Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2014/01/07/2737386t1h5ea3.jpg)
/nginx/o/2011/08/04/696704t1h3fe6.jpg)
Alustasin kunagi üht plaadiarvustust lausega: mu Londonisse võõrtööliseks sõitnud sõber saabus Eestisse, oli hilissügis ning ta astus kohe täie jalaga veelompi. Oli see karistus kodumaalt lahkumise eest? Ei tea. Kas hall Ida-Euroopa maksis kätte värvilisemate perspektiivide otsijale?
«Lost In Transition» ehk «üleminekus kaduma läinud» vaatlebki sarnaseid metafoore. Mis tunne on olla idaeurooplane Euroopa Liidu, globaliseerumise ja segunemise aegadel? Kas identiteet säilib?
Kas on üldse sellist identiteeti? Ja kui on, siis kas see on hea? Või kui see on hoopis halb, siis äkki on ka see hea. Äkki annab siis oma teisesust kunstiväljal hästi sümboolseks väärtuseks muuta ja seda Läänes maha parseldada.
Enamik töid näitusel võtabki ette probleemi, milline on idaeurooplase elu Lääne-Euroopas – metropolis (lätlase Arnis Balcusi fotoseeria «Kaasaegsed lätlased») või tööjõuna istanduses (Wojtek Doroszuk). Nagu arvata võib, siis ega kunstnikud seda elu roosilisena ei näita. Tegelikult oleks paslik välja tuua ka näitusel enimrepresenteeritud objekt ja selleks on briti kauplusteketi Tesco logo (võib ka öelda brittide Maxima).
Tesco on tegelikult see märk, mis idaeurooplaste soovid, unistused ja nende reaalsuseks muutumise ehk kõige paremini kokku võtab. Raha sulle, piim mulle – vahetus, millega keegi ei saa tüssata.
Kuid kuhu jääb siis kunst, kuidas me teeme sellises olukorras kunsti, küsib kunstnik. Me ei saa ainult vahetada, meile on jäänud ka ilumeel, mis siis, et see on iganenud konstruktsioon.
Doroszuk näitab selle peale korjatud vaarikate suursugust ilu, kuid taustal kumab teadmine, et sel kõigel on vere hind ja kapitalist küsib reeglina asjapuutumatumaid küsimusi kui kunstnik.
Mingeid uusi võimalusi tundmatuteks mõttekäikudeks «Lost In Transition» meile kahjuks ei paku.
Jah, on teada, et Balkanil on olnud kibedad sõjaajad (Gergely Laszlo ja Katarina Sevici «Majamuuseum» – muuseum objektidest, mis on kogunenud aastatel 1970–2000 ühte majja Horvaatia metsades) ning ka seda, et keskmine taksojuht on suurema tõenäosusega homofoob kui keskmine moodne kunstnik (Anna-Stina Treumundi «Luuser. Peeter» – siis remake Kai Kaljo videokunstiklassikast «Luuser»).
Valdama jääb mulje turvalistest töödest, mis räägivad täpselt sellist juttu, mida endassesulgunud kunstiilm teada tahab ja isekeskis arutada võtab. Idaeurooplane kui traagiline jobu ning kõik on rahul.
Näitus
Lost In Transition
Kuraator Rael Artel
Kunstnikud Katarina Zdjelar, Arnis Balcus, Aleksei Gordin, Flo Kasearu jt
28. augustini EKKMis