Kus viga näed laita, seal ära aita – teater, mis uurib sugri tehnoteadvust

Teater soomeugri moodi. Foto: Epp Kubu

Teada on, et šamaan suudab lennata. Teada on ka, et ta võib alla kukkuda, kui teda sellel tegevusel segada. Põhuteatrisse oli kogunenud üks improvisatsiooniline teatrikooslus handi, mansi, mari, udmurdi, seto ja eesti näitlejatega uurimaks, mis soomeugri rahvaid ja nende identiteete seob ja mis lahutab, millised on müüdid, mis neid loovad, ja millised rituaalid, mis neid väljendavad.

Anne Türnpu, Eva Klemetsi ja Mart Kolditsa käe all ning selliste prominentsete õppejõudude nagu Tõnu Tepandi, Maret Mursa Tormis, Kaie Mihkelson, Mare Kõiva jt näpunäidete järgi pandi kokku üks teatrisüsteem. Nimetame seda süsteemiks, nagu infotehnoloogias räägitakse süsteemidest, sest ega neid sketše mingisugune narratiivne järjepidevus sidunud. Pigem siis mänguväli. Ka lavastuse pealkiri annab meile selleks täieliku voli.

Aeg-ajalt tabavad süsteeme error’id, vead löövad sisse. Selle peale enamasti pahandatakse, tehakse arvutile restart ja heal juhul läheb kõik samamoodi edasi. Soomeugrilaste süsteem ja tema error täpsemalt on lavastuse lähtepunktiks.

Kavalehelt võib lugeda järgmist: «Hante on tänapäeval 29 000 inimest, kellest handi keelt räägib 48 protsenti. Mansisid on 12 000 inimest, kellest mansi keelt räägib 25 protsenti. Hantide ja manside elukeskkonna on nafta- ja gaasimaard­late rajamine viinud katastroofi äärele, hävitatud on miljonid hektarid põhjapõtrade karjamaid ja reostatud kalarikkaid veekogusid.»

Kurb jutt, kuid «Sugrierror.com» on kõike muud kui kurb. Lavastuse point on destilleerida teatrikeelt erinevatest soomeugri kultuuridest pärit olulistest rituaalidest (mängud, laulud, tantsud) ning siit ehk ka erinevaid etnograafilisi võrdlusmomente kätte saada. Soomeugrilaste arhailised boreaalsed «taevapõdra rahvaste» kultuurid saavad kõrvutatud või isegi ühendatud moodsa inimese elutunnetusega. Miks mitte siis tehnoteadvusega (error’i mõiste seostub eelkõige tehnoteadvusega).

Kuna tehnoteadvusel ning selle kõige ilmekamal esteetilisel väljendusel küberpungil on põhjarahvaste elutunnetusega palju ühist, siis asetub kogu lavastus nüüdisaegsesse, ehk isegi futuristlikku valgusesse.

Veidral moel tunduvad mulle eestlaste rituaalid kõige uusaegsemad, ütleme, et popkultuursemad – Mirtel Pohla tantsimas valge ekraani ees The Belovedi loo saatel või kolm jorssi lollide nägudega vahtimas arvutiekraani, kust kostab error’ikõlksu. Iseenesest väga efektne. Teadupärast tegutsebki idapoolsemate soomeugrilaste juures veel šamaane ning nende elutunnetus on kohati animistlik ja suhe loodusega orgaanilisem.

Eestlaste identifitseerimist pigem lääneliku kultuuriruumi ja selle loomupärase tõmbega kunstlikkusele iseloomustab hästi sketš, kus Bert Raudsepa kehastatud fotograaf kohtleb hante ja mansisid, keda ta pildistab, kuidagi üleolevalt – kui kultuurilist Teist, kes ilmaelust suurt midagi ei mõika.

Hantidel seevastu on ette näidata vägev karupeiete sketš, mis on üks naljakamaid asju, mida ma viimasel ajal näinud olen. Kui tapad karu, peab jahimees ja karu hing saama lepitatud, räägitakse – saad seda, mida annad. Selle juures tehakse palju allpoolvööd nalju, kuid kust mujalt kultuur siis ikka alguse saab, kui mitte allpoolvööd naljadest.

Error’id on juhuslikult ja juhuseprintsiipi kehastas lavastuses põhiliselt väike, umbes mõneaastane handi tüdruk, kes tegi enamasti asju, mis pähe juhtus – segades muu hulgas ka näitlejaid nende keskendumist nõudvatel üritustel. Kavalehte tsiteerides: handi väiketüdruk mäletab asju, mis olid enne tema sündi, sest ta oli oma ema vanaema.

See meenutas allakirjutanule, kuidas omal ajal saksa krautrockbänd Can läks stuudiosse koos väikese lapsega, kelle juhuslike tegevustega kätte antud suundade järgi improviseeriti. Ka Cani puhul kasutatakse tihti selliseid termineid nagu «šamanism» ja «süsteemid».

«Sugrierror.com» oli modernistlikult maitsekas, minimalistlike vahenditega edasi antud teatrisulam, mis polnud näpuga osutav, vaid juhtis mängeldes tähelepanu mõningatele kultuurilistele jõujoontele. Sellist teatrit võiks rohkem olla.

Uuslavastus
«Sugrierror.com»
Lavastajad Anne Türnpu, Eva Klemets ja Mart Koldits. Dramaturg Maria Lee Liivak. Kunstnik Epp Kubu
Põhuteatri esietendus 26. augustil