Muhe boheem Hardi Volmer

Hardi Volmer Foto: Peeter Langovits

Multitalent Hardi Volmer usub, et igale inimesele antakse eluks kaasa teatud reisipakett, mida ise valida ei saa.

Muraste pangal, kus Hardi Volmer (53) perega elab, on kuristiku ääreni loetud meetrid. Siiski ei kohise all sügavsinine meri – see on aja jooksul taandunud päris kaugele –, vaid jätkub küla.

Praegu on merevaade lehes puude tõttu takistatud, ent Hardi teab, kus asuvad «augud», et küünitada pilku Naissaareni. Inspireerivat vaadet oleks talle hädasti vaja, sest lisaks peatselt algavale Singer Vingeri veerandsaja-aastaseks saamist tähistavale tuurile on tal kibekähku tarvis lõplikult viimistleda järjekordne filmistsenaarium.

Küll proff hakkama saab, haritlaste järeltulijana on ebaõnnestumine peaaegu välistatud. Looja arvabki, et tähtsaima pagasi saab inimene oma vanematelt ja ka esivanematelt. Et aga Hardi sellega uhkeldaks – kaugel sellest. Pigem jätaks ta sellest üldse rääkimata.

Terrassilt, kus istet võtame, avaneb sama loominguline ja mõõdukalt boheemlik vaatepilt, nagu on peremeeski. Esiplaanile jääb lõkkeplats, mille ümber mõnus puupakkudel istet võtta, selle ääres suitsuahi ning kunagi Hardile sünnipäevakingiks toimetatud kogukas meremiin. Taamal on muljetavaldav hunnik pudeleid, mis umbes kümne aasta jooksul kogunenud, ning sellest pisut eemal pudeliring – vundament ehitisele, kus edaspidi hea mediteerimas käia.

Hiljuti leidis elukaaslane Kersti sinu 1989. aastal kirjutatud kirja, milles kirjeldad kohtumist iseendaga aastal 2011. Äkki räägiksid sellest lähemalt?

Oh, see on ju nõnna ammune aeg, kes seda täpselt mäletab... See oleks nagu ajaloo interpreteerimine. Pealegi oli kohtumise seisundiks kerge alkoholijoove, mis muudab ajaloofaktid veelgi meelevaldsemaks. Fakt kohtumisest on aga tõene.

Aga ikkagi?

Me ei tea paralleelmaailmadest midagi. Või sellest, kas aeg on lineaarselt kulgev või spiraalne. Ja kas on ajaväravad. Kui uskuda, et universum omab kärjestruktuuri, mis on iseenesest üsna loogiline, siis kas kärjeseinad on vastupidavad? Või on äkki ka läbitavad? Muud midagi, siin ei oska ju  mingit seletust anda.

Kas sina pole iseennast unes näinud? Mina olen näiteks enda laipa näinud. Enda kõdunevat laipa koduõuel sirelipõõsa all. Justkui eesti sõdur sellest kuulsast laulust. Päris karm nägemus. Ja miks siis ei võiks noor Hardi KuKu klubi peldikus näha kuldses keskeas Hardit?

Mil määral su toonane ettekujutus iseendast reaalsusest erineb?

Noor inimene püüab ikka oma tulevikku mingil määral prognoosida, et kelleks saada või nii. Huvitav, aga ilmselt on need heiastused olnud nii tühised ja tõekauged, et mälu on need failid kustutanud.

Ma ei mäleta ühtki enam-vähem selget tulevikupilti, mis oleks mällu sööbinud, ja ilmselt just seetõttu, et ühtki prohvetlikku nägemust polnud. Või on nad mäluaugus, kinnises sahtlis.

Kuigi jah, aeg oli ju 80ndate lõpus säändne, et oleks võinud ju ei tea mida ette kujutada.

Otsid sa praegu ellu uusi väljakutseid või naudid pigem rutiini?

Minu elu on suhteliselt rutiinne. Kui ma midagi otsin, siis stseenidele häid lahendusi ja üleminekuid. Mul on käsil filmiprojekte, mida loodan aegade minnes realiseerida. On terve hunnik toredaid ideid. Siis on veel teatriasju, ja mõningad laulud tahaks seoses Singer Vingeri päris viimase plaadi tegemisega konserveerida.

