Karepale kerkivad muuseumi ümber skulptuurid

jaga E-post prindi artikkel saada vihje Loe ja lisa kommentaare

Rene Reinumäe «Haigutava kunstnikuga» ei jäta ükski külastaja pilti tegemata.

FOTO: Teet Veispak

Karepal asuva kunstnik Richard Sagritsa majamuuseumi ümber hakkab Teet Veispaki algatusel tekkima väike skulptuuripark.


Laupäeval avati siin Tiiu Kirsipuu installatsioon «Eluvanker». Kirsipuu on läbi ajanud lihtsa idee ja lihtsate vahenditega: vana vankri peal on eksponeeritud roostevabale terasele lasersöövitatud fotod Sagritsa perealbumist.

Lisaks näitab Kirsipuu oma Lõuna-Koreas valminud seeriat «Riisipõld». Kolanud seal päevade kaupa riisipõldude vahel, avastas ta, kuidas põllud muudavad pidevalt värvivarjundeid, sõltuvalt ilmast. Neid impressioone on ta kandnud ka patjadele, kuna sealsed elanikud einestavadki patjadel istudes.

Varasematest skulptuuridest on tõmbenumbriks jõe ääres istuv Rene Reinumäe «Haigutav kunstnik», kellega koos ei jäta ükski külastaja pilti tegemta. Omamoodi interaktiivne on ka Terje Ojaveri «Molbert», kus peegelpildist võib nautida Sagritsa maalide ühte lemmikmotiivi ja kuhu võib ka ennast sisse sulatada.

Hannes Starkopfilt on väljas hiigelsuur silmukala, mille vorm on ka skulptuurselt nauditav. Eks seal pargis hakkavadki olema teosed, mis on nii või teisiti seotud kas Sagritsa, maalikunsti või kalastusega. Muidugi on selles Kalame talus väljas ka Sagritsa maalid.

Richard Sagritsal (1910–1968) on eesti kunstnikest vedanud selle poolest, et tema pärandist on palju säilinud (muu hulgas ka koos Elmar Kitse ja Evald Okasega tehtud Estonia laemaal), lisaks täiesti autentne loominguline keskkond Karepa kaluritalus.

Viimane elas üle suure sõja ja Jaroslavlist tulles veetsid Sagritsad siin ka esimese suve. Veispaki kasutuses on veel Alice Sagritsa päevikud Jaroslavlist ja sõjajärgsest kunstnike elust. Üllar Saaremäe juhtimisel on siin mängitud monolavastust, kus Alice’i päevikuid loeb Liisa Aibel. Need on lugedes-kuulates üsna kõmulised.

Kas kõik need juba Jaroslavlist alguse saanud naistega seotud intriigid ja joomingud juba ka trükivalgust kannataksid, on iseküsimus. Igal juhul elas loomeintelligents, arvestades üldist vaesust nii sõja ajal kui sõja järel, lausa või sees. Tugevam ideoloogiline press pandi peale alles 1950. aastate alguses.

Sagritsa muuseumi skulptuuri- ja installatsioonimeistritel oleks edaspidi võtta palju materjali Sagritsate elust ja muidugi ka ümbritsevast kaunist loodusest. Tellimustööd tagasid Sagritsale laheda äraolemise, kuid tema maaliloomingu paremik on sündinud ikkagi siin Karepa mändide all.

Tagasi üles