Lars Von Trieri kurja melanhoolsed õied

Kirsten Dunst Lars von Trieri uusimas filmis «Melanhoolia».

FOTO: Kaader filmist

Lars von Trieri filmide üheks oluliseks teemaks on ikka kurjus olnud, kurjuse erinevad tasemed: «Dogville», «Anti-Kristus» näiteks. «Maailm on kuri,» ütleb «Melanhoolia» üks peategelane, Justine (Kirsten Dunst, sai rolli eest Cannes’i parima naisnäitleja preemia) oma õele Claire’ile (Charlotte Gainsbourg), «ja peab seetõttu hävima.»


Ja see kuri von Trieri mõistes ei tähenda, et «inimesed võivad ikka kurjad olla», vaid pigem, et maailm oma bioloogilistelt põhialustelt on kuri, ta on aktiivselt kuri, temast pressib kurjust. Von Trier on lugenud markii de Sade’i, Georges Bataille’d ja teisi kurje filosoofe, kas ta neid usub või mitte, on iseasi, küll aga meeldib talle nende teemadega mängida, olla vastuoluline.

Üks pealtnäha tore pere on kogunenud romantilisse lossiidülli, et pidada reklaamitöötaja Justine’i pulma. Pulmast, nagu juba arvata võib, asja ei saa, miski hämar element Justine’i teadvuses sunnib teda tegema asju, mida inimene on pulmapäeval võib-olla tegema ei peaks – solvama ülemust, öeldes talle, et ta on limukas, ning seksima marginaalse pulmakülalisega.

Justine’i õelad ja vaenulikud impulsid löövad kenas ja romantilises lossis lõkkele, fassaadi tekivad mõrad, see kõik ei ole, jah, väga originaalne ja meenutab von Trieri Dogma 95 kaaslase Thomas Vinterbergi «Perekonnapidu» – loss, perekond, perversioon.

Von Trier on öelnud, et sai «Melanhooliaks» inspiratsiooni kahest asjast: põetud depressioonist ja Saksa romantikutest. Filmi lähtealuseks oli väide, et depressiivne inimene toimib piirsituatsioonides à la «Melanhoolia» maailmalõpp paremini, kuna ta ei muretse nii palju. Maailm on kuri, ütleb depressiivne Justine, endine reklaamitöötaja. Tema arust ongi maailm kuri, sest tal on depressioon. Tema taevas paistab must päike.

Tema õde Claire aga, rikka mehe Johni (Kiefer Sutherland) naine pabistab hirmsasti, kuna teada on, et päikesesüsteemi planeetide vahel tiirutab üks kahtlane renegaat Melanhoolia. Kas Melanhoolia tabab Maad või mitte, kas maailm ja sellega koos ka kuri saab otsa või mitte, me filmi ajal ei tea. Siit ka intriig ja põnevus: kas saab või ei saa.

Samuti ei tea me, mis siis Justine’il ikkagi viga on, miks ta nii irratsionaalselt käitub. Või on tal selle imeliku planeediga mingi salasuhe. Vahepeal tundub, et nagu oleks. Küsimusi ikka tekib ja seetõttu on «Melanhoolia» ka põnev. See on art-house-katastroofifilm, mis uurib tekkivaid pingeid maailmalõpueelses lossiidüllis pesitseva nelja inimese vahel (lisaks eelmainitutele veel Johni ja Claire’i väike poeg Leo (Cameron Spurr)) – saatjaks mürtsuv ja pompoosne Wagneri muusika.

Võrreldes von Trieri eelmise töö «Anti-Kristusega» võib «Melanhooliat» pidada lausa ambientlikuks – kuri õhk su ümber. «Anti-Kristus» on tihke horror-mõttekamber, ehkki need mõtted polnud eriti uued. Kui mõtleme sõnale «melanhoolia», ei seostugi see millegi agressiivsega, pigem on see tagasitõmbumise märk, ohe distantsilt.

Seda, et Maa on kuri, mainib Justine ka justkui möödaminnes. Film liigub majesteetlikult, aeglaselt, võib-olla isegi kitšiga flirtides – märkimisväärselt ilus kaameratöö – vaikselt oma lõpule vastu. «Melanhoolia» lõpp aga on iga dekadendi unistus.

Uus film kinos

«Melanhoolia»
Režissöör Lars von Trier
Osades Kirsten Dunst, Charlotte Gainsbourg, Kiefer Sutherland
Zentropa
Kinodes alates 12. augustist

Tagasi üles