Stalkeri festival hüppab kartmatult tundmatusse

Peakorraldaja Andres Lõo kutsub kõiki Stalkeri festivalile, mille süda tuksub otseselt «Stalkeri» filmimisega seotud Katlas. Foto: Toomas Huik

Andrei Tarkovski absoluutne filmiklassik «Stalker» filmiti osaliselt Tallinnas – seega on põhjust just läbi selle filmi ka natuke Tallinna psühhogeograafiaid maailma kultuurikaardile kanda. Täna algav ja 28. augustini kestev kaasaegsete muinasjuttude festival «Stalker» sellega tegelebki.

Kinos Sõprus näidatakse Tarkovski loominguga vähemal või rohkemal määral seotud režissööride filme, praeguses Katlas, kus Tarkovski just oma filmi kuulsat Tsooni sisenemist filmis, korraldatakse esinduslik kontsert selliste avangardmuusika maailmanimede nagu Planningtorock ja Ilpo Väisanen osavõtul.

Tarkovski oli teadupärast tüüp, kes polaroidkaamerat alati kaasas kandis. Valikut tema polaroididest esitletakse Temnikova ja Kasela galeriis toimuval näitusel «Hele, hele päev». See ei ole veel kõik. Tšekkige biiti. Peakorraldaja Andres Lõo räägib Stalkerist, kaasaegsetest muinaslugudest ja festivalist.

Miks just nüüd ja praegu sellist festivali korraldada, mingit konkreetset tähtpäeva ju Tarkovski ega «Stalkeriga» seoses ei ole. Tarkovski surmast, jah, möödub küll aasta lõpus 25 aastat. Unustuse hõlma vajumisest on Tarkovski ka kaugel. Mis on festivali eesmärk?

«Stalker» on märk, mis tähendab väga paljudele väga erinevaid asju. See on esmaklassiline film, suurepärase filmimuusikaga, mõne jaoks filmikunsti triumf traditsioonilisema maalikunsti üle. «Stalker» on ka poeesia ja müstitsism – ühtedele, teistele – religioon. Tegelaskuju Stalker, jällegi, on inimene ise oma otsingutel ja äratundmistel, oma haavatavuses ja oma elususes.

Tarkovskil on aga lisaks sellele Tallinna ja Eestiga oma suhe, mille üle võime ainult rõõmustada – on ju üks kõnealuse filmi «peategelasi» siinne augustikuine loodus. Tarkovski õpetas Tallinnas, lavastas vene teatris ja lõppude lõpuks, tõepoolest filmis määrava osa oma «Stalkerist» siin.

See film, mida peetakse üheks maailma filmikunsti tipuks, on sisuliselt väga mitmeti tõlgendatav ja seetõttu intrigeeriv ning huvitav erinevatele inimestele. Aga inimesi ühendabki see, et nad on erinevad. See ühendab juba mitut põlvkonda inimesi – nii meil siin kui laias maailmas –, see annab põhjuse omavahel suhelda neil, kel võib-olla muust poleks rääkida.

Ma usun, et festivali eesmärk on eelkõige süvendada usaldust isikupäraste muusikute, kunstnike, autorite vastu. Nimetada asju õigete nimedega, ja kui neil «asjadel» polegi nime, siis hüpata julgelt tundmatusse, seigelda.

Kui oluline film ja miks on «Stalker» sinu jaoks? Tarkovski sinu jaoks?

«Stalker» ei ole film, mida ma aina uuesti ja uuesti vaatan, sest tema vaatamise kogemus on nii tugev, et ta manab ise oma stseene, ütelusi, pilte ja helisid mu meeltesse. Ses mõttes väga jõuline film. Ja sellepärast ongi see mulle oluline, aga mind huvitab selle kõrval – ja eriti nüüd, paralleelselt festivaliga –, mida see teistele tähendab.

Kui sa enne uurisid, et miks nüüd äkki, nagu ilma põhjuseta sellist festivali tarvis on... Ma arvan, et meie siin maal ei väärtusta suurt osa oma kultuurist piisavalt. Teeme parima ja vilju on ka näha, aga veel on kaugele minna. Ja ma ei pea silmas tingimata seda kultuuri, mida rangelt elitaarseks nimetatakse...

Mõnikord tundub ka nii, et mineviku meistrite töid pole piisavalt näha – rääkimata neist, kes nüüd ja kohe rohkem tähelepanu vääriksid. Me justkui seisame peegli ees ja teeme endale nägusid, selle asemel et end näiteks pildistada ja homme mõelda, mis nägu mul eile peas oli. See annaks ehk võimaluse ülehomme juba väärikamat nägu teha, eks ole.

