Jaanus Orgulas oli minu jaoks alati olnud vana mees. Ta on pärit mingist sellisest ajast, mida ma loomulikult ei mäleta, sest sündisin siis, kui tema oli juba peaaegu sama vana kui mina praegu. Teatrimaja, kus koos töötasime, on muu hulgas ka ühe suure perekonna mudel, mis tänapäeval kipub hääbuma. Seal majas on kõrvuti päevast päeva koos palju põlvkondi.
Me puutume omavahel kokku – proovisaalis, puhvetis, laval, suitsutoas, saunalaval, pidudel ja matustel. See on loomulik keskkond, kus töö ja vile käivad koos. Ja on päris tavaline, kui sa lihtsalt noore mehena istud ja kuulad, mida vanamehed räägivad ja kuidas nad tegutsesid/tegutsevad, sest eks kunagi tule ju endal sedasama teha.
Innukas tulbikasvataja
Kunagi ammu sõitsime ringreisibussiga pärast etendust kodu poole. Jaanus oli suures jutuhoos ja muudkui rääkis. Ma jäin huviga kuulama. Näiteks rääkis Jaanus, et õige mees käib saunas kaks korda nädalas ja neli tundi.
Lisaks kõneles ta, miks Stalini ajal olid kõik näidendid viievaatuselised ja etendused viis tundi pikad. Eks ikka seepärast, et viisnurgal on viis nurka. Aga praktiline põhjus seisnes selles, et vaatuse pealt maksti honorari ja pealegi polnud inimestel raadiot ega televiisorit ega kino ega klubi.
Mõned teised kolleegid kaotasid huvi. Ilmselt olid nad paljusid jutte juba kuulnud – näiteks pajatusi Elbruse kangelaslikust vallutamisest. Ma arvan, et sellest kuulsusrikkast retkest on kümneid ja kümneid versioone, kuni sinnamaani välja, et kas seal tegelikult üldse käidigi. Aga Jaanus on kange loomuga mees ja temast võib kõike uskuda.
Juhuslikult veeres tal jutt tulpide, oma teise suure kire peale, ja mina näitasin tol hetkel üles ilmselt liialdatud huvi tulpide vastu. Jaanus millegipärast luges sellest välja, et ma olen suur aiandushuviline, ja enam mind lahti ei lasknud.
Küsis minu käest, milliseid tulbisibulaid temalt tahan. Soovisin kohe enda arust kõige erakordsemat – musta tulpi. See jutt aga talle üldse ei meeldinud ja ta põrutas, et musta tulpi pole olemas ja üldse on see üks haige lillevorm. Ja siis ma mässasin nende tulpidega mitu aastat, aga nässu mul see asi läks.
Jaanus mõnikord küsis, kuid mul polnud midagi märkimisväärset tulbiaretusele lisada. Nüüd saan ma aru küll, et maailma erilisus seisneb just nimelt kõige lihtsamates vormides.
Tegime mitu korda koostööd. Väga tore oli meil «Kokkade öö». Tema mängis Leonardo da Vincit. Tegelikult seda rolli polnudki, aga tegime selle ikkagi. Leonardo oli seal oma tavapärasest rollist väljas ja tegeles kokakunstiga. See näidend toetubki Leonardo retseptidele.
Jaanus küsis, mida ta tegema peab. Ma ütlesin, et ei tea. Aga teeme nii, et Leonardo on kogu aeg laval ja elab seal oma elu – aeg-ajalt käib räägib midagi kõva häälega. Geeniuse värk, noh. Niisiis ilmus lavasügavusest nagu ajaloost välja Leonardo, mõnikord ta ei tulnud, mõnikord tuli hoopis valel ajal. Mõne koha peal pidi ta varese moodi kraaksuma, aga see kõlas teinekord kui hobuse hirnumine.
Ütlemata jäetud asjad
Tihtipeale ei saanud aru, mida Jaanus Leonardona rääkis, aga ta tegi seda innustunult ja kirega. Ja mina vaatasin ja mõtlesin, et nii ongi väga hea. Noor mees võib laval võimelda mis ta võimleb ja sellega kõik hinge tagant ära öelda, aga nurgas pobisev vanamees, kellest keegi midagi aru ei saa, on huvitavam ja mahukam, sest on, mida ütlemata jätta.
Ja on üks tõdemus, mis mul Jaanusele mõeldes kunagi ei unune. Kord kinkis ta mulle oma kuulsa lavastuse «Kevade» helikasseti. Ma tükk aega ei pidanud vajalikuks seda kuulata, sest «Kevade» filmi on sada korda nähtud ja kõik otsast otsani pähe kulunud.
Aga kui ma ükskord selle siis peale panin, oli üllatus suur. Ma sain aru, et see kuulus film on täiesti identne koopia kunagisest lavastusest. Alates karakteritest, tekstivalikust, pausidest, mõtteist ja lõpetades intonatsioonidega.
Suured tänud Sulle, Jaanus. Tore oli kohtuda. On, mida meenutada.