Lennuk tõi Tammsaare ja tema tegelased Vargamäele

Anneli Rahkema Karin teeb revolutsiooni, Toomas Suuman Indrekuna kaitseb Liisa Aibeli Tiinat. «Vargamäe voonake», ­nagu mullune «Vargamäe varjus», mille eest Urmas Lennukit tunnustati parima lavastaja tiitliga, on Albu valla produktsioon. Foto: Laura Oks

Mis on armastus? Kas töö teeb vabaks ja miks armastus aheldab? Ja millega tappa armastust? Kas suurim õnn on armastada? Ning kas armastus on ikka armastus? Need küsimused visatakse õhku Tammsaare muuseumis etenduvas lavastuses «Vargamäe voonake». Aga mitte ainult.

Lavastaja Urmas Lennuk, kes on ühtlasi ka näidendi autor, on võtnud ette eestlaste ühed olulisemad tüvitekstid – Anton Hansen Tammsaare «Tõe ja õiguse» II, IV ja V köited ning nagu lavastuse reklaamtekstis lubatakse, soovib ta jõuda lähemale eestluse elu- ja kultuurimõttele. Lisaks otsida pidet Tammsaare isiksusest ja lähikondlaste mõjudest autori loomingus.

Lahe vanusekonflikt

Nii ongi saanud Lennuk hakkama huvitava miksiga iseenda ja Tammsaare küsimustest, hävitavamata Tammsaart. Hüsteeriliste ja rumalavõitu naiste ning egoistlike meestega on «Vargamäe voonake» tekstiliselt põnev. Lavastuslikult aga suvine, kus muljet mõjutab nii võrratu loodus kui ka ülimaitsev Vargamäe pätsike ehk kõik see kohustuslik kraam, mis käib ühe suvetüki juurde. Seda intrigeerivam oleks näha Lennuki teksti teatrisaalis, sest mitmetasandilise, sügava ja ka lavastuslikult tänapäevasema lavastuse sünniks on näidendis potentsiaali.

«Vargamäe voonakesed» koosneb Indreku valulistest põrkumistest isa Andrese, naise Karini ja Tiinaga. Tipnedes Indreku muutumisega Anton Hanseniks, surnud Karini uuestisünnina Käthe Hansenina ning Andrese transformeerumisega kirjaniku isa Peetrina. Transformaatoriks aga ämbritäis mulda, mida isa käsib Indrekul alumiiniumlusikaga süüa!  

Huvitavalt mõjub Andrese ja Indreku vanusekonflikt, viimast kehastav Toomas Suuman on 55-aastane, isa mängiv Peeter Rästas tähistab sel sügisel aga alles 33. sünnipäeva.

Kui Suumani Indrek oli ebakindel, omaette hoidev närviline egoist, kes eelistab probleemide ja otsustamise eest põgeneda raamatukaante vahele või sohu rukist külvama, siis Peeter Rästa Andres on vana rahu ise. Tema krutskeid täis silmad põlevad, suu mälub, ning kogu tema olek muheleb. Elujanu, noorust on Andreses kõvasti rohkem kui endassesulgunud Indrekus.

Mõlemad mehed teevad nauditavad rollid, kuid nendest tugevam esitus oli esietendusel Anneli Rahkema Karin, muutudes igavlevast pirtsneiust tasakaalukaks ja äiaga flirtivaks küpseks naiseks. Karini ja Andrese dialoogid olid lavastuse ühed särisevamad. Särinat oli tunda ka teise vaatuse alguses mehhiko seebiooperlikult mõjuvas Karini ja Tiina (Liisa Aibel) duellis.

Ikkagi lahkumine

Kuigi Tiina roll sündmuste käivitajana on oluline, jääb ta lavastuses kõige ühekülgsemaks. Ta on kohal, ta karjub, jookseb ning ta on ses lavastuses (lisaks Andresele) ainus, kes armastusest rääkimise asemel tõeliselt armastab. Ainult et mitte Indrekut.

Kas lavastuse lõppedes on publik jõudnud lähemale eestluse elu- ja kultuurimõttele? Eriti mitte. Kui jätta kõrvale tõdemus, et me kõik oleme ikkagi inimesed, kes vajame armastust, ja vahel neid, keda (ja ka mida) arvame vihkavat, hoopiski armastame. Ja lapsepõlvekodu, mis lõputu töörügamise ja  rumala ning labase isa tõttu põrguna näis, on siiski hindamatu väärtusega kodu. Maalt olla polegi nii häbiväärne.

Ainult et «Ja ta pani esimest korda oma käe Tiinale ümber piha ning viis ta sellelt väljamäelt alla, kust Vargamäe Andres oli mitukümmend aastat tagasi oma naise Krõõdaga üles tulnud ja talle esimest korda näidanud tema uut eluaset – Vargamäed».

Nii minnakse ka täna Vargamäelt, läheb ka Lennuki Indrek ja Tiina.

Uuslavastus
A. H. Tammsaare / Urmas Lennuk «Vargamäe voonake»
Lavastaja Urmas Lennuk, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, lavastuskunstnikud Liisa Soolepp ja Urmas Lennuk, muusikaline kujundus Tarmo Kesküll
Osades Toomas Suuman, Peeter Rästas, Anneli Rahkema, Liisa Aibel.
Esietendus 28. juulil Vargamäel, saunikute juures