Gilgameš ja inimkonna eksistents

Gilgameš (Juhan Ulfsak) vihastab jumalad välja. Foto: Toomas Huik

Suured küsimused tulevad kõne alla niikuinii, aga teater on ka ruum, ruumi võimalused, vaatemäng. Von Krahli teater vajab mastaapi nii sisuliselt kui vormiliselt, ja loomulikult ei saa suure ja puhta kunsti puhul mingist lihtsast, pelgast vormist rääkida.

Nende oma saal on ju tilluke, ehkki iga draamalavastuse puhul erinevalt ja fantaasiarikkalt ära kasutatud. Aga «Gilgameši» teeb suuresti koht, selle suurus, erilisus, mitmekesisus.

Üüratu ja kõrge ruum mitme mängutasandiga, lisaks õhus sõitev paat, ja et saali kõrgust ikka täiel määral ära kasutada, korduvalt köie küljes akrobaaditrikke sooritav Gilgameš (Juhan Ulfsak).

Peeter Jalakal lavastajana on haaret ja Krahli trupil pöörasust, et kõik veenvalt, isegi ülbelt ellu viia.

«Gilgameš» on mingis mõttes järjeks mullusele hiilgelavastusele «The End». Ei mingit postmodernistlikku puselemist, suur lugu, suurim, elu ja surm, armastus, sõprus, kokkuvõttes ikkagi täielik dekadents. Küsimused, mis võtavad kõhklema: äkki me peaks kuidagi ümber sündima?

Palju tarkust

Grandioossed on teostus, näitlejate mäng, lavakujundus, tehnilised lahendused, Erkki Hõbe otse laval mängitav (nii reaalajas kui elektroonika abil) muusika. Üldisega ei kao üksik, iga detail on läbi mõeldud, maksimaalselt esile toodud ja kogu etendus kujundusest (kunst, valgus, muusika) stseenide vaheldumiseni perfektselt läbi komponeeritud. Põhimõtteliselt saab show’st sellise elamuse, et näitlejad võiks laval ka koogata või laliseda – visuaalselt siiski samu rolle täites; sõnum tundub juba liigse õilmitsemisena.

Sõnumit on aga omajagu. Tekst on lisaks tükile nime andnud ja hiljuti Amar Annuse tõlkes ilmunud sumeri eepose algmaterjalile üleküllastatud kuulsate mõttetarkade pärlitest, mis kontekstist välja kistuna videoekraanilt (surmsügaval ilmel küsida, mis on elu mõte, see läheb natuke Monty Pythoniks) kohati pigem tobedad tundusid. Žižek, Jung, Lacan, Baudrillard, Foucault, Deleuze...

Natuke overkill, ületapmine. Möödunud sajandi keskelt pärit psühhoanalüütiliste võtmemõistete lahtiseletamisele pühendatud dialoogi võinuks kui mitte välja jätta, siis veel rohkem üle võlli keerata.
Kogu maailm, elu, inimkonna mõttelugu ja kultuur müütidest ja Aristotelesest biitlite ja Amy Winehouse’ini ühte patta pressitud, tsitaatidega üle kallatud. Kus Shakespeare? Kus Kafka?

«Mina olen olemise koda», Heideggeril: «Keel on olemise koda». Jne. Üldjuhul on näidendi dialoog siiski nõtke ja vaimukas ning selle ehedusele aitavad kaasa suumikrofonid – näitlejad ei pea karjuma ega deklameerima, nad räägivad tükis loomulikult, seal, kus vaja, aga liialdades, groteskselt, varjundirohkelt.

Kui kaltsudest sein ehk seedrimets Gilgameši käe läbi langes ja jumalate aed avanes ning Juhan Ulfsak kuulutas väravat kõigest kõigesse, immanentsest transtsendentsesse ja kust kuhu iganes, näis, et näitleja peab sel hetkel olema irooniline (ehk me kuulsime seda ka ta hääletoonist), sest bože moi, kui palju tähendusi saab ühele uksele anda! Aga kuna see on tõeliselt efektne hetk, nii pildi kui loo seisukohalt, siis andku aga tähendustega tuld, ja eks tähenduste paljuse alla käib ka küsitavus, et kuidas palun nad seda mõtlesid.