Pole vast nii oluline, kes on Tarkovski minu jaoks. Kes on ta sinu jaoks?

Rääkides artistidest, kes kohale tulevad... Kui filmiprogramm on ilmselgelt hommage Tarkovskile, siis millest sa helikunstnike kutsumise puhul lähtusid? Kas neil on mingid ühisnimetajad, mis haakuvad Tarkovski ja «Stalkeriga»?

Sõpruses linastuvad festivalifilmid on tõesti autoriga väga seotud. Selle valiku on põhiliselt koostanud üks Sõpruse juhte Tiina Savi, kellega koos ka festivali organiseerime. Loodan, et lugejad kasutavad juhust, et kas või Bela Tarri «Werckmeisteri harmooniaid» või Sergei Paradžanovi «Unustatud esivanemate varjusid» suurelt ekraanilt nautida.

Aga kontserdiööl Katlas esinejad on rohkem festivali alateema, filmist tuttava Tsooni avamise ja salateema, kaasaegsete muinaslugude maailmast, kui nii võib öelda.

Planningtorocki dark pop on kõrvuti Erkki-Sven Tüüri ja Lauri-Dag Tüüri elektroonilise avantüüriga, Taavi Tulevi electro ja ambient kosmilist tähetolmu vibratsiooniks valamas, Mount Fuji Doomjazz Corporation majesteetlikku tume-jazz’i maale toomas...

Saab öelda nii, et neil kõigil on vaja Tsoonist midagi leida. Taavi Kerikmäe & Tencu on oma kava juba peaaegu aasta aega ette valmistanud. Kohal on Riia vennasfestivali Skanu Mežs esindus – Gas of Latvia ja Streets of Sexiga.

Jah, kõigil on oma saladus, mis publikule just festivalil avaneb. Väljasõidust Rohelisse rääkimata, haha...

Oled asja põhjalikult ette võtnud – pannud kokku kasseti «Stalking Stalker» asjassepuutuvate esseede, pildimaterjali ja CD-plaadiga; kontserdid, filmid, näitused... Kas tänapäeval peabki kunsti niimoodi paljususena pakkuma ja kas see tegelikult konkreetsetelt üksikobjektidelt mitte tähendust vähemaks ei võta?

Mul oli hiljuti võimalus vestelda Janine Rostroni ehk Planningtorockiga, kellega koos jõudsime veendumusele, et autor ja suured tunded on tagasi. See ei tähenda aga, et paljusus iseenesest mingi kvaliteet oleks. Räägitakse ju palju näiteks multikultuurse maailmakuvandi aegumisest ja, anna mulle see kunstisläng andeks, postmodernistlikust ühepajatoidust...

Midagi selles on tõesti aegunud, aga kindlasti pole see uute koosluste elujõud. Kultuur on ju kõigest klotsidega mäng. Lihtsalt, üks pluss üks ei ole kaks, vaid kolm mu meelest. Pealegi ühendab märgusõna «Stalker» ja (s)alateema «kaasaegsed muinaslood» seda kõike oma kindlal moel.

Kas «Stalker» on ühekordne ettevõtmine või hakkab see festival korduma?

Loodame küll, et see on alles algus. Elame, kuni imestame. Tulge festivalile, siis selgub.

Stalkeri festival
•    Kontserdiöö: Planningtorock, Ilpo Väisanen & Philipp Geist, Erkki-Sven Tüür ja Lauri-Dag Tüür, Taavi Tulev, Mount Fuji Doomjazz Corporation, Väljasõit Rohelisse jt – 26. augustil kell 20 Katlas
•    Näitus: Andrei Tarkovski polaroidide väljapanek «Hele, hele päev» – Temnikova ja Kasela galeriis (Lastekodu 1)
•    Filmiprogramm: Andrei Tarkovski «Stalker», Igor Maiboroda «Rerberg ja Tarkovski: «Stalkeri» pahupool», Aleksandr Sokurovi «Moskva eleegia», Chris Markeri «Üks päev Andrei Arsenjevitši elus», Bela Tarri «Werckmeisteri harmooniad», Sergei Paradžanovi «Unustatud esivanemate varjud», Veiko Õunpuu «Püha Tõnu kiusamine» ja Vjatšeslav Amirhanjani «Arseni Tarkovski: igavene olemine». Loengud: Audrius Stonys (LTU), Mark Le Fanu (UK) ja Andres Lõo – 24.–28. augustini kinos Sõprus ja Katlas