Jan Uuspõld: ma olen loll!

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Jan Uuspõld

FOTO: Mihkel Maripuu

Seda tõdemust rõhutas näitleja ja meediafiguur Jan Uuspõld oma monolavastuse «Minu elu meedias» esietendusel vähemalt paarkümmend korda.


Publiku suureks rõõmuks üritas ta tõestada, et nii tema kui kõik teised näitlejad on oma põhiloomuselt lollid – see võimaldabki neil oma tööd teha. Oleks näitleja pea tarkust täis, ei mahuks rollid sinna ära.

Uuspõld on tõeline rahvamees ja sobib meelelahutuslikku suvelavastusse nagu uudis Justin Bieberi uuest soengust portaalis Elu24. Lavastus algab Led Zeppelini looga «Immigrant song», mis jutustab sellest, kuidas viikingid Inglismaa rohelisi aasu vägistama sõidavad. Selle seos lavastuse teemaga jääb selgusetuks.

Aga publik on Uuspõllul peos esimese minutiga. Pruugib valges T-särgis, sinistes teksades ja valgetes ketsides näitlejal vaid lavale ilmuda, kui arvukas publik mühatab heatahtlikult. Avasõnadele järgnenud sketš purjus eesti ehitajatest Soome laeval leiab vaatajates üksmeelse äratundmise.

Kord üks, kord teine
Tegijad reklaamivad lavastust kui «teravmeelset ja hoogsat stand-up-teksti, mis võtab ilma mingi häbita väikesteks tükkideks nii Eesti meedia kui Jan Uuspõllu ning nende vahel ja meie ümber toimuva». Päris sajaprotsendiliselt seda lubadust ei täideta.

Laval jutustatakse mõned anekdootlikud lood sellest, kuidas bulvariajakirjandus Uuspõllu kohta kuulujutte on levitanud, ja seletatakse, kuidas asi tegelikult oli. Selle vahele pikib Uuspõld pealkirjaga üsna nõrgalt haakuvaid sketše (teatri)elust, kusjuures kolleegid saavad muhedalt tögada.

Paremini tulevad näitlejal välja episoodid, kus ta Jan Uuspõllu asemel kedagi teist mängib, näiteks Lõuna-Eesti memme või pealekaebajast palatikaaslast. Mõned naljad venivad liiga pikaks, näiteks arutlused hügieenitampoonide ja sinise vedeliku teemal hakkasid lõpuks tüütama. Aga neid asju saab publiku reaktsioone jälgides edaspidi lihvida.

Laias laastus jaguneb näitemäng kaheks: Uuspõld pajatab muhedalt oma seiklustest, kuid muudab ajuti tooni ja esitab hoopis Rein Paku seisukohti meediast ning majandusest. Seni, kuni näitleja avaldab esimeses isikus isiklikke tundeid meedia kohta, on kõik korras.

Paku arutlused jäävad Uuspõllu esituses aga kuivaks ja akadeemiliseks ega sobi esitatud rolliga. Ega nad liiga sügavamõttelised kah ole, aga tegemist on ju ikkagi suvelavastusega.

Meedia on, aga lugejat pole
Meediat analüüsides kritiseeritakse täie õigusega klikijanus online-väljaannete pealkirjastamise kunsti ja sarjatakse kollast meediat kuulujuttude levitamise pärast. Paraku pole autorid märganud, et  selle juures on vahele jäänud üks oluline ja vägagi kopsakas lüli – sellise auditooriumi olemasolu, kes tahab Uuspõllu seiklustest lugeda.

Just seesama seltskond, kes klikib ahnelt pealkirjal «Jan Uuspõld saab lapse», paistis olevat ka valdavalt esietenduse ja on küllap järgmistegi etenduste publik. Korduvalt toonitatakse, et meedia loob tegelikkust, millel reaalse Uuspõlluga midagi pistmist ei ole. Aga sama loob ka auditoorium.

Lavastusest sõnu laenates: «Kui ikka Facebooki kommuunil «Usume Jan Uuspõllu last» on 30 000 liiget, siis peab asjal tõsi taga olema.» Sellist kommuuni veel ei ole, aga mul on tunne, et ma kohe loon selle. Siis võivad Pakk ja Uuspõld tõdeda, et mitte ainult meedia ei muuda tegelikkust, vaid seda teeb ka teater.

Uuslavastus

Rein Pakk
«Jan Uuspõld: minu elu meedias»
Lavastaja Rein Pakk
Mängib Jan Uuspõld
Monoteatri esietendus 14. juulil Käsmu meremuuseumis

Tagasi üles