Jüri Leesment: on küll uhke eestlane olla

Jüri Leesment Foto: Toomas Huik

Alo Mattiiseni isamaaliste laulude tekstide looja Jüri Leesment imestab taasiseseisvumise 20. aastapäeva eel, et rahvas suutis end küll koos vabaks laulda, aga kardab inimväärse elu nimel selga sirgeks lüüa.

Jüri Leesment (50) on otsekohene inimene. Ütleb seda, mida mõtleb. On seda kogu elu teinud, sest teisiti ta ei oska.

Istume Tallinna laululava trepile, et kunagist laulvat revolutsiooni paremini meelde manada. Jüril oli selles ajaloolises sündmuses oluline roll, sest paljudele klassivend Alo Mattiiseni lauludele lõi tekstid just tema.

«Hakka küsima!» kiirustab ta takka.

Oled rahvuslikult meelestatud inimene, kuigi Jõgeva poisina ei kasvanud sa sugugi Soome televisiooni mõju all.

See on täiesti vale lähenemine! Just Lõuna-Eestis on inimesed kõige rahvuslikumalt meelestatud! Just Võrumaal ja Viljandimaal elavad tõelised rahvuslased. Kusjuures Viljandimaa on üldse Eesti rahvusluse häll – Tarvastu vallast on sirgunud rohkem kultuuritegelasi kui ükskõik kust mujalt  kandist. Ka minu juured ulatuvad tegelikult sellesse valda, Suislepa lähedale Voorusse, kus on mu vanaisa Vabadussõjas võitlemise eest saadud talu.

Minu isa oli, muide, seal metsavend.

Kas kuulasid Jõgeval muudkui Ameerika Häält?

Ameerika Hääle kuulamine oli meie peres täielik traditsioon ja seda lapsest saati.

Igal õhtul kell 17.30 olite raadio ees?

Jah, pool kuus õhtul. See oli tavaline.

Meenub, kui mind Jõgeva koolist välja visati või õigemini keskkooliossa käitumise tõttu ei võetud.

Saadeti siis Põltsamaale nii-öelda asumisele ja otsustasin internaadis elamise kasuks. Esimesel õhtul panin seal kohe vanast harjumusest Ameerika Hääle käima, siis tuli kasvataja ja hakkas sõimama, aga mina ütlesin, et olen seda igal õhtul kuulama harjunud, ning saatsin ta kuradile.

Järgmisel hommikul tuli ülivihane direktor ja teatas, et olen internaadist välja visatud. Läksingi. Aga poole aasta pärast sain Jõgeva kooli tagasi.

Muide, tükk aega oli Ameerika Hääle Eesti toimetuse juht mu kauge sugulane Heikki Leesment, kes oli ka USA Eesti rahvuskomitee esimees. Väga palju Leesmente põgenes sõja ajal ära, neid on  Rootsis, Ameerikas, Kanadas, Austraalias – igal pool. Tegu on väga suure suguvõsaga, aga uuritud on seda vaid üht haru pidi.

Seda, mida nimi Leesment tegelikult tähendab, ei tea peaaegu keegi. Kui olin ülikoolis esimesel kursusel, rääkis Paul Ariste, et leesment on puulukksepp, see, kes vanasti puust aidalukke tegi, sest raud oli kallis. Leesmendid olid omal ajal – nii aastal 1700 – nõnda kõvad mehed, et neil lasti endale ise nimi valida.

Peaaegu et vabad mehed. On teada kaks Leesmenti – Märt ja Jüri – ning nende järglasteks on Eesti Punase Risti rajaja Hans Leesment, kindralmajor ja Vabadussõja kangelane, ning õigusteaduste professor Leo Leesment, aga ka Otto Leesment, kes oli Hjalmar Mäe valitsuses üks viiest liikmest. Meie hulgast ei tea ma ühtki kommunisti.

Mille eest sind ikkagi koolist välja visati?

Oh, ma tegin kõikvõimalikke pättusi. Kaheksandas klassis üritasime organiseerida poliitilist streiki «Lõpp bürokratismile Jõgeva keskkoolis», tegime valdavalt minu näpunäidete järgi suured petitsioonidki valmis ning neile kirjutasid alla isegi paljud abituriendid. See oli ikka kohe selline allkirjadega värk!

Aga muud põhjused olid tavalised noore poisi pätitegemised. (Naerdes.) Joomine ja suitsetamine, õpetajatele vastuhakkamine.

