Avameelsed kirjad armastusest ehk tänapäeva muinasjutt

Sirje Kiin Foto: SCANPIX

Kui Petrone Prindi «Minu»-sarja raamatud peletavad pahatihti naiivsuse ja (elu)rumalusega, siis netitutvusest sündinud armastuse sunnil Ameerika Ühendriiki kolinud kirjandusteadlase Sirje Kiini raamat «Kas Ameerika on olemas?» seda kohe kindlasti ei tee.

Aastatel 2005–2009 lähedastele saadetud kirjadest sündinud raamat on huvitav lugemine, sest esiteks on autor ülimalt avameelne, teiseks raamat on informatiivne ja kolmandaks on tekst haarav.

Kui veel Kiini raamatut kõrvutada eespool nimetatud sarjaga, siis eristab neid ka nn klassivahe. Petrone Prindi autorid on enamjaolt kas seljakotituristid, vabatahtliku töö tegijad või noored abikaasad. Sirje Kiin, juba küpse ja kogenud naisena, maandub USA keskklassi sekka, ja mitte lihtsalt miniaks ega teenijaks, vaid täieõiguslikuks liikmeks. Oma Ameerikat avastab ta kümnendat põlve ameeriklase, Dakota riikliku ülikooli haldusjuhtimise professori Jackson Henry Waltersi käekõrval. Ja just ukse paotamine sealse keskklassi ellu muudabki «Kas Ameerika on olemas?» põnevaks.

Kiin põhjendab näiteks uues kodulinnas Madisonis metodistide kiriku liikmeks astumist keskklassi kuulumisega. Samal põhjusel keelab mees tal bussiga ühest linnast teise sõitmise – valge keskklass seda lihtsalt ei tee.

Kolmandate isikute elust jutustab Kiin eelkõige kahel esimesel Ameerika-aastal. Hilisemates kirjades keskendub autor pigem iseenda argipäevale, mõtetele. Sest «Kas Ameerika on olemas?» on isiklik raamat, mille eesmärgiks pole olnud portreteerida Kiini uut kodumaad ega ka sealseid kaasmaalasi.

Valge keskklassi maailmavaate, tavade kõrval tutvustab Kiin lähedastele (nüüd siis lugejatele) ka USA sisepoliitilisi heitlusi, tema Ameerikasse ümberasumine sattus ju USA presidendikampaania tulisemasse aega.
Majandusmulli lõhkemisele ja sellega seotud muutustele pöörab Kiin hulga vähem tähelepanu. Põhjus võib olla peidetud 2006. aasta 10. detsembri kirja: «Tõsi, Lõuna-Dakota osariigis pole majanduslangus nii järsk kui lõunaosariikides.» Samas ühes hilisemas kirjas tunnistab ta, et tema mees kaotas aktsiaturu kukkumisega ligi poole oma aastaid kogutud pensionifondist (lk 299).

Riivamisi teeb Kiin kirjades juttu ka oma suurteose, Marie Underi monograafia koostamisega seotud raskustest. Kusjuures ta usub, et Eestis poleks ta selle tööga hakkama saanud, sest just Ameerikas leidis ta aja, enesekindluse ning ka mehe toetuse.

Kuigi ühtepidi on Kiini raamat Ameerikast, on see eelkõige ühe Suure Armastuse Raamat. See, kuidas Kiin kirjutab armastatu, nüüdse abikaasa kingitud lillesülemitest, tähelepanuavaldustest, ajab vist iga naise kadedusest roheliseks.

Nagu Sirje Kiin 2008. aasta 26. jaanuari kirjas tunnistab: «Tunnen end tõesti üle pikkade raskete aastate praegu õnnelikuna ja esmakordselt elus täiesti turvaliselt.»

Seetõttu võibki öelda, et «Kas Ameerika on olemas?» on õnneliku ja rahuloleva naise raamat, mida võivad lugeda ka mehed, saades nõnda aimu Ameerikast, naistest kui ka võib-olla võtta pisut eeskuju Sirje Kiini printsessiks muutnud Jackist. Väike vihje leheküljelt 25 – «Jack hellitab mind nagu nukku.»

Raamat
Sirje Kiin
«Kas Ameerika on olemas?»
Tammerraamat 2011, 367 lk