Näitleja on ka üksinda kõikvõimas

Parimatest parim. Katariina Unt pälvis rolli eest VAT Teatri lavastuses «Nisa» teatrifestivali Monomaffia peaauhinna. Foto: Siim Vahur

Esimest korda Pärnus toimunud monoteatrite festivalil lavastusega «Nisa» peaauhinna võitnud Katariina Unt usub, et näitleja on kõikvõimas ja võib muuta maailma.

«Sest näitleja pakub emotsioone ning emotsioonid võivad olla võimsamad kui ideed,» põhjendas Unt peapreemiat Suurt Kirssi ja 1000 eurot vastu võttes.

Monomaffia festivali lavastusi näinuna tuleb Katariina Undiga nõustuda. Näitleja on kõikvõimas.

Suurpärane näitleja suudab üksinda, abiks vaid valgus, muusika ja tekst, hoida publiku tähelepanu poolteist tundi, nii et saalist lahkudes tunned kandilise tagumiku asemel end rikkamana ja targemana. Ja seda ka siis, kui oled päevas ühtejutti vaadanud kolme emotsionaalselt intensiivset lavastust üsnagi ebamugavatel toolidel.

Noorim ja vanim
Kolmepäevase festivali avas Tallinna Linnateatri lavastus «Suur mees juba», kus lavakas õppiv Priit Pius mängis veenvalt isakssaamise hirmude käes vaevlevat ja oma senist elu meenutavat noormeest. Priit Pius on nimi, mis tasub teatrihuvilistel kindlasti meelde jätta.

Suurepärast kontrasti festivali noorimale näitlejale pakkus aga festivali vanim osaleja – 84-aastane Lasse Pöysti lavastuses «Liftieitaja». Kusjuures kummalegi näitlejale, ei Piusile ega Pöystile ei tule nende vanuse tõttu mingit allahindlust teha.

Helsingi linnateatri ülimalt menuka «Liftieitaja» peategelane on üksik vanamees, kelle parimaks sõbraks on lift ning kes inimeste seas olemiseks käib kontvõõrana matustel ja pulmadel.

Kuigi Lasse Pöysti elu Bengt Ahlforsi näidendi tegelaskujuga ei sarnane, suutis kogenud näitleja jätta mulje, nagu räägiks ta just endast, olgugi et paaril korral oli ta sunnitud abi otsima osaraamatust – viimati oli ta seda tund ja nelikümmend minutit kestvat lavastust mänginud märtsis.

Koomiline, samas siiras ning traagiline lugu tuli Lasse Pöysti südamest. Nagu öeldakse, ta mängis enda pealt, ja see tõi ka žürii tunnustuse – Lasse Pöysti pälvis Monomaffia Väikese Kirsi.

Üks festivali raskemaid rolle oli Ott Sepal – ta kehastab Tanel Jonase lavastuses «Rumm ja viin» kolm ööd-päeva järjest joonud, pohmakas ja endiselt purjus meest. Usutavat alkoholijoovet, kaotamata teksti, suudavad veenvalt mängida vähesed näitlejad.

Pärnus Ott Sepp näidendi sügavuseni ei jõudnud, tema mängitav mees jäi elunautlejast seiklejaks, kelle kahetsus joodud alkoholi ja lähedastele haiget tegemise pärast jäi vaid sõnadesse. Conor McPherson näidendi traagika on mõtlemapanev, kummardus Vanemuisele, et nad tänapäeval ülimalt aktuaalse teksti oma mängukavva on võtnud.

Festivali mängulisima lavastuse tõi aga Pärnusse Riiklik Puškini Teatrikeskus Peterburist. Sergei Barkovski esituses oli Andrei Andrejevi lavastus «Gorjuhinno küla ajalugu» kui nukuteater kohvrist – lavatuses vajalikud mängu(partnerid)asjad võlus näitleja välja lava keskel asuvast kapist. Tegu oli igati professionaalse ja lõbusalt lihtsa lavastusega.  

Päris kohvriga astus lavale Indrek Taalmaa festivali absurdseimas lavastuses, Ervin Õunapuu «Kuuendas maitses».

Huvitav ja ootamatu tekst tunnistatud toidukriitikut pantvangis hoidvast võimuahnest rikkurist kokk-gurmaanist, kes maailma vägevamatele pakub õhtusöögiks hinnatud kunstiteostega maitsestatud roogi. Kuigi etenduse alguses oli Indrek Taalmaa pinges – see võis tuleneda tema teisest rollist, Taalmaa oli ju kogu festivali kunstiline juht –, on tegu lavastusega, mida tasub otsida R.A.A.A.M.-i mängukavast.
Silmad on olulisimad
Omamoodi meistriteos oli aga Juni Dahri monolavastus «Ibseni naised – kuidas vangistada kotkast», kus näitlejanna esitas tõelise kirega Ibseni näidendite peamisi naiskaraktereid, et nõnda jõuda lähemale Ibseni ja Norra mõistmisele. Nora, Hedda, Hilde jt naiste appikarjed, valu ja vabaduse poole rabelemine said Juni Dahri esituses reaalseks ning näitlejale tõid südamega esitatud rollid Monomaffia Väikese Kirsi.

Üks võimsamaid näitlejatöid oli festivalil aga Roger Westbergilt, kes üksinda mängis maha terve «Hamleti»! Imetlusväärne oli Westbergi oskus sekundi murdosaga rolle vahetada, muutudes kord Hamletiks, siis aga Claudiuseks, Opheliaks jt, andes nende karakterid edasi liikumise, žestide ja miimikaga ning väheste lausetega.

