Nike

Liina Siib viib Sylti saarele puhkama

Liina Siibi näitus räägib puhkamisest Saksamaa kuurordi Sylti saare näitel.

FOTO: Repro

Raske öelda, kas Liina Siibi näitus «Sylt ilma Urikeseta» olnuks mulle sama huvitav, kui ma ei oleks sel Põhjamere saarel ligi kakskümmend aastat tagasi ise paar päeva viibinud. Võimalik, et oleks, aga kindlasti teisiti, sest nüüd lisandusid kunstniku töödele tahes-tahmata nii äratundmisrõõm kui mingid aja jooksul ähmastunud mälupildid sellest saarest.


Sylt on paik puhkamiseks, aga mitte lihtsalt tööst kurnatud keha ning vaimu taastamiseks, vaid see on koht omamoodi rafineeritud puhkuseks. Näituse saatetekstiski on kirjas, et «20. sajandi algusaastatest peale on Sylti iseloomustavateks märksõnadeks olnud prominentsus, jõukus ja jõudeelu nautivad intellektuaalid». 

Järgneb vaid põgus loetelu saarel puhanutest: kirjanikud Thomas Mann, Stefan Zweig, Hans Fallada, kunstnikud Käthe Koll­witz, Max Liebermann, Emil Nolde, filmistaarid Brigitte Bardot, Romy Schneider jpt.

Puhkamise kuldaeg
Tegelikult ulatub see puhkuse­elu algus saarel veel varasemasse aega, vähemalt 19. sajandi keskpaika.
Kuid Siibi näitus ei räägi puhkamise ammukadunud «kuldsest ajast» – ta viibis stipendiaadina Syltil 2008. aasta suvel –, vaid sellest, mis sellest alles on jäänud. Siiski on näitusel väljas video polomängust ning seda vaatavatest jõukatest elunautijatest.

Kuid tegelikult on võrreldes varasemaga kõik muutunud. Syltist on saanud Saksamaa suveturismi Meka, kus puhkuse veedavad sajad tuhanded inimesed. Tarvitseb vaid mainida, et ligi 30 000 saareelaniku kohta tuleb aastas umbes 900 000 puhkajat, kes, kui kasutada Siibi tsiteeritud Rote Armee Faktioni sõnu, «on kaotanud arusaama rõhutu ja ekspluateeritava positsioonist ega oska enam unistada muust kui autost, puhkusest ja plaažist».

Muidugi on ka rannaelu sootuks teine kui toona, mil saarel puhkasid Theodor Storm või kirjastaja Peter Suhkamp. Siibi pildivalikus tuleb selgelt esile aja muutuste jälg – siin on koos emad-isad lastega, nudistid ja muidu tavapäraseid rannariideid kandvad mehed ja naised.

Motoorsed liigutused
1920. aastani ei olnudki Syltil nudistidele eraldi plaaže, ehkki Saksamaal oli alastikultuuri edendamisega tegeldud juba tükk aega. Tõeline muutus toimus saarel 60ndatel, mil Sylti nime hakati otse seostama alasti rannas olemise ning suplemisega. Ja täna ei pöörata seal sellele, kuidas keegi rannas liigub, õigupoolest enam mingit tähelepanu.

Näituse põhiküsimuse on kunstnik sõnastanud järgmiselt: «Mis vahe on puhkusel ja tööl ja kas seal on üldse vahet,  kui isegi suvepuhkuse ajal teeb inimene motoorselt samu liigutusi, mis tööpostil?» Eks siin ikka väike vahe ole: motoorselt võib inimene teha küll sarnaseid liigutusi, kuid liigutuste eesmärgid ilmselt erinevad. Ühtede liigutustega teenid raha, et teiste, küll analoogsete liigutustega, seda puhkuse ajal kulutada.

Tõsiseks tööks muutub puhkus siis, kui sellest on tehtud vaidlemist mittesalliv tingimus aktsepteeritavaks eluks. Teadagi ei kuulu saarel puhkaja elu kaugeltki odavamate hulka, mistõttu tõeliselt puhata saab ikkagi see, kel on selleks liigutusi tegematagi piisavalt vahendeid, aga mitte see, kes spetsiaal­selt selleks raha kogub.

Aga millal siis tööinimene enne puhanud on? Ehk ainult oma pettekujutelmades. Selles mõttes on ka Ulrike Marie Meinhofi kohalolu näitusesaalis tuntav.

Näitus

Liina Siib
«Sylt ilma Ulrikeseta»
Tallinnas Hobusepea galeriis
5. septembrini 

Koroonaviiruse leviku ülevaade Eestis ja maailmas.
Vaata statistikat
Tagasi üles