Kuidas sa pidevalt vahele oskasid jääda?

Sest ma olin harjunud midagi varjamata elama. Olin ka alati harjunud ütlema, mida mõtlen.
Tõsi, esimest streiki üritasin korraldada juba kuuendas klassis vene keele õppimise vastu.

Kirjutasin suurelt tahvlile «Streik» ning kui vene keele õpetaja klassi tuli, hakkasime kõik lauaklappidega vastu pinki peksma. (Lõbusalt.) Ilge jama oli, ja kõik läks minu kaela.
Kümnendas klassis oli mul kaks kriminaalasja korraga. Mõlemad kakluste pärast. Ja mu kaheksanda klassi lõputunnistusel oli käitumine «mitterahuldav».

Sinult ei ootaks üldse mingisugust agressiivsust!

Ma olengi rahumeelne inimene. Need olid lihtsalt olukorrad, kus teisiti polnuks võimalik käituda, aga paragrahvid olid julmad. Üks oli vastuhakk võimuesindajale koos vägivalla tarvitamisega ja teine raske kehavigastuse tahtlik tekitamine. Võimuesindajad olid rahvamalevlased ühel peol, aga teine kord oli tollal tavaline eestlaste ja venelaste vastasseis sõjaväelaagris, kus ühel poisil läks ninaluu katki... Muide, temast olevat saanud väga tore inimene.

Alo Mattiisenit on kirjeldatud kui üsna tasast ja rahumeelset, kuigi ka vastuolulist inimest. Kuidas te pinginaabritena sobisite?

Hakkasime ühes pingis istuma kolmandast klassist, ehkki olime temperamendilt väga erinevad. Koolipõlves oli Alo algul selline endassetõmbunud ja tagasihoidlik, aga mida vanemaks ta sai, seda rohkem avanes. Mina seevastu olin nagu tulesäde, Tootsi tüüpi impulsiivne tegelane. Side tekkis meil kohe.

Lugesime kolmandas-neljandas klassis ajalehti ja arutasime seal kirjutatut. Mis mind aga enim õpetas ja kasvatas – eestiaegsed raamatud, ajalehed ja ajakirjad, mida oli vanatädi pööningul tohutult. Elasin nagu teises maailmas! Mul puudusid absoluutselt igasugused illusioonid  Nõukogude võimu suhtes ja püüdsin seda väga häälekalt kõigile selgitada.

Olen isegi hiljem mõelnud, miks KGB minuga kunagi vestelda ei soovinud. Nähtavasti oli üks põhjus Ameerika sugulased. Asi oleks võinud liiga ebamugavalt kella külge minna.

Isamaalisi laule luues olite 26-aastased, seega suhtlesite Aloga ka pärast kooli lõppu.

Kogu aeg suhtlesime. Mul oli selleks ajaks esimese luulekogu käsikiri valmis, ja kui Alole tehti 1987. aastal ettepanek ühislaul kirjutada, ütles tema, et tahab fosforiidikaevandamise alustamise vastase laulu teha ja et mina kirjutaksin sõnad. Ütlesin, et mine kuradile, ma pole elus ühtki lauluteksti kirjutanud. Aga ei jätnud ega jätnud järele, ütles, et mind ta usaldab.

Eestiaegsete maakondade kujund «Ei ole üksi ükski maa» jaoks tuli mul pähe esimeses Tallinna töökohas – TPI arhiivis istudes.

Kuidas see pähe tuli?

Lihtsalt ma mõtisklesin tükk aega sel teemal. Et laul poleks mitte ainult fosforiidivastane, vaid sel oleks laiem kandepind. Ja mitte nii, et oo, ilus Eestimaa... Ütlesin kohe, et mingit sellist pläma, et õnnetu väike Eestimaa – seda ei tule, et see laul peab uhke olema.

Ka hiljem oli isamaaliste laulude kontseptsioon, et nutulaule ma ei kirjuta. Need peavad olema ärgitavad, ässitavad lood!
Alo roll oli laulude loomisel muidugi mitu korda suurem kui minul. Ütles, et unusta nüüd oma intellektuaalsed luuletused, on vaja sellist teksti, millest kõik aru saaksid.

