Stalini katastroofiks sai Molotovi-Ribbentropi pakt

Ajaloolane ja ajakirjanik Andrew Roberts tuli Eestisse, et esitleda oma raamatut «Sõjatorm». Foto: Toomas Huik

Oma raamatut «Sõjatorm» eesti lugejale tutvustamas käinud briti ajaloolane Andrew Roberts ütleb, et Punaarmee ei vabastanud 1944. aastal Tallinna, sest siin polnud enam sakslasi ja lehvis Eesti lipp.

Ükskord tunnistasin endisele kolleegile, et loen huviga raamatuid Teisest maailmasõjast. Kas siis sellest on midagi uut kirjutada, imestas ta. Teiegi raamat kannab alapealkirja «Uus II maailmasõja ajalugu». Mida on siis selle kohta uut?

Mul vedas – loomulikult pärast 20 aastat väldanud uurimistööd –, sest avastasin täiesti uue arhiivi Teist maailmasõda puudutava materjaliga. Selles on umbes 100 000 kirja, dokumenti, päevikut, pildikogumikke ja muud sedalaadi materjali...

Näiteks inglastele on eriti huvitav asjaolu see, et leidsin kirja, mis tõestab, et vandenõuteooriad Dunkerque’i operatsioonist on täiesti alusetud. See lükkab ümber müüdi, nagu lubanuks Adolf Hitler teadlikult Briti ekspeditsioonijõududel mandrilt lahkuda, et teha rahu Ühendkuningriigiga. Selle asemel seisab kirjas, mille autoriks on kindralmajor Alfred Jodl, et Hitler ootas Briti ekspeditsioonijõudude ja Prantsuse armee vangistamist.

Kuid palun selgitage siis, miks õnnestus Briti ekspeditsioonijõududel siiski pääseda.

Nad pääsesid sellepärast, et Hitler andis 24. mail 1940 käsu seisata tankid Dunkerque’i kohal olevatel kõrgendikel ega lasknud oma soomusarmeed Dunkerque’i peale. Kui ta oleks seda teinud, poleks me suutnud rannalt lahkuda. On palju seletusi, miks see juhtus, näiteks strateegilised põhjused, kuid ühte on rõhutanud just vandenõuteoreetikud – et Hitler soovis Ühendkuningriigiga rahu teha ja lubas meil teadlikult lahkuda. See on nüüd jamaks osutunud.

Kui kirjutasite seda raamatut, missugune oli põhiküsimus, mille esitasite, ja missugune põhivastus, mille saite?

Põhiküsimus, mida tahtsin küsida ja mille ka esitan, on see, miks tegi Hitler nii palju vigu ja kas ta oleks sõja võitnud, kui ta poleks neid teinud.

Ja vastus, milleni jõudsin, oli «jah» – ta oleks Teise maailmasõja võitnud. Eksisteerib mitu stsenaariumi, mille järgi ta selle oleks saavutanud. Ent kuna Hitler oli nii fanaatiline nats, lähtus ta alati natsipartei huvidest ja need erinesid Wehrmacht’i omadest. Tal olid poliitilised juured ja ta asetas oma natsismi alati Saksa natsionalismist kõrgemale. Keegi teine natsionalist, ütleme, et Otto von Bismarck, oleks võitnud Teise maailmasõja.

Sel kombel on võimalik ka selgitada, miks jätkus holokaust nii kaua?

Jah, see on klassikaline näide selle kohta, kuidas Hitler asetas oma natsiveendumused esikohale. Kui vaadata nüüd holokausti, siis ajavahemikul 1939–1944 vähenes Saksa tehastes töötavate inimeste hulk 39 miljonilt 29-le.

Just sel ajal olnuks Hitleril vaja hädasti neid inimesi, kes oleksid töötanud tehastes, kuid just sel ajal tappis ta kuus miljonit oma kõige intelligentsemat ja töökamat inimest. Sel ei olnud mingit tööstuslikku ega üldse tervet mõtet, kuid Hitler tegi seda, sest ta oli fanaatiline nats. Ta vihkas juute rohkem, kui tahtis võita sõda.

Te kirjutate, et Molotovi-Ribbentropi pakt oli viga, mille tegi Stalin. Miks siis viga – paljud Vene ajaloolased on pakti just kiitnud, väites, et nii sai Nõukogude Liit nihutada oma läänepiiri ja olla paremini valmis sõjaks?

Ei, see oli katastroof, sest see võimaldas sakslastel purustada prantslased ja ajada britid mandrilt välja, andes niiviisi Wehr­macht’ile võimaluse kontsentreeruda Venemaale. Aleksandr Solženitsõni sõnul oli Stalin nii paranoiline, et ei usaldanud ühtegi inimest, välja arvatud üks, ja see oli Adolf Hitler. Ja nii see tõepoolest ka oli, sest Stalinile anti 80 võimalust reageerida operatsioonile «Barbarossa», mida Hitler ette valmistas, kuid ta ignoreeris kõiki hoiatusi kui Briti provokatsioone.

Miks Stalin Hitlerit uskus?

Sest ta sisendas enesele juba alates 1920. aastaist, et kui tõendite killud ei kattu tema isiklike veendumustega, ignoreerib ta tõendeid ja jääb oma veendumuste juurde. Selline on meelelaad, mis on tihti paranoikutel, sarimõrvaritel, inimestel, kellele nende kaasaegsed kardavad tõtt rääkida, sest see võib kaasa tuua tõsiseid tagajärgi.

