Helena Tulve tõi valged ööd ligi

Helena Tulve koos ansambliga PaukenfEst esitamas «Ma kuulsin sind laulmas».

FOTO: Peeter Langovits

Tallinna merepäevade korraldajad näevad selles juuli keskpaiga nädalalõppu hõlmavas merepeos perepidu, mille raames linnakodanikud ja külalised siirduvad mere äärde tutvuma erinevate sadamatega ning ajalooliste veesõidukitega. Merepäevade raames mängiti kahel õhtul helilooja Helena Tulve autorikontserti «Sool».

Kontsert toimus maailma esimeses koorikbetoonist kuplitega hoones, mis valmis Tallinnas 1916. aastal osana Peeter Suure merekindlusest. Praegu tegutseb seal Eesti meremuuseum, siseruumi on paigutatud allveelaev Lembit.

Lennusadamasse on võimalik jõuda kultuurikilomeetril kõndides, möödudes kurikuulsast endisest Patarei vanglast. Vesilennukite angaaride hoone ei ole veel päris valmis, sel põhjusel sekkus kontserdil toimuvasse esimesel õhtul jõuliselt loodus, pakkudes ohtralt konkurentsi vihma ja tuule näol.

Paari viimase aasta looming
Hoone soppides raamistusid pildikesed ümbritsevast keskkonnast ning päikeseloojang peegeldus allveelaeva küljel. Vastavalt ilmastikutingimustele meenutas kontserdipaik kas allveelaeva või katedraali. Katedraali keskkonnas oli mõnevõrra meeldivam Helena Tulve loomingule keskenduda.

Kontserdi kavas kõlas valdavalt Tulve paari viimase aasta kammerlooming, mis kirjutatud eelkõige vokaalsolistile, oboele, plokkflöötidele ja rikkalikule löökpilliinstrumentaariumile.

Erandina kõlas kontserdi alguses teos aastast 2002 «Valvaja». Riivo Kallasmaa esitas teost mere taustal publikust vasakul pimeduses, noodipuldi valgustus meenutas tuletorni.

Teost «Valvaja» esitati ilma võimenduseta, kuid siiski jõudis heli suurepäraselt kuulajateni, kes olid asetatud istuma toolidega kruusasele pinnale, näoga aimatava kontserdilava poole. Valdav osa ülejäänud teostest esitati tõepoolest n-ö lavalt ja võimendusega ning videoekraanilt võis jälgida kolmes keeles teostes kasutatavaid tekste.

Järgmised kolm teost ajavahemikust 2006–2010 keskendusid inimese sisemaastikele. Teos «Mondnacht» J. von Eichendorffi tekstile valmis Schumanni aasta kontekstis Schumannfest Düsseldorfi tellimusel ja tuli esiettekandele kontserdil, mille kontseptsioonis kõlasid kõrvuti eesti rahvalaulud ning ­Schumanni vokaalmuusika.

Helena Tulve suudab leida endale vajalikud napid ja sügavad tekstid, mis seonduvad hästi tema pingestatud ja rafineeritud muusikaga. «Mondnacht» meenutas ühelt poolt eestlastele omast valgete ööde ootust ning laiemalt valguse vajalikkust.

Teos «Ma kuulsin sind laulmas» on inspireeritud Tõnu Õnnepalu fotoblogist «Esna aeg», tekstid vahendavad hetki liikumises talvest kevadesse. Teos on kirjutatud kolmele löökpillimängijale, kes peavad ka teksti sosistama, kaasatud on rikkalik löökpilliinstrumentaarium; muuhulgas tekitavad löökpillid lume krudisemist, oksade raksatusi, mitmesuguseid sahinaid, linnuhääli jne.

Teoses on tunda looduse ärkamist ja õhk küllastub häältest. Eriliseks üllatuseks oli Tallinna külalistele helilooja kohalolek interpreedina nii selles kui teoses «silences/larmes» («vaikused/pisarad»). Viimati mainitud teose aluseks oleva teksti on kirja pannud Ema Immaculata Astre ja see viitab juunivaikusele, mis pakub leevendust terveks aastaks.

Autorikontserdi teisel õhtul lisandus kavasse teos «les nuages parfois», mida esitati angaari rõdul võimendatult. Avardunud akustilist keskkonda täitis Ensemble Diferencias eesotsas Conrad Steinmanniga, kes on varem esitanud eesti heliloojate Galina Grigorjeva ja Robert Jürjendali loomingut. Teos on kirjutatud inspireerituna 17. sajandi jaapani poeedi Matsuo Bashō tekstist «Kuuvaatlejaile pilved vahetevahel pakuvad puhkust» ning loodud neljale plokkflöödile.

Antud kontekstis mõjus teos laevaviledest inspireeritud helimaterjali osava ja kompaktse edasiarendusena. Teost oli põnev kuulata, sest heli peegeldus ootamatu nurga alt angaariseintelt tagasi.

Kahe inimese üksindus
Esiettekandele tulnud Helena Tulve «Sool» kaasas Tarvo Hannes Varrese visuaalia. Teost esitasid sopran Tui Hirv ning Paukenfest. Ühelt poolt vaadeldi teoses kahe inimese üksindust, teisalt leidis käsitlemist sool kui essents, kuna inimese vereringe soolasisaldus sarnaneb merele ning nii saab tõmmata ühisjooni maa vereringega.

Teose alguses keskendus tähelepanu muusikalisele arengule, edasi liikus aktiivsuskese visuaaliasse. Teose strukturaalne kulminatsioon, mil rõhutatult kõlas ka sõna sool, toimis laupäevasel kontserdil veenvalt.

Tagasi üles