Kogu Nõukogude aja hoidis eestlasi sellest eemal valitsev poliitiline ideoloogia, viimased paarkümmend aastat omaenese majanduslik ja artistlik suutmatus. Õiget saali Wagneri muusikadraamade esitamiseks pole meil samuti. Juhuse läbi kunsti teenistusse sattunud Noblessneri valukoda Koplis, kus «Parsifal» esimest korda Eestis neljapäeval ettekandele tuli, sobib selleks ootamatult hästi.
Raskepärane ja sügav
«Parsifal» on totaalne kunstiteos – siin leiab aset esteetika täielik üheks saamine eetikaga; selle ooperiga kohtumine ei peaks auditooriumi jaoks olema mitte üksnes esteetiline, vaid ka kvaasireligioosne kogemus: vaimne valgustumine ja hingeline puhastumine koos taastatud metafüüsilise lunastuslootusega.
Wagneri kunstilises käekirjas on omajagu kõrkust, peaaegu kõik tema muusikadraamad eitavad ja eiravad ühel või teisel moel ooperikunsti turutõdesid. Erandiks pole ka lohiseva libreto, aeglaste tempode, vähese dramatismi ning jäikade karakteritega omaenese simuleeritud sakraalsuse all lookas staatiline ja monotoonne «Parsifal», mille sisul igapäevase inimkogemuse ja empiirilise reaalsusega vähimatki pistmist ei ole.
Wagnerist on saanud maailma ooperiturul võimas bränd ning tema viimaseks jäänud muusikadraama, mil juures vormilise raskepärasuse ja sisulise sügavuse glamuur, on jätkuvalt üks tõsiseim kondiproov iga enesest lugupidava ooperimaja trupi ja publiku jaoks. Meil, eestlastel, oli see mäetipp veel vallutamata, ehkki kolme aasta eest Estonias esietendunud «Tristan ja Isolde» kuulub «Parsifaliga» samasse kaalukategooriasse.
Iseküsimus, kuidas sellist teost üldse lavastada. Sest «Parsifali» muusikalisele dramaturgiale on väga raske midagi visuaalses plaanis lisada; pealegi näib igasugune lavaline materiaalsus alati paratamatult madaldavat nii teose sisulist ideed kui ka tema autori üldesteetilisi ideaale. Üks võimalus oleks öelda lahti kogu kristlikust viiteaparatuurist ja leida religioossetele sümbolitele (Graal, oda, tuvi jt) ja sümboolsetele praktikatele (ristimine, armulaud) uued tähendused või koguni värsked materiaalsed avaldumisvormid.
Lavastaja Nicola Raab oli loobunud wagnerlikust kronotoobist (keskaeg ja võlulossid), ent samas kristliku sümboolika osa originaaliga võrreldes kohati võimendanud (maitsetuse ja mõttetuse piire kompav ristikannatuse kujund igas vaatuses jne). Kahel toolil istumine tõi kaasa väljendusjõuetut eklektikat kostüümikujunduses (eelmise sajandi keskpaigast pärinevad mantlid vs ristirüütli sõjarüü).
Suhteliselt lagedat lava (kunstnik Robert Innes Hopkins) kaunistanud hiigeltorud tähistasid – nagu lihtsad, ent ebaisikulised kujundid ikka – üheaegselt kõike (nt universumi masinaruumi) ja mittemidagit. Estonia hüplikus lavastuses polnud õiget ja muusikaga võrdväärset visuaalset telge ning seega ka raputavat välist monumentaalsust, v.a esituskoht ise.
Rõhutatult staatilise režiiga lavastus ärkas tasapinnalisema lavaruumi, artistliku esituse (Martin Winkler Klingsorina) ja jõulise valguskujunduse (David Cunningham) toel täielikult ellu üksnes teises vaatuses. Muul ajal jäi kogu vähene lavaline dünaamika koori kanda, kes sellega laulmise kõrvalt väga hästi hakkama sai.
Õllekõhuga lunastaja
Ainus vallatus ja ventiil selles püüdlikult pühalikus teoses oli püha Graali ja seda hoidva, ent mandumisohus vennaskonna semiootiline sidumine ventilatsioonitoru tükkidega. Nimikangelase infantiilne karakter nägi neljapäevasel esietendusel (Richard Decker) väliselt harjumuspärasest veelgi halekoomilisem välja: loll ja lontis õllekõhuga lunastaja. Oli see bioloogiline paratamatus, püüdlik autoritruudus või peen iroonia?
Õhtu suurim aplaus kuulus teenitult Estonia orkestrile (dirigent Arvo Volmer), kes Wagneri tiheda ja nüansirikka partituuri Noblessneri vana valukoja suurepärase akustikaga ruumis lummavalt elama pani. Esimese koosseisu solistide ansamblis polnud ühtegi nõrka lüli; asjaolu, et kõik selle liikmed olid imporditud, räägib aga valusat tõde kas meie rahvusooperi loominguliste juhtide otsustusjulguse või kodumaiste lauljate tegeliku taseme kohta. «Tristani ja Isolde» puhul saime igatahes peaaegu oma jõududega suurepäraselt hakkama.
Ooperi esietendus
Richard Wagneri «Parsifal»
Rahvusooper Estonia
Dirigent Arvo Volmer, lavastaja Nicola Raab (Saksamaa), kunstnik Robert Innes Hopkins (Suurbritannia), valguskunstnik David Cunningham (Šotimaa)
Solistid: Richard Decker (USA), Manfred Hemm (Austria), Irmgard Vilsmaier (Saksamaa) jt
25. augustil Noblessneri valukojas
:format(webp)/nginx/o/2018/01/27/7521105t1h5dd3.jpg)
/nginx/o/2011/08/28/725442t1h1c49.jpg)