Stalinile anti mitu võimalust asjaga tegeleda, kuid see oli tõsine, väga tõsine eksimus, mille ta 1939. aasta augustis tegi (Molotovi-Ribbentropi pakt – E. B.), sest ta uskus, et sõda läänes jätkub nagu Esimeses maailmasõjas, kus olid kaevikud kuni Šveitsi piirini. Stalin lihtsalt ei mõistnud Blitzkrieg’i. Ning need sõjaväejuhid, kes mõistsid Blitzkrieg’i, lasti 1930. aastate lõpus maha.

Eestit, Lätit ja Leedut pole selles raamatus ülearu tihti mainitud, kuid on kohti, kus nad mängu tulevad. Tsiteerin: «Balti riigid Eesti, Läti ja Leedu vabanesid Hitleri ikkest ajavahemikul 10. oktoobrist kuni jõuludeni 1944, et sattuda järgmiseks 44 aastaks Stalini ja Nõukogude ikke alla.» Siin on midagi, millega praegune Venemaa nõus ei ole – et oli Stalini ja Nõukogude ike?

Loomulikult. Raamat pole Venemaal just kuigi populaarne selle pärast, mida see ütleb Balti riikide kohta. Ja tegelikult on sõna «vabastatud» (ingliskeelses versioonis on sõna «liberated», eestikeelses «vabanesid» – «liberated» on aktiivsem – E. B.) kasutamine praegustel asjaoludel vale, sest kui Punaarmee sisenes 22. septembril 1944 Tallinna, siis sakslasi seal ei olnud.

Tallinnas lehvis Eesti lipp.

Eesti lipp lehvis ja see polnud mingiski mõttes vabastamine. Natside okupatsioon Eestis oli õudne asi ja koletu inimõiguste eiramine, kuid selle asemel, et eestlased jõuaksid vabaduseni – missugune õigus neil rahvusvahelise õiguse järgi oli –, sattusid nad teise okupatsiooni alla, mis oli tegelikult pikem kui 44 aastat. Õieti oli see 47 aastat, peaksin seda muutma.

Oli veel ka selline asjaolu, et puudus alternatiiv. Lääs poleks saanud 1944. aastal midagi teha, et kaitsta Baltimaade vabadust. Baltimaad olid nii kaugel punases tsoonis, et see oleks tähendanud sõda Nõukogude Liidu vastu, kel oli kümneid miljoneid mehi relvis. Seega oli see läänele ebaterve olukord, kõik sai alguse ju sõttaminekust Poola vabaduse eest, kuid seda ei suudetud säilitada, rääkimata riikidest, mis jäid Poolast ida poole. See on Teise maailmasõja suur iroonia.

Jah, sest Teine maailmasõda algas ju Poola pärast.

Poola vabaduse ja territoriaal­se terviklikkuse pärast. Ja me ei suutnud isegi Poolat päästa peaaegu samaväärse totalitaarse terrori eest nagu Baltimaades.

Kui suur on teie arvates ikkagi erinevus Lääne- ja Ida-Euroopa vahel suhtumises Teise maailmasõtta? Kas liigume ühisema vaatepunkti suunas või pigem lahku?

Olime liikumas ühisema seisukoha poole, eriti glasnost’i ja perestroika ajal, kuid kahjuks hakkab Vladimir Putini natsionalistlik valitsus praegu sellest eemalduma. Tegelikult juhtub ajalooga Venemaal praegu õudseid asju. Näiteks Gulagi ajaloo osas, mille üle minu sõbrad, nagu näiteks Anne Applebaum, Robert Service ja Robert Con­­q­uest, kelle raamatud on vene keeles ilmunud, on diskuteerinud, on arhiivid nüüd suletud.

Kardan tuleviku ajaloolaste pärast, kas nad saavad rääkida tõtt, sest Putini valitsus võib arhiivid hävitada. Mõne aasta eest võtsid nad – või nendega seotud kõrilõikajad – ette rünnaku Vene ajalooseltside liikmete vastu, purustades nende arvutid. Praegu käib lahing Vene ajaloo pärast. On oht, et tõde kaob kurjategijate ja ksenofoobia tõttu.

Kas te ei näe siin mingit lahendust?

Ei, sest Putin valitakse ilmselt tagasi presidendiks. Mu süda on väga kurb Vene liberalismi allakäigu pärast. Vene liberalismi kontseptsioon on olemas, see pole olnud ajaloos väga võidukas, kuid igal juhul leidub Venemaal inimesi, kes on liberaalsete vaadetega ja vihkavad seda, mis on seal ajaloo ja poliitikaga tehtud. Ja see ohtlik viis, kuidas Venemaa käitub oma naabritega, jätkub.
Paraku ei näe ma hetkel väljavaadet, et need liberaalid saaksid võimu juurde.

Andrew Roberts

•    Sündinud 1963. Cambridge’i ülikooli filosoofiadoktor. Ajaloolane ja ajakirjanik. 12 raamatu autor ja toimetaja.
•    Telekanal NBC palus teda kommenteerima prints Williami ja Kate Middletoni pulma. Enne seda oli Roberts kommenteerinud printsess Diana ja kuninganna ema matuseid ning prints Charlesi ja Camilla Parker Bowlesi pulma.
•    «Sõjatorm» («The Storm of War») ilmus esimest korda 2009. aastal ning jõudis teisele kohale Sunday Timesi menukite nimekirjas. 2010 võitis raamat Briti armee sõjaraamatute auhinna.
Allikas: www.andrew-roberts.net

Raamat
Andrew Roberts
«Sõjatorm»
Tõlkija Olavi Teppan
Varrak, 2011
756 lk