Luuletused ja laulusõnad ongi minu meelest kaks täiesti erinevat asja, nende kujundiloogika on täiesti erinev. Luuletust saab lugeda ja mõtelda, aga laulus tuleb uus fraas peale – sisu peab kohe jõudma ajusse.

Millal ikkagi «Ei ole üksi ükski maa» esimest korda ette kanti?

Sellega on omaette ooper. Live’is kanti seda esimest korda ette tublisti pärast Alo surma, sest Tartu Raekoja platsil lasti seda tegelikult... lindilt. Sest lugu oli perfektselt ettekandmiseks liiga keeruline. Aga et lindilt tuli – keegi ei saanud sellest melus arugi, ning fraas, mida laulab Riho Sibul, seal maigutas hoopis Alo ise suud.

Esimest korda lükkas selle kellegi käest luba küsimata Vikerraadio eetrisse Erkki Berends, ja kui see hakkas levima, mõisteti, et keelamine on mõttetu. Tartu levimuusikapäevadelgi taheti ära keelata, aga Mäks ütles, et kui see lugu keelatakse, lõpetame levipäevad üldse ära ja ükski muusik enam ei mängi. Ja muusikud olid nõus.

Milline ühtehoidmine!

See on üks asi, aga «Ei ole üksi ükski maa» laulmisest ei öelnud ka ükski laulja ära. Joala oli õnnetu, et miks tema ei saanud, ja Alo ise oli ka kurb. Aga kuna kõik, kellega räägiti, olid kohe nõus laulma, siis said n-ö kohad täis. Just see andis meile Aloga tohutult julgust juurde, et keegi ei öelnud ei, ning see oli sõnum noortele: kui toonased tipus olnud iidolid julgevad, siis julgeme meie ka!

Edasi tulid viis isamaalist laulu.

Neile hakkasime mõtlema millalgi 1987. aasta detsembris, aga rõhutan: kõik viis laulu pole minu tekstidele, «Mingem üles mägedele» on Henno Käo sõnad.

Alol oli nn vanade laulude mõte olemas, ta rääkis mulle algul «Kaunimatest lauludest». Ja «Isamaa ilu hoieldes» sündis tundidega – Alo sadas õhtul kell 11 minu poole ja ütles, et sai homseks stuudioaja ning hommikuks olgu tekst olla. Oli kah! Kusjuures ma pean seda viiest laulust kõige tugevamaks.

Tegelikult kanti kaht lugu («Mingem üles ja mägedele» ja «Eestlane olen ja eestlaseks jään» – toim) esimest korda ette 1. mail 1988, veel enne Tartu levipäevi, kui linnahallis toimus mingi meeletu rahvamassiga koosolek. Tähtsamad ETV saatejuhid said sinna kutsuda ka ühe külalise ning Vahur Kersna kutsus minu.

Läksin lavale ja ütlesin otse välja, et meie eesmärk pole mitte mingi isemajandav, vaid täiesti iseseisev Eesti ning et praegune valitsus peab viivitamatult tagasi astuma. Meeletu aplaus, rahvas röökis! Läksin lava taha, Alo tormas minu juurde, hakkas karjuma ja sõimama, et mida, sa, t..., tegid, nüüd keelatakse laulud ära! Kultuuriminister Johannes Lotil hakkas halb, talle kutsuti kiirabi, ja rohkem mind lavale ei lastud. See on siiani mu ainuke kõne lavalt. (Naerab.)

Ürituse teisel päeval ei saanud esimesel päeval laulnud Iff tulla ja nii lasti laule lindilt. Ja see oli vapustav – kui «Eestlane...» lindilt tuli, tõusis kogu saal püsti...

Ehkki, jah, mõeldud olid need isamaalised laulud Tartu levipäevadeks, millest Iff on meenutanud, et oli nagu transis – nägi lava taha minnes vaid kaht inimest, Jaak Joalat ja Priit Kuulbergi, ning mõlemad nutsid.

Pärast levipäevi kõlasid need laulud ka vanalinna päevadel.

Jah, töötasin siis vanalinna päevi korraldanud puhkeparkide direktsioonis, kui direktor Rita Mägar tuli ja ütles, et kuulis: Tartus olla puhta hullumaja lahti olnud, ta tahab neid laule kuulda. Vastasin, et ainult kaks on lindis, aga Rita käskis võtta oma ameti-Volga ja talle see lint tuua. Vanalinna päevade programm tehti ümber ja pärast lükati laulud ka öölaulupidudele.

