Selleks pole vaja suurt masinavärki, vaid piisab ühestainsast mehest, et Eestimaal kolm nädalat jutti rahvast lava ette tuua.
Ka üks on suveteatriväljal sõdur
Avaakordini jääb vähem kui tund, aga tumehallid pilved on juba kohal. Kui vihm peaks vallanduma, võib kogu üritus vastu taevast lennata. Siis jääb rahvas tulemata. Ja see tähendaks kahjumit, automaatselt.
Hannes Villemson, mööda Eestit tuuritava komöödiateatri juht, on samal ajal ametis argiselt maiste asjadega. Ta on sõidutanud Tallinnast oma mikrobussiga rohkem kui 200 km kaugusele Elvasse kaheksa nimekat näitlejat – teiste seas Elle Kulli ja Kadri Adamsoni, Ago-Endrik Kerge ja Tarvo Kralli – ja nüüd, sest ka teater on bisnis, tuleb nende eest raha sisse kasseerida.
Kohaliku laululava laoruumist leiab ta piletimüügiks vana koolipingi, leiab värvilise karbigi, kuhu piletiraha koguda. Siis kougib taskust kilekoti ning laob sealt 1- ja 2-eurosed vahetusrahaks korralikult kahte torni.
«Kas turvalinte polegi?» imestab vanem proua, kelle Villemson piletimüügiks appi on palganud.
«Teatripublik on tavaliselt nii kultuurne,» seletab Villemson, «et turvat pole vajagi.»
See, nagu erapooletu vaatlus kinnitab, on tõsi. Küll aga ilmub etendusele «Palun lahkuge lavalt!» kahtlaselt palju pensionäre, kellele näo järgi ei pakuks 60 aastatki. Pensionäridele on pilet tööinimestest kaks eurot soodsam.
Villemson ei hakka neilt pensionäri tõendit küsima, kuigi komöödiateatri ainuvedajana saab ta loota ainult iseendale, riigi abile küll mitte, et päeva lõpuks ots otsaga välja tulla. Tänavu läheb tal suvetuuriga juba kümnes hooaeg, ja vaid korra on seni juhtunud, et kokkuvõttes tuli leppida miinusega.
See juhtus seitse suve tagasi muusikaliga «Chicago», mille lavastamise õiguse eest tuli välja käia 300 000 krooni. Ent suvi tuli vilets, külm ja vihmane ning miinus üha paisus. Kui suureks, selle jätab Villemson enda teada. Poetab vaid nii palju, et «see oli karm». Terve järgmise suve andis toda auku kinni toppida.
«Ürgmehe» poleemika
Aga too oli ka hitt, mis suurest miinusest välja vedas. Islandilt pärit produtsendid, kel olid «Ürgmehe» maailmaõigused, otsisid Eestis erateatrit, kellega kaupa teha. Leidsid komöödiateatri, andsid Villemsonile 10 000 eurot tüki lavale toomisekski. Ent ühe klausliga: pool tulust läheb neile.
Jan Uuspõld tegi «Ürgmehest» hiti. Villemson vaatas, et liiga palju tuleb tulust islandlastele ära anda. Nood arvasid jälle teistpidi, et saavad liiga vähe, ning võtsid komöödiateatrilt litsentsi ära. Aga Villemson tunnistab, et lasi Uuspõllul sellegipoolest edasi mängida. Misjärel islandlased seadsid sammud kohtusse. Kohtuvälise leppega, mäletab Villemson, maksis ta noile lõpuks pool miljonit krooni valurahaks.
Suurte summade lenduminekut oli ta pidanud korra juba varemgi tunnistama. Kui ta 2002. aastal koos Indrek Taalmaaga komöödiateatri käima tõmbas ja sellega esimesena Eestis suvetuurile suundus, lõikasid nad tükiga «Ei või olla!» suveürituste pirukast suure suutäie.
