Tenor José Cura: võiksin oma unistuste rolli laulda Eestis

José Cura Estonias ajakirjanikele esinemas. Foto: Peeter Langovits

Paari päeva eest Eestisse saabunud ilmakuulsa dirigeeriva Argentina päritolu tenori José Cura esmamuljed Maarjamaast olid laulja enda sõnul hiilgavad: pikk tiir vanalinnas ja merereis kuunar Kaj­samooriga («Tundsime end natuke nagu Kariibi mere piraadid,» naljatab ta), seejärel proov sopran Aile Asszonyi, rahvusooperi koori ja orkestriga.

«Imeilus maa ja suurepärased muusikud,» võtab staar esmamuljed kokku. «Meie koostöö kulgeb kenasti, hindan nende professionaalseid oskusi ja ka inimlikus plaanis on meil tekkinud väga hea klapp – usun, et laupäevane kontsert saab olema tõeline elamus.»

 Varasemaid kokkupuuteid eesti muusika või muusikutega mehel pole, kuid ta ei välista võimalust esitada kord ka eesti muusikat. «Kui ma vaid teie keelt hääldada suudaksin,» muigab mees. «Praegune koostöö siinsete muusikutega on hiilgav ning kui eesti helilooming on samasugune, siis oleks rõõm seda tundma õppida.»

Mida ta aga muusikas otsib? «Tänapäeva aina enam individualismi poole liikuvas maailmas on suurepärane tunne luua rohkem kui saja inimesega koos laval midagi erakordset – elamust neile, kes seda saalist jälgivad. Niisugune vanamoodne tunne, mida me ei tohiks päris kindlasti kaotada,» leiab muusik.

Kriitikud pole Cura iseloomustamisel ülivõrretega kitsid – sametpehme hääl, mis helisevaks briljandiks lihvitud, nõnda iseloomustatakse teda kui verismi (19. sajandi lõpul ooperimuusikas tekkinud realistlik kujutluslaad) kuningat.

Veristlikud ooperid mängivad  Cura loomingus tõepoolest olulist rolli, sest ta on end näidanud multitalendina – ühtaegu nii võimeka dirigendi kui ka lauljana 2003. aastal Hamburgi ooperis, dirigeerides esmalt «Talupoja au» ning astudes seejärel üles Canio rollis «Pajatsites».

Siiski peab ta end ennekõike lauljaks, mitte dirigendiks. «On võimalik nii dirigeerida kui ka laulda – keegi ei imesta, kui pianist kontserti ka dirigeerib, samal ajal kui laulja puhul pannakse seda imeks.

Tegemist on stereotüübiga – lauljaid ei peeta muusikuteks, interpreetideks, ometi on nende instrumendiks hääl. Kõige olulisem dirigeerimise puhul on minu jaoks inimlik kontakt ja võimalus tunda rõõmu koos musitseerimisest.»

Eeskujusid pole kuulsal tenoril enda sõnul mitte üheski valdkonnas ning kellegi jäljendamist peab ta vääraks. «Minu moto pärineb Oscar Wilde’ilt: ole sina ise, sest kõik teised on juba olemas. Ehk siis – jää iseendaks, ära püüa kedagi jäljendada. Liiga palju copy-paste’i on ilmas niikuinii.

Arvan, et me ei peaks nii visalt püüdma asju liialt ka tähtsuse ja tähenduse järgi lahterdada ega tohiks end lasta kõigutada sellest, mida teised meist arvavad – tuleb leida oma tee ja seda mööda käia.

Kõigi meele järgi ei saa nagunii mitte kunagi olla. Saan peagi 50seks, olen seda tööd  teinud aastaid ning tähtsam on minu jaoks asjaolu, et lähen ikka veel lavale ja naudin seda, mida teen.»

Kuigi publik on nautinud Cura esituses pea kõiki tuntud rolle, olgu selleks siis nimiosa Verdi «Othellos» või mõni muu, unistab laulja ise nimirollist Benjamin Britteni ooperis «Peter Grimes».

Londonis? «Oh ei, inglased ei lepiks ilmaski mu aktsendiga,» naerab mees. «Miks mitte teha seda hoopis Eestis?»