Mina käisin ainult ühel öölaulupeol. Ülivõimas oli. Tunded olid täiesti nii, et... suu oli lahti, noh!

Kas vahel Aloga tülitsesite ka?

Erakordselt vähe, arvestades koos oldud aega. Ühel sama aasta juuniüritusel, kus parteidelegaate lauluväljakult Moskvasse saadeti ja kus oli 100 000 inimest koos, läksime riidu. See oli, kui Karl Vaino asemel Vaino Väljas pukki sai ja Savisaart, Lauristini jt Moskvasse lähetati. Ütlesin Alole, et p..., mina sinna ei tule, teie In Spega minge, kui tahate. Alo veel küsis, et äkki peaks Väljase valimist tervitama, aga saatsin ta pikalt.

Mitte mingeid kommuniste ma ei tervita! Ega ma Väljast halvaks meheks pea, aga see oli minu põhimõte, et ka hea kommunist on ikkagi kommunist. Sõimasime teineteist, ja kui üritus läbi sai, tuli Alo minu poole. Võtsime veidi napsi ja leppisime ära. (Naerab.)

Suvel tehti isamaaliste laulude suvetuur, mina istusin maal, lavale nagunii poleks lastud. (Naerab väga lõbusalt.)

Kuidas pere su äkilistesse väljaütlemistesse suhtus?

(Naerdes.) Väga hästi, nad olid sama meelt. Endine abikaasa Merike on Virumaa tüdruk, nüüd oleme küll kümme aastat lahus olnud, aga elasime ikkagi 16 aastat koos, olen talle väga tänulik.

Mul on ka kaks poega: Heiti ja Martin Jaan. Heiti on praegu Inglismaal tööl ja Martin Jaan läheb Tartu Ülikooli majandust õppima. Kui ma seda kuulsin, oli mul nii hea meel! Et peres on ka üks mittehumanitaar.

Ja siis tuli laulva revolutsiooni finaal, Eestimaa Laul...

See oli 11. septembril 1988, kui lauluväljakul oli väidetavalt – ilmne liialdus! – 300 000 inimest. Rita Mägar käis peale, et pead tulema ja pead tulema. Siis sain aru, miks – kolmele inimesele, mulle, Alole ja Gustav Ernesaksale pandi tammepärjad kaela. Pärg on mul maal alles, kuivaks on küll muutunud, aga tolmuks pole veel pudenenud.

Nalja sai ka. Enne üritust võtsime napsi, Alo pidi ikka enne grammid sisse saama, muidu käsi värises laval. Mitte palju, aga üldiselt jah. Rüüpasin minagi lava taga mingite tüüpidega ja lõpuks hakkasin plikadega juttu ajama.

Jutt sobis hästi, Iff laulis «Isamaa ilu hoieldes», ja mina kuulen – jälle vahetab fraasid ära! Ühes salmis vahetas kahe fraasi kohad ära, aga keegi muidugi midagi aru ei saanud. Plikad küsivad, et kust sa tead. Mina vastu, et miks ma ei tea, ise kirjutasin! Ja nad ei jäänudki uskuma!

Mis tunne on, kui sajad tuhanded sinu sõnu laulavad?

Tead, kõik muu oli palju tähtsam. See poliitiline pool. Nagu ütlesin, olin valmis tegema kunstilisi mööndusi. Sest ainult tulemus maksis – minu soov oli ju rahvast üles ässitada, et rahvas lõpuks mässama hakkaks!

Miks just sulle saatuse sõrm osutas?

See ongi saatuse sõrm! Võib-olla olin selleks lapsest saati valmis, kasvanud niimoodi. Ju siis saatus valis mu välja. Sama hästi või veel paremini võinuks neid tekste kümned inimesed kirjutada. Mis seal ikka keerulist, lihtsad laulud ju tegelikult...

Mulle teeb rõõmu, et noored on need laulud omaks võtnud. Mulle tuli suure üllatusena, et noortepidudel võetakse lausa üksteise ümbert kinni ja lauldakse. Kunagi Aloga veel arutasime, et huvitav, kas neid laule 20 aasta pärast keegi mäletab...

Kas sellist Eestit te Aloga 20 aastat tagasi tahtsitegi?

