Nikolai Baturin 75: Kentaur, Nikas, Karu ja Baturin

Nikolai Baturin kodus Viljandimaal Kalbuse külas Kaluri talus: kirjanik, kes ongi ainult kirjanik, mitte kirjandusliku seltsielu meedianägu. Foto: Sven Arbet / Maaleht

Täna 75 aastat tagasi Suislepas sündinud Nikolai Baturin on suur kirjanik, minu jaoks isegi kirjaniku võrdkuju. Sellepärast, et tema esineb ainult teksti kujul. Kuidagi ürgsemast ürgse teksti kujul.

Inimesena pole Baturin nähtav, ja see on minu arusaamise järgi pluss. Mõni mängib kirjanikku, on selles või teises ametis, käib siin ja seal esinemas, kirjutab tähtsaid kirjatükke (nagu mina momendil), kuid Baturin on olemas üksnes oma teostena.

Ta ei ela kirjanduselu, ta on kirjanik. Pole isegi tähtis, mis rahvusest ta on! See oleks tekstiväline parasiitinformatsioon, mis iseloomustaks teda kui inimest, ent mitte kui loojat.

Mina pole teda eales näost näkku näinud, ja see on suur asi meil Eestis, kus kõik siin kõiki tunnevad... (Hando Runnel) ja need teised sõnad. Tean inimesi, kellele on sügavale hinge läinud Baturini luule, eelkõige mulgikeelne luule, mulle on ta kõigepealt jutustaja, suur jutustaja.

Baturin loob müüdiväärseid, võimsaid lugusid.

Inimene on teatavasti jutustav loom ning inimene ei saa eksisteerida ilma lugudeta. Inimene on lugusid igatsev loom.

Loos peituv energia läheb lugejasse ning kingib talle vaimu ja jõudu. Minu jaoks on seesugune kinkija Baturin.

Kui inimkonna tehnikakultuur algab enam-vähem rattast, siis vaimukultuur loost. Ja Baturin rikastab meie vaimukultuuri iga oma uue teosega. Tõsi, mõnikord on tema romaanid kuidagi liiga harali, kõrvalepõikest pungub uus lugu, sellest jälle uus lugu, nii et sa pead olema teksti küljes küünte ja hammastega, eelkõige muidugi tunde ja mõistusega kinni, siis ei lähe järg kaduma. Näiteks «Karu südant» ja «Kartlikku Nikast» pidin uuesti alustama, et süžeeots jälle üles leida. Ent teistkordsel lugemisel avastasin üha uusi nüansse, otsekui kullateri sõelal.

Baturin viibki meid Siberisse, kus on nii kulda kui karusid. «Karu südamest» on Arvo Iho teinud filmi, mis nagu romaangi kuulub meie klassikasse.

Vahel otsitakse lugudest teavet, tõde ja tõepära. Baturini teostes on need kõik teatud nihkega, poeetikavabadusega. Vahel tundub mulle, et ta ei hooli sugugi lugeja hoiakust «ei tea, kas vastab ka tõele? Kas selline asi on üldse võimalik?», ta laseb fantaasial võimsalt lennata.

Ja ega tõel müütide puhul tähtsust olegi. Müüdid on ise suveräänsed tõed, need ei pea sobituma meie ettekujutusega maailmast, mida me enda meelest kogu aeg näeme. On osa maailmast, mida me ei tunneta ning neist jutustavadki müüdid ja nende autor Baturin.

Romaani «Kentaur» lõpus on koguni tänusõnad hellenist Jaan Undile, kes on aidanud ­autoril süveneda konkreetsetesse müütidesse ning müüdimaailma kui sellisesse. Sama romaani järg «Sõnajalg kivis» näitab meile Baturinit kui sotsiaalset mõtlejat, diktatuuride ning vete ja maade ümber oma kombitsaid punuvate hiigelfirmade vastast.

Globaalsus on osalt mulgikeelse Baturini üks mõõte.

Milliseid kullateri ma siis avastasin, kui mõnda teksti uuesti lugesin?

Keelekullateri!

Kirjandus ei ole siiski paljalt lugude jutustamine. Kirjandus on sõnakunst ning Baturin oskab lugusid jutustada nagu proosapoeeme. Paljas lugu on nagu kriipsujuku, millele tuleb liha ja riided selga panna. Ja Baturin teeb seda nüansirikkalt nagu kõrgesteet. Ta on peene sõnataju ja lausestusoskusega autor, kes lisab tekstidele esteetikat väljendusviisi kaudu. Otsapidi kuulub siia ka komme ise oma teoseid illustreerida.

Baturini proosasse süvenemine nõuab armastust keele vastu, armastust sõnastusnüansside vastu.

Nikolai Baturin

Romaanid:

•    «Leiud kajast» (1977)

•    «Noor jää» (1985, kordustrükk 2009)

•    «Karu süda» (1989, 2001)

•    «Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija» (1993)

•    «Mõrv majakal» (1993)

•    «Ringi vangid» (1996)

•    «Apokalüpsis Anno Domini» (1997)

•    «Kentaur» (2003, 2010)

•    «Sõnajalg kivis» (2006)

•    «Delfiinide tee» (2009)

Luulekogud:

•    «Maa-alused järved» (1968)

•    «Väljadelt ja väljakutelt» (1972)

•    «Kajokurelend: luuletusi mulgi murden» (1975)

•    «Galerii» (1977)

•    «Lüürakala» (1978)

•    «Poolusevaikus. Vaikusepoolus. Talvitusluuletusi» (1980)

•    «Laiuvad laaned, kauguvad kõrved: ladvajutte, võravesteid lastele ja lapselikele» (1981)

•    «Sinivald» (1990)

Filmistsenaariumid:

•    «Suvetuisud» (1992)

•    «Karu süda» (seriaal, 7 osa, 1993)

•    «Mõrv majakal» (1994)

•    «Kartlik Nikas, lõvilakkade kammija» (1999)