Päris viimase?!

Jah, ma arvan küll. Meie loomingulist aktiivsust tajudes ei usu, et pärast seda veel üht plaati hakkaks tegema. Kui kaksteist lugu kotti topime, on meie luigelaul fikseeritud.

Teeb see kurvaks?

Ei tee. Noh, mõningaid laulukesi ju ikka sünnib. Sagedusega üks laul kahe aasta takka. Mis seal ikka, teadupärast on vanad laulud nagunii rahvale armsamad...

Vanasti võis uus laul ehituda miskisuguse rütmifaktuuri peale. Mingi rütm hakkas kummitama, ja tavaliselt pärines see mõne teise tuntud hääduses laululooja tuntud laulust – sain sellest innustust. Selline pooleldi alateadlik varastamine käib niikuinii.

Kõige tavalisem mudel on aga ikka see, et mõni fraas hakkab peas ketrama ning selle ümber hakkab ka kõik muu lõimuma. Kasutan leitmotiivina tihti käibefraase, sest refrääni peab olema kerge kaasa laulda ja see võiks tekitada kuulajas kergeid mõtteseoseid.

Kuid uus laul võib tekkida ka viisijupist – kunagi on sedagi juhtunud. Konkreetne näide on «Raha hääl», millest jookseb pidevalt läbi üks kindel käik. See «tõnn-tõnn-tai-daa-tiidi-tuudi-tiida-taada». Selle käigu näperdasin kitarre peal, aga vormistas asja ikka kidramees Roald Jürlau. Muide, «Raha hääl» tuletus toonasest seitungist Rahva Hääl.

Kui Turist oli kolemuusika ansambel, siis Singer Vinger seda pole?

Kui võtta aluseks ilu kriteeriumid ja hinnata nende järgi, siis ei ole, jah. Ilmselt jääme sellel skaalal keskmisesse meinstriimi.

Meinstriim tuleb koos vanusega?

Muidugi. Noorena on ju inimene hästi radikaal­ne. Teiseks oli noorena vähe nii kogemusi kui oskusi, pillid olid viletsad ning võimendus talumatult vilets. Kõik kokku – pillimänguoskus, lauluoskus jne – ei saanudki eriti ilusat tulemit anda. Aja minnes on Pära Trustist läbi Turisti koosseis proffidega täienenud ja paratamatult muutus asi kõrvale kenamaks.

Siiski – mis on kolemuusikas ilusat?

Postmodernismi diskursuse valguses on olemas selline asi nagu inetuse ilu, mida on maailma kunstis täheldatud läbi aegade, kuid iseäranis hakkas see ilmnema läinud sajandi revolutsioonikeerises ning kahe maailmasõja vahel. See on osa neoromantistlikust suunast. Leiad, et ka sinu elu on piisavalt kole, ühiskond on kole, kõik on sinu vastu, ja sa tajud seda eriti teravalt.

See on nagu teismelise inetu-olemise sündroom: olen ise inetu ja maailm on minuga inetu, kõik on kurjad ja koledad ning sellele tuleb vastu hakata.

Punk on sellise mõtlemise ehedaim väljund. Selle juured on proletaarses agulis, slummis, kus on vaene elu ja kus juuakse ja kakeldakse olenemata riigikorrast.

Oled ka ise viletsatest oludest pärit?

Kuidas võtta! Vana-Pärnu oli suure Pärnu aedlinnak, kuhu ehitasid individuaalelamuid mitte kõige vaesemad inimesed. Seal elasid kalurid, autojuhid, tippjuhid... Eristusime teistest ehk selle poolest, et minu vanemad olid kultuurivalla teenistujad, kelle majanduslik nivoo oli seetõttu üldisest allpool.

Kas punk on suremas?

Sama hästi võiks küsida, kas hipindus on suremas. Muidugi on, aga alati leidub nn post-inimesi, kes vaikselt hipitsevad, pungivad, biidivad, kes on hinges ikkagi lillelapsed ja ei saa sellest sugugi üle. Need on selline armas, sotsiaalne lastehaigus.