Vastan nii, et Eesti areng on ületanud toonased ootused. Ja noh, selles suhtes, jah... See on väga keeruline, siin on kümneid nüansse... Tollal tundusid eesmärgid, et Eesti Euroopa Liidus ja NATOs, ikka väga kauged. Eesmärke täideti kergesti, kuigi inimesed kannatasid. Sotsiaalne pool ongi see, mis mulle muret teeb. Teatud hetkedel on röövkapitalistlik suhtumine liialt domineeriv, inimene unustatakse ära. Olen paljudelt vaadetelt sotsiaaldemokraat, välja arvatud rahvuspoliitika.

Kas eestlane olla on endiselt uhke ja hää?

Arvan küll. Kindel, et on! Meil on uhke ajalugu ja oleme suutnud välja tulla olukordadest, kust enamik sama väikseid rahvaid pole suutnud. Eestlased on end tõestanud ka maailmas. Kes siit, kaks kätt taskus, 1944. aastal lahkusid – enamik suutis end kõikjal maksma panna. See kõlab ehk liiga natsionalistlikult, aga arvan, et eestlaste keskmine intellekt on ikka kõvasti kõrgem kui keskmisel eurooplasel. On küll uhke eestlane olla.

Laulurida «Tänavate tõmbetuultes hulgub sihitult migrant» käib siiski ka paljude eestlaste kohta, kes Euroopas õnne otsivad, nagu omal ajal muulased siin?

Esiteks pole see minu, vaid Henno Käo kirjutatud, ja teiseks pole need kaks asja võrreldavad.

Õigemini – see on Eesti riigi viga, mitte inimeste viga, sest riik pole suutnud neile tagada võimalusi inimväärselt elada. See on sundkäik. Vihkan selliseid Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu võrdlusi, see on väga labane võrdlus! Nõukogude Liidu puhul oli see suunatud koloniaalpoliitika. Suunatud, et saavutada ühe rahvuse ülekaal.

Kahju, et paljud Eesti ettevõtjad lähtuvad põhimõttest maksta palka nii vähe kui võimalik, ise aga ahnitseda nii palju kui võimalik. Nad ei saa aru, et tööjõud on tohutult suur väärtus ja oleks mõistlik oma inimesi hoida, mitte ülbitseda ja maksta neile miinimumpalka. Ma läheksin ka ise minema, kui sellises olukorras oleksin.

Vabaduse nimel hoidis rahvas lauldes kokku, inimväärse elu nimel selga sirgu ei lööda. Miks?

Vaat see mind hämmastab. Sest halva ja ülbe tööandja p...saatmine pole riigivastane, vaid riiki toetav tegevus. Aga küll see aeg tuleb. Noor põlvkond, kes praegu kooli lõpetab, küll need streikima hakkavad. Nemad endale enam pähe istuda ei lase.

Meenub üks mu enda kirjutatud laulufraas mu lemmikbändi Ultima Thule viimaselt plaadilt:

 «Vastuvoolu, vastuvoolu
 ujujaid on vähe,
 argadele aga aina
 istutakse pähe.»

CV

Jüri Leesment

Sündinud 5. märtsil 1961 Jõgeval

Lõpetanud 1979. aastal Jõgeva kaugõppekeskkooli, 1985. aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogina (kirjanduse eriharu)

Töötanud TPI arhiivi juhatajana, Tallinna puhkeparkide direktsiooni reklaamijuhina, ajakirja Kultuur ja Elu toimetaja ja peatoimetajana,  ajalehe Vooremaa ja Tartu Linnalehe peatoimetajana, Maalehe arvamustoimetajana, raadio Vaba Euroopa Tallinna korrespondendina, siseministeeriumi nõunikuna, praegu Viimsi Teataja toimetaja

Pojad Heiti (25) ja Martin Jaan (19)

Arvamus

Indrek Kuus
Sõber

Me saime Jüriga sõpradeks, kui olime juba täismehed ja teineteist teadnud aastaid. Ei mäletagi,  miks, ju me klappisime.

Jüril on meeletult lugusid pajatada ja ta on mulle tihtilugu raadio eest: kuidas ta kakles, kellega vaidles... ja eriti hästi on tal meeles, mida keegi on talle tabavalt öelnud. Ta on väga hea jutuvestja.

Aeg-ajalt paneb mind ja teisi Jüri sõpru paraku muretsema, kui Jüri end pudeliservale unustab. Aga talle kurjavaimule antakse kõik tembud andeks, sest ta on hea südamega inimene.