Kui isutate teadmise järele, milline näeb välja rõngassärk, kapuutstanu, leseloor või mantoo, on Melissa Leventoni koostatud rõivastumisajaloo raamat «Mida kanti, millal kanti» just see üllitis, mille järele raamatuleti ees käsi sirutada, kirjutab Britt Rosen.
Muidugi pole see riietumisloo põhjalik ülevaateteos kokku pandud niivõrd lihtsustatud kujul, nagu sissejuhatavast lausest võiks arvata. See on lopsakalt üksikasjalik ja detailselt illustreeritud moeajalugu antiikajast üheksateistkümnenda sajandini – läinud aastasada jääb küll täiesti puutumata, kuid eks seda olegi uuritud ja raamatutesse kirjutatud kopsakalt rohkem.
Viimasele tõigale on tegelikult ka lihtne seletus: selle teose rõivajoonistused pärinevad kahe ülemöödunud sajandi suurejoonelise kostüümiajaloo raamatu autoreilt, August Racinet’lt ja Friedrich Hottenrothilt. Just nende kahe mehe vanad värvilised pilditööd 1880.
aastail ilmunud riietumisstiilide kogumikest teevadki köite eriliselt isepäraseks, väärtuslikuks ja haruldasekski – selle ümber tegelikult raamatu idee ju keerlebki. «Mida kanti, millal kanti» kokkupanijad küll mainivad, et võluvusele vaatamata pole need alati korrektsed ja kannavad oma aja (värvi)esteetikat, ent küllap juhivad autorite selgitused sealsamas kõrval moehuvilise õigele teele. Liiati on praeguses glamuuriga ülepuistatud moepildis, kus moejoonistus on kõrvale tõrjutud ja moesõnumit kujundavad oma moefotostooridega fotograafid ja stilistid, haruldus omaette. Siluett, peen pits ja seelikuvolang saavad teinekordki joonistusel hoopiski klaarima ja kontrastsema näo.
Esiti tundub kogukas moeraamat ehk pisut eklektilinegi ja teemade käsitlemise ajatelg segane, tublimal uurimisel annavad aga kõikvõimalikud orienteerumisribad ja ristviited rõivaasjandusest üsna korraliku pildi. Iseäranis vahva on see, et Euroopa kultuuriruumist põigatakse näiteks ka Jaapanisse, Hiinasse, Pärsiasse, Laosesse, Alžeeriasse, Põhja-Ameerikasse jm – riietumislugu saab kogu ilma hõlmates tunduvalt kirevam.
Muidugi, see raamat keskendub, nagu pealkirjaski lubatud, pigem sellele, mida kanti ja millal kanti, ülevaatlikud taustalood ajastust, oludest ja inimestest, mis püüaks seletada, miks ühes ajaloohetkes kanti just nii- või naasuguseid riideid, jäävad teiste moeraamatute pärusmaaks. Eesti keeli pole sääraseid moeseletajaid ilmunud kuigi palju, kuid lähiajast meenub Bronwyn Cosgrave’i «Rõivas ja mood», mis kaardistas samuti moe arenemist läbi ajastute tänapäevani, kuid rõhus moele ja rõivastumisviisidele kui inimese eneseväljendusele. Esile tõsteti ka sajandite jooksul erilise moetunnetusega hiilanud isiksusi, kes avaldasid moeloo kujunemisele suurt mõju, olgu see Louis XIV või Coco Chanel.
Vähemasti tunnistasid pärast tolle raamatu ilmumist nii mõnedki end moevõhikuks nimetanud, et said sellest vägagi kõikehõlmava ja arusaadava ülevaate moe ajaloost.
Sellest hoolimata sobib värskeim rõivaloo teejuht nii moeprofi, -üliõpilase kui ka lihtsalt -huvilise raamaturiiulisse, kust seda siis pikkadel ja pimedatel talveõhtutel uurimiseks haarata. See on hea ja kaunilt vanamoodne pidepunkt kiirel internetiajal, kui moest on saanud hiidmõõtudes äri, meelelahutus ja peaaegu et vaatemänguline sport. Ning muidugi võib moelooja või osav rätsep sealt näpata ja ellu äratada mõne unustatud rõivaidee – lõpuks on kogu praegune rõivamood suuresti vaid varasemat kordav ringmäng ja viimased suuremad moerevolutsioonidki jäänud möödunud sajandi algusse.
Ja isegi need skeptikud, kes kuulutavad, et rõivad ja moekirjandus neid põrmugi ei köida, võiksid sellesse korrakski pilgu heita. Riides käivad ju nemadki ja ehk leiavad mõne tuttavaliku pisiasja, mis on ka nende garderoobis – ehk tuleb siis mõistmine, et ka nemad on tegelikult otsapidi moeloos sees.
Rõivastuse põhjalik illustreeritud
ajalugu antiikajast üheksateistkümnenda sajandini
Melissa Leventon
Tänapäev, 2008
352 lk