Näitlejameisterlikkusega paistis silma ka Katariina Unt, kes pälvis festivali peaauhinna. Marjorie Shostaki raamatu «Nisa» põhjal Aare Toikka lavastatud monotükis meenutab oma elu tähtsaid ja vähem tähtsaid hetki Aafrika lõunaosas Kalahari kõrbes küttimise ja korilusega tegeleva !kungi rahva seas elav naine.

Katariina Unt elustab selle neegrinaise nii väikese tüdrukuna, kes lohutamatult nutab, kui ema talle enam tissi ei anna, kui armukesi pidava küpse naisena ning ka üksikuna oma onnis seda lugu jutustava vanamoorina. Tema silmad säravad.

Suurepärase näitleja tunnebki ära silmadest. Nii Katariina Unt, Lasse Pöysti, Juni Dahr kui ka Roger Westberg nägid laval maailma läbi oma tegelaskuju silmade. Just seepärast oli nende mängus veenvust ja jõudu. Nagu ka Eesti Draamateatri menukiga «Aabitsa kukk» festivali lõpetanud Tõnu Oja mängus, sest ka Tõnu Oja silmades välkus Andrus Kivirähki loodud Mauno.

Pärnu festival, mis korraldajate sõnul ei jää ühekordseks, tõestas, et kuigi monolavastused võiksid olla ühesugused – üksik näitleja publikule üht lugu, tavaliselt elulugu jutustamas –, on monoteater vägagi eriilmeline. Ja sugugi mitte igav.

Monomaffia

Monoteatrite festival 11.–13. augustini Pärnus
•    Festivali žürii koosseisus Sven Karja, Pille-Riin Purje, Mladen Kiselov, Margus Mikomägi ja Heidi Aadma andsid festivali peaauhinna Suure Kirsi, millega kaasnes 1000 eurot, Katariina Undile («Nisa», VAT Teater).
•    Väikesed Kirsid said Lasse Pöysti («Liftieitaja», Helsingi linnateater), Juni Dahr («Ibseni naised», Oslo Visjoner Teater) ning eripreemia muusikule Tanel Ruben («Nisa», VAT Teater).

Vastab Monomaffia žürii liige Margus Mikomägi

Millised on muljed festivalist?

Teatri vaatamine sellises mahus oli õpetlik. Kinnitas veel kord mu eelnevat kogemust, et hästi mängitud ja meisterlik teater ei väsita, olgu neid siis laval üks või kümme. Kestku etendus kaks tundi või kuus.

Kummalise mõtte noppisin Katariina Undilt. Ega ma ei julge öelda, et tema täpselt nii mõtles, aga minu mõttekäik sündis pärast ta lauseid, mis seotud peaauhinna saamisega. Mõtlesin nii, et ajal, millele on omane vastutuse hajumine ja isegi vastutustundetuse harjumuspärasuseks kujunemine, on ühe inimese üksi laval olemine ja enda kuuldavaks-nähtavaks mängimine omapärane protest maailmas valitseva massihulluse vastu.

See ei ole nii ainult praeguses ajas. Mäletan, kuidas 1980. aastal või sealkandis said teatrifestivali ühe peapreemia Jaan Tooming ja Ugala trupp «Kihnu Jõnni» lavastuse ja teise Heino Mandri oma «Pöördtoolitunni» eest. Kui Heino Mandri Pärnu teatri saali sisse astus, tõusis saalitäis kolleege püsti ja aplaus ei tahtnud vaibuda.

Festivali kõige suurem rõõm oli see, et näitlejad, olenemata sellest, mis keeles nad räägivad või kus maal nad elavad, hoolivad ja armastavad seda, mida teevad, ühtemoodi.
Mind üllatab näitleja oskus mängida nii, et iga kord on etendus uus. Ka siis, kui ta tegelikult on sada või viissada korda vana. Uhked vaatepildid ja mõtted lehvisid selle festivalil.

Miks võitis peaauhinna just Katariina Unt «Nisa» lavastusega?

Ma saan siin vastata ainul enese eest. žürii ei leppinud kokku, me ei arutanud asja omavahel. Asi käis nii, et kõik me viis järjestasime nähtud etendused ja andsime neile oma punktid – seda tehti kirjalikult ja igaüks omaette. Need punktid löödi siis kokku ja mu tõeliselt suureks üllatuseks oli minu parim Katariina Unt parim ka kõigi teiste žüriiliikmete meelest.

Miks see mind üllatas? Ikka sellepärast, et eelmiste päevade omavahelistes kõnelustes oli rõõm kogeda, kuidas kõik kolleegid vaatavad teatrit omamoodi, oma teadmisega ja oma väärtushinnangutest lähtuvalt. Vägev tunne oli, kui selgus, et hoolimata me suurtest erinevustest olime peaasjas täielikult ühel meelel.

Mina vaatasin Katariina monolavastust teist korda. Seekord tuli ka sõnastus: Katariina Unt suutis mu oma mänguga välja kiskuda mulle tavapärasest ja ehk isegi väikekodanlikust mugavustsoonist. Mul oli seda etendust vaadates ebamugav, ja see, millise meisterlikkusega näitleja selle tekitas, oli erakordne. Teistel on kindlasti teised põhjendused.

Siia juurde veel, et Katariina Unt alustab (see on, mulle tundub, nii ka tema muude rollidega) lavaelu, tõustes argitasandist tüki maad kõrgemale, ja see tõstab ta loo arenedes ka kõrgemale, kui oleme harjunud. See on võluv, vaatamisväärne, usutav, erakordne.