No palju meil punke tänaval näha on? Ikka on, ja tehakse päris ausat punkmuusikat ka, mitte surrogaat-show’d. Punklaulupidugi on tore, sest inimesed saavad end välja elada ja noorust meenutada. Kiuslikult pahandada, et mis pungid need on ja et kõik on võlts ja pseudo – see on jabur! Siis võiks ju enamikku rock’n’roll’i bände samuti rahulikult rajalt maha võtta. Las aga inimesed kostümeerivad ennast ja saavad suvel meeleolukat äraolemist!

Samas ei tohiks pungi algne ühiskondlik protestivaim ju sugugi surnud olla ja küllap ei sure see iialgi. Algsed põhjused on ju alles, rahulolematuse ora sinu perses ei jahtu!

Algava Singer Vingeri tuuri nimeks on «Turistina sündinud». On sel ka sügavam tähendus?

Jah, see on kentsakas kultuurilooline kurioosum. Fakt on, et kui üks bänd on populaarne, siis nimi on selle kandja, see on bränd. Näeme ju kogu aeg, kuidas vanad kollektiivid teisenevad, nii et lõpuks on vanast bändist ainult üks liige alles ja nime hoitakse nagu püha reliikviat.

Meiega juhtus aga vastupidi – meile öeldi nõuka-ajal, et kui tahate veel esineda, siis vahetate nime ära. Kui seda pealesunnitud nimevahetust poleks toimunud, ei pühitseks me Singer Vingeri 25., vaid Turisti 30. sünnipäeva. Tuuri nime panime vägivaldselt surnud Turisti mälestuseks.

Tunned sa pärnakana end ka siin, Murastes, turistina?

Mitte eriti – olen juba kodunenud. Rohkem kui kaks kolmandikku elust on ju kulgenud Pärnust eemal.

Aga kui hakata otsima laiemaid semantilisi seoseid, siis oleme kõik turistid emakese Maa pinnal. Vana hea Peep Pedmanson mõtles ühe mu mängufilmi loosungiks välja ilusa parafraasi: «Kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu meid viiakse?».

Inimelu võib ju vaadata ka niimoodi, et sünnime ilma koos teatud reisipaketiga, mida me ise paraku valida ei saa. Suurema osa sellest paketist on meile kokku pannud esivanemad. Ühel matsil on see reis mööda pudrumägesid ja hädaorge tohutu pikk, kallis ja huvitav, teisel näiteks täis kannatusi ja vaevu, aga kolmanda reis osutub lühikeseks. Odavpakett seega. Elukese kulgemist võib ka sedapidi vaadata.

Sinu reisipakett on õnnestunud suuresti ka tänu vanavanematele?

Ma ei nurise. Kui paketi paneb kokku genotüüp, siis tegelikult ju ei aimagi, kust osised pärinevad.
Mu isa- ja emapoolsed vanemad olid väga erineva taustaga. Emapoolsed olid pigem lihtsad tööinimesed – vanaema pärit Pärnu lähedalt rannatalust, mida kutsutigi Matsi taluks. Väga tähenduslik nimi. Ta oli koduperenaisest kleidiõmbleja.

Sealt ka sinu rätsepaoskused?

(Lõbusalt.) Eks ole, jah, ehkki põhjused on justkui teised. Kui oleksin sündinud sõjajärgsesse heaoluühiskonda, kas mul oleks tekkinud mingitki vajadust ise rõivaid õmblema hakata? Ma ei usu.
Emapoolne vanaisa oli aga rauatöömees, keevitaja.

Nii et suitsuahju kokkukeevitamisega koduõuele said samuti ise hakkama?

Selle ma nikerdasin, jah, ise, see on tehtud vanast sauna keriseahjust.

Ja kõrval olevast meremiinist saab kunagi ahju arendus?

Mine sa tea, igasugu mõtteid on olnud. Äkki teen tast ahju kohale kaarja leelõuka kummi, aga teisalt on see ju miininagi ilus tervik. Ühed inimesed kinkisid selle mulle sünnipäevaks.

