Toomas Raudam: ma ei tea siiani, miks ikkagi kirjutan

Kirjanik Toomas Raudam. Foto: Peeter Langovits

Kirjanik Toomas Raudamilt on suvistele lugemislaudadele jõudnud juba kaks raamatut: kõigepealt proosaraamat «Uued Grimmi muinasjutud. Muinasjutt Bob Dylanist» ning seejärel «Essee sõprusest». Selle aastanumbri sees peaks ilmuma veel kolmaski teos.

Olete mitmel puhul öelnud, et ei taha enam kirjanik olla, ometi on teil ilmunud näiteks tänavu juba kaks raamatut. Miks te siis ikka jätkuvalt kirjutate?

See, et tänavu kaks raamatut on ilmunud ja kolmas, luulekogu, veel tulemas, on puhas juhus. Tegelikult ma enamiku ajast ei kirjuta, ja kui kirjutan, siis ootan, kõrv kikkis, telefonikõnet, mis mu «loometegevuse» katkestaks. Isegi igasugu kaubapakkujatele ei ütle ma kohe ära, vaid räägin nendega enne pikalt ja põhjalikult.

Ja kui keegi kutsub veel õlut jooma, siis äraütlemist pole minu poolt küll ette tulnud. Nagu näete, kuulub mitte-kirjutamine kindlalt kirjutamise juurde. Küll oleksin ma soovinud oma miks-ma-ei-taha artikliga Loomingus algatada loobumisteemalist keskustelu. Põhjuseid, miks üks või teine kirjanik enam kirjutada ei taha, on kindlasti sama palju kui kirjanikke. Kahjuks polnud toimetus sellest huvitatud. Ja ise ma ka peale käia ei tahtnud.

Panite kirja uued Grimmi muinasjutud – mis teid nende Grimmi juttude puhul köidab ja miks te need uuesti kirjutasite?

Kirjeldan raamatu sissejuhatuses üht tõestisündinud lugu, kus Downi sündroomiga laps palub mul kirjutada Grimmi muinasjutud uuesti. Mitte uued, vaid uuesti. Ma siis tegin seda – uuesti ja vanasti. Ja nägin kohe ka seda, et nii mõnedki Grimmi jutud on tegelikult lõpuni motiveerimata ning loomulikult ka kaasaegselt põhjendamata.

Olen vist päris hea ideegeneraator. Järgmiseks tahaks lõpuni kirjutada kõik Kafka lõpetamata jäänud lühilood, kaks on juba valmis. Küsisin selle jaoks kulkalt «Ela ja sära!» stippi, aga ei saanud. Mõistan, miks. Ei oska ma ei elada ega särada. Ja ma pole ka ilus.

Toomas Raudam – kui ta nii keeruliselt ei kirjutaks, olen kuulnud inimesi ütlemas. Miks teie raamatuid keeruliseks peetakse?

See küsimus, täpsemalt küll küsimus raskusest (kui need ikka on võrdsed asjad?)  on ka mind ennast pikalt piinanud. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et mu silmad läksid lahti, kui lugesin Anti Saare kirjutist Ekspressis mu «Väikse» kohta, kus ta ütles, et Raudami tekstide pihtimuslikkus lõikab valusalt hinge ning võib sellisena rikkuda nii mõnegi lugeja hingerahu.

Täpselt sama mainis mu «Nipsu» arvustuses Karikate Emanda nimeline blogija, kes on väga tundlik lugeja. Sellega olen ma nõus, kõikide mu lugude keskmes on mõni valus episood, millele kord lähenedes, kord kaugenedes mu lood sünnivadki. Keerulist pole siin midagi. Aga ma pole uhke, et see nii on, kui on – vastupidi, mul on piinlik ja paha, kui keegi jälle seda mainib.  

Sellest, kas sõpru leida ja kaotada on keeruline või lihtne ja kes või mis üldse on sõber ja kuidas teda ära tunda või miks mitte ka tundmata jätta, räägib teie viimane töö «Essee sõprusest». Kuid erinevalt Dale Carnegiest ei anna teie raamat selgeid vastuseid, pigem ei saa sealt mingeid vastuseid, küll aga aimub erinevaid filosoofilisi piirjooni. Miks te kirjutasite selle essee?

Mulle vist meeldikski, kui ma poleks mitte kirjanik, vaid filosoof. Olen alati tahtnud olla see, kes ma parajasti ei ole. Ja ma olen kõik need s(t)aatused  ka endale kätte võidelnud. Olen abielus, mul on naine, laps ja kaks imetoredat lapselast.

Olen ka filmidramaturg, minu stsenaariumitest on tehtud neli filmi. Olen kirjutanud palju raamatuid. Kas pole see uskumatu, eriti too viimane, sest neid raamatuid, mis olen kirjutanud, pole ma kunagi kirjutanud... jah, kirjutamisega on mu suhted komplitseeritud.

Küll oli mul väga hea meel, kui sõprusessee kaasautor Margus Vihalem, kes on ise filosoof,  mulle ühes meie vestluses ütles: «Te ju räägite nagu filosoof.»  Loodan, et suutsin seda ka oma essees.  Paiguti, kohati – seal, kus tarvis. Miks ma kirjutasin või kirjutan, ei tea. Kui teaks, ei kirjutaks.

Tundub et noorem põlvkond tahab kirjutada rõhutatult elulist kirjandust, elada tegudes läbi, kogeda, mingis mõttes ehk isegi tühistada kirjanduslikkust. Teie olete väga kirjanduslik autor. Miks on raamatud – tekstid – teie jaoks põnevamad kui elu, kui nii võib küsida?

Kirjanduse kirjanduslik tühistamine, mis loll jama see on? Minu kirjanduslikkus on vaid näivus. See on küll tõsi, et sõnad ja kirjanduslikud fraasid got my mojo working (but I don’t work all night) kõlavad paremini kui puhas elukogemus, mida ma kunagi ei kopeeri. Kuid alati jõuan ma tagasi nonde eespool mainitud valusate, võib-olla isegi siis tõesti ka lugejat peletavate õõvastavate episoodide juurde. Või siis kurbade. Kuid siis olen ma tagasi kodus. Kurbus ja kodu on minu jaoks üks ja sama. Ja ma ei tee mingit vahet elul ja kirjandusel.

Kuulsa kriitiku Harold Bloomi arvates ei ole kirjanduse eesmärk teha kedagi paremaks inimeseks, vaid pakkuda teatavat privaatset naudingut. Mida te sellest arvate?

Ükski nauding ei saa olla piiratult privaatne, vaid see hõlmab kogu maailma. Ka kõige tavalisemad seksuaalfantaasiad nõuavad kaaslast, olgu selleks või volüümikas kirikukuppel. Ning on täiesti ükskõik, kus see kuppel asub, kas kujutluses või tegelikkuses (mille ümber peaksid alati seisma jutumärgid).

Mulle ei meeldi jutud kirjandusest kui mängust, kui just ei küsita ja ei taheta teada, miks ja mille nimel mängitakse. Ei usu, et saaks mängida mängu või nautida naudingu pärast. Mina mängin elu ja surmaga, olen alati mänginud ja mängin edasi.

raamat

Toomas Raudam
•    «Uued Grimmi muinasjutud. Muinasjutt Bob Dylanist» (Tuum 2011), 152 lk
•    «Essee sõprusest» (Tallinna Ülikooli Kirjastus 2011), 240 lk