa on toonud?

Isegi kui see aasta nüüd ei realiseeru sellisena, millisena seda ette kujutasime, siis on suur asi seegi, kui küsime, mida me siis tahame, kuidas seda teha, miks meil see ei õnnestunud, mis õnnestus ja kuidas. See, et kultuuri koha üle ühiskonnas toimub mingi arutelu, on ka võit.

Milline on teie isiklik viimane suurem n-ö kultuurielamus – kirjandus, muusika etc?

Minu viimane muusikaline elamus ei tule kaugelt, selleks on hiljuti toimunud ansambli Vox Clamantis ja Värska leelonaiste ühine kontsert Tallinna Issanda Muutmise kirikus, mis mind tõeliselt puudutas ja tõstis.

Esiettekanne

Helena Tulve ja Tarvo Hanno Varrese «Sool»

•    15.–16. juuli kell 22.00 Lennusadama angaarides Tallinna merepäevade raames

•    Tekstide autor Maarja Kangro. Esinevad sopranid Eve Kopli ja Tui Hirv, Riivo Kallasmaa (oboe), Kristi Mühling (kannel) ja ansambel PaukenfEst.

•    «Soola» ajal on võimalik esmakordselt pääseda renoveeritavatesse Lennusadama vesilennukite angaaridesse.

Tagasi üles
Back