Isapoolsed vanavanemad olid teist põlve linnainimesed, vanaema mängis klaverit ja laulis vene romansse, vanaisa oli aga toiduainetööstuse masinaehituse insener. Mul endal pole masinaehitusest midagi ette näidata, olen ainult projekteerinud, aga see oli kõrgkoolipõhine. Nii et päris võõras see teema mulle pole. Põhihariduselt olen aga teatrikunstnik, ja seal on projekteerimine kõige olulisem ala.

Su kodumaja pole sinu projekteeritud?

Ei, see juurdeehitus, kus me istume, on hea sõbra arhitekt Raul Vaiksoo taies. Väga temalik puitkonstruktsioon, mida ma vägivaldselt – olude sunnil, materiaalsest seisukorrast lähtuvalt – muutsin. Öördasin arhitektigeeniust. Ette oli nähtud kolm klaasseina, aga... Paneks tahvli, et autor on Vaiksoo, aga ta enam ei luba.

Tundub, et oled inimene, kes suutis ka nõukogude ajal võimu ja vaimu vahel kooskõla leida. Olid ju kunstiinstituudi kultuurmassilise töö sektori juhataja?

Ja seda ei saanud olla, olemata komnoor. Astusime kommunistlikku noorsooühingusse koos Villu Kanguriga keskkooli viimases klassis vahetult enne lõpueksameid, teadsime, et võrdsete ülikooli sisseastumispunktide korral võetakse komnoori kõrgkooli kergemini vastu. Instituudis liikus kult-massilise sektorijuhataja portfell korruptiivsel teel Kalju Kivi käest minu kätte, sest tema hakkas kooli lõpetama. Sain, muide, tänu sellele korduvalt sõbralikes sotsialistlikes vennasvabariikides käia – igaüht sinna ei lastud. Olin ikka selgrootu limukas küll!

Nüüd on sinust saanud viskiklubi paanikaosakonna juhataja?

Jah. (Irooniliselt.) Näed, mismoodi inimene lõpetab!

Millal paanika tekib?

Näiteks viimastel koosolekutel on püstitunud eksistentsiaalne põhiküsimus: kaua võib? Aga muidu on paanika on meie klubis permanentne seisund, see ei teki ega kao, vaid käib teatud lainetena. Vahel läheb isegi hüsteeriaks ning siis vaibub taas harjumuslikuks, pehmeks tavapaanikaks.

Millega sind viski võlub?

See pole epateerimine, aga antud juhul võlub ennekõike seltskond, ja mida aeg edasi, seda olulisem on, et kellega. Nooruses oli kohati vaat et kama puha, pühajessumaarja, kellega kõik on napsi võetud. Vananedes muutub inimene valivaks. Aga klubi pole mu ainuke suhtlus- ja sõprusringkond.

Mis sõpru puudutab, siis n-ö vana kaardivägi on õnneks alles, ehkki mõned vanad sõbrad on kadunud. Ja mõned, aga hästi vähe, on juurde tekkinud. See suvi on seltsielu mõttes eriti kuri olnud.

Millega sa oma päevi siis sisustad?

Peaksin sisustama näiteks kampaaniaga «kodu korda», aga istun nägupidi arvutis, sest pean enne tuuri algust ühe stsenaariumi kolmeteistkümnenda läbikirjutamisega maha saama. See on lühidalt öeldes XX sajandi Eesti ajaloo kiirkursus. Selline fragmentaarium. Istungi seepärast ta kallal tõsiselt, et seda on kolm aastat arendatud ja asi peaks selle aastanumbri sees võttesse minema.

Eesti filmi 100 aasta juubeli auks oli plaanis üks reibas road-movie, mille tegevus toimub 1913. aasta suvel ja kus Johannes Pääsuke koos oma sõbraga sõidab Setumaale Eesti esimest etnograafilist dokfilmi väntama. Aga plaanid muutusid.

Huvitav on see, et kogu selle tähtaegade paine käes tegelen halastamatu magamisega. Kuid kel süda puhas, sel uni magus!

Kui sagedasti oma tütreid näed?

