«Vaba riigi tulek»: Arnold Rüütel kui 1991. aasta poliitikaelu põhitegija

Raamat «Vaba riigi tulek» Tarmo Vahter Tallinn 2011 Foto: Repro

Ajakirjanik Tarmo Vahteri värske raamat «Vaba riigi tulek» kirjeldab meisterliku sulega poliitikaelu Eestis enne ja pärast 1991. aasta augustiputši. Mõnevõrra ehk ootamatult kerkib raamatu põhjal sündmuste keskseks tegelaseks Arnold Rüütel, mitte Edgar Savisaar.

Viimased kakskümmend aastat on seoses 1991. aasta augustiga inimeste kujutluspildis olnud peategelane ikkagi ju Savisaar – peaminister, kes justkui actionfilmis kihutas kaatriga Helsingist Tallinna, ning kes isiklikult läks teletorni juurest Vene soomukeid ära ajama. Seda muidugi toetab asjaolu, et Savisaar on ise mahukad mälestused kirja pannud.

Tegelane number kaks oli ehk välisminister Lennart Meri, kes Tallinna naastes käskis sadamast punalipu ära koristada. Rüütel aga jäi üldse taustale.

Seevastu «Vaba riigi tulekus» on ülemnõukogu presiidiumi esimehel koht esiplaanil. Ta näib paiguti ka tugeva rahvusliku liini ajajana – vaat et rohkem kui mõni dissidentlik opositsioonitegelane.

Tarmo Vahter ütleb, et ta ei soovi oma tegelastest mingit pingerida koostada. Kuid nõustub: «Rüütel oli 1991. aastal olulisem, kui võib-olla kirjandusest on viimase 20 aasta jooksul mulje jäänud.»

Vahter sai raamatu jaoks materjali kogudes kasutada teatud osa president Meri laialdasest arhiivist, mida talle tutvustas Mart Meri, samuti välisministeeriumi arhiivi. Kontaktid Savisaarega jäid tal aga põgusaks ja tolle arhiivi, mida kauane võitluskaaslane Ain Seppik on Postimehe usutluses nimetanud «tohutuks», raamatu ettevalmistamisel kasutatud ei ole.

See on ilmselt osa põhjustest, miks Savisaar raamatus veidi teise plaani tegelaseks jääb. Dokumentalist on täpselt nii hea kui tema allikad ning kui peaministri tegutsemisest uusi ja põnevaid seiku ei ilmne, siis tõusevadki esile teised tegelased, kelle kohta midagi sellist leidub.

Samas on Tarmo Vahteri raamatu oluline tugevus just nimelt selles, et tekst on kirjutatud selgetele dokumentaalsetele allikatele tuginedes – ei mingeid anonüümseid sõnavõtjaid, häguseid kuulujutte ega legende. See pole mingi pooletunnine rannaraamat. Kui lugeja üle 300-leheküljelise, rohkelt autentsete dokumentide ja fotodega illustreeritud köite kätte võtab, peab ta olema valmis süüvima tõsiseltvõetavasse dokumentaalteosesse.

Mõnevõrra ülelibisevam on Moskva sündmuste osa, kuid see on arusaadav. Tegu on narratiivis pigem konteksti andva joonealusega, sest raamat on ikkagi fokuseeritud Eestis toimunule.

Pettuma ei peaks ka need lugejad, kes peavad enne iseseisvuse taastamist toimunus esmatähtsaks Eesti Kongressi rolli – Eesti Komitees toimunud arutlused ja ägedad vaidlused olukorra üle leiavad teoses rohket kajastust.

Ajakirjanik Tarmo Vahter ei oleks muidugi tema ise, kui ta poleks raamatusse otsinud parajal hulgal kurioosumeid. Olgu see miilitsa aruanne Rüütli ja Savisaare majanaabritest või Meri iseloomustus Rüütli kohta: «temaga on nii, nagu vannitoa veevärgiga».

Ning veel praegugi on piinlik lugeda, kuidas ülemnõukogu saadikud vabadusvõitlemise kõrval ei unustanud endile ka autosid ja muud defitsiiti välja manguda.

Raamat

«Vaba riigi tulek»
Tarmo Vahter
Tallinn 2011