Näiteks Tartu lauluväljakule kogunes vaatajaid 8000, Tallinna ligi 6000. Villemson mäletab, kuidas nad olid Taalmaaga tõotanud näitlejaid värvates neile tuurilt pöörast raha, mille peale nood olid kostnud: me ei tea, kust te need summad võtate, aga me tuleme!
Kui näitlejad olid lubatud tasu kätte saanud, avastas Villemson ühel hommikul, et see, mis üle jäi, on samuti läinud. Kuhu teenitu haihtus, selle saladuse on ta nüüdseks lahendanud. Aga laiale publikule ta seda ei ava.
Näitlejatega kimpus
Ilm on suveteatrite suurim vaenlane. Aastaid tagasi Kärdlas «Sanatooriumi» mängides kallas nii meeletut paduvihma, et näitlejad keerasid hiljem oma hommikumantleist vähemalt kaks liitrit vett välja. Keilas «Ei või olla!» järge tehes tuli saju eest kolida kohalikku spordisaali, kuid seal oli sedavõrd umbne, et Marika Vaarik oli minestanud. Kibekähku tuli välja kuulutada improviseeritud vaheaeg.
Tänavuse tuuri eel tekkis probleem Henrik Normanniga, kes proovidest liiga tihti puudus. Suure töökoormuse tõttu, on ta põhjendanud. Lõpuks tuli ta asendada Heino Seljamaaga. Lisaks ilmnesid esimeste etenduste käigus tervisehädad Pille Pürgil, kelle rolli võttis üle Diana Klas, kelle rolli võttis omakorda üle tema ema, operetilaulja Nieves Lepp.
Seltskond, kellega Villemson aastate jooksul koostööd teinud, on olnud kirju, ja mis seal salata – nii mõnigi kord on mõne suvine ebakainus tüki ohtu seadnud. «Mõned trupist on teinekord öelnud, et jätame etenduse pooleli,» meenutab Villemson möödunud aegu, aga kedagi nimeliselt risti lööma ei hakka. Ta on jäänud seni endale kindlaks, et alati tuleb asi ikka lõpuni teha. «Sageli pole rahvas arugi saanud, et keegi on auru all, vaid arvanud, et nii pidigi olema.»
Komöödiateatri kümnete ülesannetega juhina, alates näidendite tõlkimisest ja näitlejate palkamisest kuni piletite trükkimise ja reklaamide tegemiseni, paneb vastutuskoorem Villemsoni igas olukorras parimat lahendust otsima. Igal õhtul, kui etendus mängitud, kogub ta näitlejad mikrobussi ja sõidutab nad Tallinna koju, et igaüks saaks omas voodis uueks tööpäevaks välja puhata.
Vaid paar korda ööbib trupp Tartus – kes tuttavate pool, ja kellel Taaralinnas tuttavaid pole, need paigutab Villemson oma vanemate poole. Põlise tartlasena leiab ta ise Tallinnas ajutist peavarju etenduse helitehniku juures.
Selleks et kolmenädalane suvetuur käima tõmmata, kulus Villemsonil ligi neli kuud tihedat asjatamist.
Vähemasti Elva-etendusel ei ilmuta ta mitme tunni vältel vähimatki märki, et oleks kurnatud. Mis siis, et pidevalt peab ootamatusteks valmis olema. Näiteks Kuressaarest tuleb kõne: miks pole teater esitanud linnavõimudele avaliku ürituse luba? Huvitav, seda pole eales nõutud, imestab Villemson.
Veel üks sadadest pisiasjadest, mis tuleb joonde ajada. Või muidu juhtub see, mida seni veel juhtunud ei ole: et komöödiateatri tuuril jääb etendus ära.
Võtmetegurid
Suveetenduste suurimad ohustajad
• Sajune ja jahe ilm
• Konkureerivad üritused
• Majandussurutise jäljed
• Jätkuv kiivus eurodega maksmisel
Suveetenduse edu tagajad
• Seriaalidest ja mujalt tuntud näitlejad
• Tüki humoorikus
• Päikseline ja soe ilm