Nooremat, Lille näen peaaegu iga päev, aga aeg-ajalt kaob ta linnadžunglisse. Varateismelise kibe elu. Vanem tütar Anu siirdus aga sügisel oma elukaaslase kodukohta Hollandisse. Kui augusti lõpus aega leian, siis lähen vaatan nad üle. Elukaaslane Kersti käib aga truilt nädalalehe toimetajana tööl, tal oli vahepeal puhkus, aga ega me midagi erilist ette võtnud, olime kodused.

Oled tuntud hobikokk – mida maitsvat sa endale vahel valmistad?

Mitte midagi erilist. Võtan külmikust pelmeene. Vahel õhtul Kersti toob nipet-näpet. Muidugi, kui keegi mõistliku hinnaga värsket kala pakub, kaob meelemõistus, aga muidu keedan supikest ja vaatan, mida kiiresti saab. Polegi sel suvel saanud kulinaariale anduda, kahju küll. Äkki saan augustis selles osas rahulduse kätte, siis ju turud kõige rikkalikumad.

Küll aga võin viimasest fiaskost rääkida. Pidasime siin õues juuli algul traditsioonilisi Nukufilmi suvepäevi ja lubasin aplombikalt, et teen lõkke sees hautatud lambajalakest. Kogusime raha ja ostsime kaks prisket lamba tagajalga, mis sai lõkke sisse maa alla peidetud. Aga eks ma arvestasin temperatuuriga valesti, pealegi tulid külalised ja tegime sauna, jalad vajusid vahepeal unustuse hõlma. Nii ma olen nüüd Nukufilmile uhke lambahautise võlgu.

Tulem oli, muide, tõeliselt traagiline, sest ühel hetkel kõik ootasid, kahvlid ja taldrikud käes, aga süte all oli ainult süsi.

CV

Hardi Volmer

Sündinud 8. novembril 1957

Lõpetanud Pärnu 2. keskkooli (1976), tehnikakooli nr 4 (1978) meeste ja laste ülerõivaste rätsepana ning Eesti Riikliku Kunstiinstituudi teatrikunstnikuna (1985)

Töötanud Tallinnfilmis nukufilmi lavastaja ja kunstnikuna, on lavastanud kaks mängufilmi, mitu teatrietendust, teinud teleseriaale ja telesaateid, muusikavideoid, reklaame, kujundanud trükiseid jne

Töötanud ka kunstiakadeemia stsenograafia õppejõuna

Valgetähe V klassi teenetemärgi kavaler (2001)

Elukaaslane Kersti,

tütred Lill (13) ja Anu (23)

Arvamus

Raul Vaiksoo
sõber

Hardi on inimene, kelle eest peab lausa jumalat tänama, et ta mulle nii hea sõbra on kinkinud. N-ö armusime esimesest pilgust ligi 35 aastat tagasi, kui kunstiinstituuti sisse astusime.

Iga lause ja sõna, mis Hardi keelelt kukub, on kulla väärtusega. Üldsus tunneb teda mehena nagu orkester, tema filmid on Eesti filmikunsti tipp, alates nukufilmidest kuni «Minu Leniniteni» välja. Imekspandav, kuidas ta kõike jõuab! Naerame ja arutame ikka, mitu ora meil parajasti tagumikus on – meil kipub neid alati mitu korraga olema.

Hardi on väga südamlik inimene, tõeline kamraad. Ja uskumatu, kui tolerantne ta suudab olla! Ei vaata kunagi teistest üle, iga väljasõit või pidu temaga on lõppenud naljakate seiklustega, ja seda ka külarahva osavõtul.

Eriti naljakas on siis, kui Hardi millegi peale vihastab. Tema suure sallivuse juures näeb see välja torisemisena, ta võib olla haukuv lõukoer, kes aga iialgi ei hammusta. Mäletan, kui vihaseks ta muutus, kui seletasin talle oma euroskepsist ja ta teatas, et minusugust tuleks elusalt põletada. Nüüd on ta ise mõõdukaks euroskeptikuks muutunud.

Aga kuidas Goethe ütleski: vaid see, kes muutub, mulle sõbraks jääb!