Muidugi, see raamat keskendub, nagu pealkirjaski lubatud, pigem sellele, mida kanti ja millal kanti, ülevaatlikud taustalood ajastust, oludest ja inimestest, mis püüaks seletada, miks ühes ajaloohetkes kanti just nii- või naasuguseid riideid, jäävad teiste moeraamatute pärusmaaks. Eesti keeli pole sääraseid moeseletajaid ilmunud kuigi palju, kuid lähiajast meenub Bronwyn Cosgrave’i «Rõivas ja mood», mis kaardistas samuti moe arenemist läbi ajastute tänapäevani, kuid rõhus moele ja rõivastumisviisidele kui inimese eneseväljendusele. Esile tõsteti ka sajandite jooksul erilise moetunnetusega hiilanud isiksusi, kes avaldasid moeloo kujunemisele suurt mõju, olgu see Louis XIV või Coco Chanel.
Vähemasti tunnistasid pärast tolle raamatu ilmumist nii mõnedki end moevõhikuks nimetanud, et said sellest vägagi kõikehõlmava ja arusaadava ülevaate moe ajaloost.
Sellest hoolimata sobib värskeim rõivaloo teejuht nii moeprofi, -üliõpilase kui ka lihtsalt -huvilise raamaturiiulisse, kust seda siis pikkadel ja pimedatel talveõhtutel uurimiseks haarata. See on hea ja kaunilt vanamoodne pidepunkt kiirel internetiajal, kui moest on saanud hiidmõõtudes äri, meelelahutus ja peaaegu et vaatemänguline sport. Ning muidugi võib moelooja või osav rätsep sealt näpata ja ellu äratada mõne unustatud rõivaidee – lõpuks on kogu praegune rõivamood suuresti vaid varasemat kordav ringmäng ja viimased suuremad moerevolutsioonidki jäänud möödunud sajandi algusse.
Ja isegi need skeptikud, kes kuulutavad, et rõivad ja moekirjandus neid põrmugi ei köida, võiksid sellesse korrakski pilgu heita. Riides käivad ju nemadki ja ehk leiavad mõne tuttavaliku pisiasja, mis on ka nende garderoobis – ehk tuleb siis mõistmine, et ka nemad on tegelikult otsapidi moeloos sees.
Raamat
«Mida kanti, millal kanti»
Rõivastuse põhjalik illustreeritud
ajalugu antiikajast üheksateistkümnenda sajandini