Samas ei või Krahli puhul iial kindel olla, mis on sarkastiline ja mis pühalik ja kas neil kahel kategoorial üldse vahet on. Näitlejate ja lavastuste lõpuniminek, enesekindlus, alati oma väljamängimine ongi omadused, mis teevad Krahlist paljude nõudlike inimeste lemmikteatri. Miski ei ole kunst kunsti pärast, tundub, et nad tõesti mõtlevad seda, elavad seda. Ja kui see ka ainult tundub nii, siis seda meisterlikum esitus.

Üks võti on ka Gilgameši ütlus tema eest surnud sõbrale Enkidule (Erki Laur): «Me ei taha inimestele meeldida, me teeme seda enda pärast, me oleme kangelased.» Kui teemaks on kangelased, siis see eristabki moodsaid meediakangelasi müütilistest kangelastest. Ja kes võtab enam tänapäeval kinni, kes on rohkem kangelased. Võib-olla ei ole kuulsusekoormat kah kerge taluda.

Möll käib

Tõeliselt käima tõmbab vaatemängu Enkidu reiv etenduse algupoolel. See algab Erki Lauri vilistamisest, mingi lihtne meloodia, mind melomaanina hakkas muidugi painama, mis lugu see on, nagu tuttav lugu, küsisin esietenduse järelpeol muusikaliselt kujundajalt Erkki Hõbelt, mis lugu see on, kas sinu lugu, vastus üllatas: ta ei teadnud, Peeter Jalakas oli seda proovis vilistama hakanud, Hõbe keeras tuurid peale. Enkidu keerleb, pöörleb, tantsib, hullab täie raha eest, misjärel Gilgameš ta sõbraks võtab: võtame õlled, lähme jooma, sa ei ole nagu teised. Õllevõtt on üks südamlikumaid stseene hilisema laibatassimise kõrval.

Mõtlema pani Gilgameši karakteri kujunemine. Enne ilmumist loodi temast satiiriline võimuka linnapea portree à la Savisaar, hagu lisas lõkkesse linnakodaniku Taavi Eelmaa hüüe: «Meid kepitakse!» Siis saabus Gilgameš Hitlerina, geniaalne esitus Juhan Ulfsakilt, aga hiljem on Gilgameš tore kutt, kes saadab jumalad perse. Kes kahetseb. Diktaatorid ei kahetse. Kangelased ei kahetse. Pööbel kahetseb. Kui poliitiline pool välja jätta, siis Gilgameši muutumine, mis on lavastuses isegi rohkem rõhutatud kui eeposes, annab ainult mõõdet juurde.

Tegevuste põimumine lavastuses meenutas mustkunsti töömeetodit. Vaataja tähelepanu tõmmatakse ühe stseeniga ära, samal ajal on märkamatult välja ilmunud lõke, Gilgameš ja Enkidu ümber.

Kus iganes liiga tõsiseks kisub, seal aga sketš vahele visatakse. Taavi Eelmaa etüüdid (rohkelt pisirolle jumalast vaeseni) on värvikad, koomikuanne pulbitseb. Tiina Tauraite armastuse jumalanna Ištar on lõbus, rääkimata sellest vallatust kostüümist, tehagi sellised naljad ära, see on kiiduväärt julgus omaette. Liina Vahtriku lakkamatult kallav kõrtsiemand on oivaline. Tähendusrikast etendust sai nautida ka show’na.
Tasub minna.

Uuslavastus

«Gilgameš»

Lavastaja Peeter Jalakas

Dramaturg Tarmo Jüristo

Tehnika Enar Tarmo

Kunstnik Liisi Eelmaa

Muusika Erkki Hõbe

Osades Juhan Ulfsak, Erki Laur, Tiina Tauraite, Taavi Eelmaa, Liina Vahtrik, Mari Abel, Riina Maidre, Mart Koldits

Von Krahli teater

Esietendus 17. augustil Tallinnas Katla augus