Suvelavastus klaasivabrikus – piik meie ajaloo ihus

Ugala trupp elustab Meleski klaasivabriku, järgmised etendused on juba selle nädala neljapäevast. Foto: Ugala

See võrdlus tabas mind Mats Traadi uue näidendi «Läbi klaasi» etendamiskohas, keset Meleski klaasivabriku tontlikke jäänuseid kõrguvat korstnat silmitsedes.

Kolga-Jaani valla nimi juba ise osutab, kus elatakse. Veel kolklikumalt, peaaegu et tühermaana avaneb aga samas vallas asuv Meleski. Ugala teater on nüüd augustikuuks sinna elu sisse puhunud, etendades kahtsadat aastat (1792–1992) Eesti kunagise tööstusliku uhkuse Rõika-Meleski klaasikoja ajaloost. Mitte ainult mitmekümnemeetrine korsten, vaid ka Traadi näidend ise on piigiks selles ajaloos, tuues esile kogu tööstusajastu epopöa, mille sünnitatud tulevikuusk ja järgnenud langusetraagika peegeldub inimeste saatustes.

Madis Kõivu konversatsioonide lavastajana karastatud Priit Pedajasele paistab isegi Traadi teosest teatritüki vormimine olnuvat paras pähkel. Tegemist on stseenidega, mida seob tervikuks autori häält esindava klaasimeistri (Aarne Soro) jutustus ning «kokkutraageldava» allhoovusena eestlaste raskest elust kõnelev regilaul (Kairi Leivo).

Esimene vaatus hõlmab klaasikoja rajamist Liivimaa «pärapõrgusse», tehase omaniku Amelungi, klaasimeistri ja sakslastest oskustööliste ning nende perede kohanemist kõleda keskkonnaga, mida neile Saksamaal «tõotatud maana» esitleti.

Kui tehases valminud peeglitel, vaasidel, pudelitel paistab juba ees olevat suur tulevik, algab koos esimese Vene revolutsiooniga allakäik. Esimene vaatus lõpeb Reimanni surmaga 1917.
Teine vaatus algab eestlastest kuulsaima klaasimeistri Johannes Lorupi tulekuga.

Korraks näib Meleskil terenduvat uus tõus. Nõukogude aeg toob tehasesse lausa pudeliliini. 1960. aastad tähistavad Meleskis Koorti ajastut. 1980. aastad toovad endaga hääbumise. Meleski perifeersust sotsiaalses plaanis sümboliseerib Balti kett, kuhu Meleskist polnud enam kedagi minemas. Sic transit…

Etenduses saab näha, kuidas klaasipuhumine käib, tõsi küll, mobiilse gaasiahju abil. Puhumishetkedest kujunevad rituaalsed pausid. Publik elab hinge kinni pidades kaasa näitleja klaasiteole.

Esimene mull õnnestus päris kenasti, teine läks luhta. Kahest küljest vaatajatega ümbritsetud mänguplats on kaetud klaasiliivaga. Siin rullub lahti Amelungide mitme põlvkonna saatus, aga ka eestlastest tööliste, meistrite ja ametnike omavahelised suhted. Armastatakse, kannatatakse, surrakse.

Näitlejad kehastuvad eri aegadel eri isikuteks. «Kehastumine» on palju öeldud, pigem markeeritakse ühe või teise tegelaskuju välist joonist. Enamat ei võimaldagi materjal. Värvikamateks etteasteteks kujunevad Peeter Jürgens Kolga-Jaani pastori Villem Reimannina, Martin Mill Meleski kooliõpetajana. Rosinaks loos on Anita (Kadri Lepp) ja Gunnari (Meelis Rämmeld) kurbkoomiline armastuslugu.

Kas Meleski ärkab kord ellu, küsib autor koos klaasimeistrist jutustajaga. Tulevikupäevi varjavat tume klaas. Siiski loodetakse parimat võimalikust. Etenduse järel klaasikoja varemetest  hääbuva suve õhtusse astudes mõtlen, et lootus ongi ju viimane, mis sureb.

Suvelavastus

Mats Traat «Läbi klaasi»
•    Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Liina Unt
•    Osades Aarne Soro, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Kadri Lepp, Andres Oja, Peeter Jürgens, Martin Mill, Janek Vadi, Meelis Rämmeld, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Kata-Riina Luide
•    Esietendus 6. augusti Meleski klaasivabrikus