Laiba elustamine Draama 2011 näitel

Eesti Draamateatri lavastus «Kas ma olen nüüd elus» on uue teatriepohhi esimene pääsuke.

FOTO: Ivar Veermäe

Postimees tegi mulle austava ülesande, et ma kirjutaksin ülevaate Tartus toimuvast Draama festivalist. Ega minusugune ätt eriti selleks kõlba, sest enamik festivalist osavõtjaid on minust palju-palju nooremad. Kuid siiski riskin, kuigi pean vabandust paluma, sest kõiki etendusi ma ei näinud, nii et ülevaade tuleb puudulik.



Kõigepealt, miks selline pealkiri ülevaatele? Aga teater on ju laip, kui on ainult tekst. Teatri kui laiba elustamiseks on vaja näitlejaid ja palju muud, kuid ikkagi kõigepealt näitlejaid. Ei loe, kui on vägev näidend, seda tuleb ikkagi elustada. Ja selle võimatuse teostamine – laiba elustamine – ongi teatri ülesanne.

Aga ka kui laip on ellu ärganud, võib ta ikka mõjuda laibana, lausa haiseda, sest kui näitlejad ja näitekirjanikud ja lavastajad jt kaasosalised pole elus, siis ei ole võimalik ka elus teater. Pealegi peavad näitlejad olema suutelised laipa elustama, kuid tihti nad seda ei suuda. Enamikul etendustel jääb ikkagi laibalehk alles, sest tõeliselt ellu ärkab laip siis, kui peale oskuse on ka inspiratsiooni, oskusi, annet ja mängurõõmu.
Laibahais peletas saalist

Alustan kõige kurvemast, mida nägin festivalil. See oli «Keskööpäike» Tallinna Linnateatri näitlejate esituses. Seda etendust oli lausa piinlik jälgida, seda juhtub minuga harva. Üheski fraasis ega liikumise polnud elu, laibalehk oli nii tugev, et tunni aja pärast lahkusin saalist. Miks?

Näitlejad püüdsid näidata 1920. aastate vormiotsingute elutust ja sellega sülitasid teatri ajaloo peale tahtmatult. Eesti teatris olid just 1920. aastad väga huvitavad, ei tehtud siis formaalselt uut, vaid kogu hingest. Ja kõige suuremat pattu tehti nüüd Hommikteatri juhi Aggio Bachmanni vastu, öeldes (Lea Tormis) ja kirjutades (kavalehel), et ta teenis kuulsuse tänu varajasele surmale. Kuid ma tuletan meelde, et Voldemar Mettus julges Bachmanni kohta öelda, et ta oli peaaegu GENIAALNE ilmselt. Kuid ekspressionism oli «Keskööpäikeses» mannetu laip, mitte geniaalne.

Muidugi, igav-tuima psühholoogilise teatriga harjunud Linnateatri näitlejad ei oma vastavat tehnikat, et neid tolleaegseid teatrivorme elavalt esitada, neil puudub selleks hing ja elementaarne oskus, proffide näitlejate asemel olid laval tühised etlejad. Muidugi, ehk püüti kujutada asjaarmastajaid, kuid isegi gümnaasiumi õpilased oleksid seda mänginud elavamalt ja tõelisemalt kui need Linnateatri oskamatud näitlejad. Kahjuks läks laibahais nii tugevaks, et pidin lahkuma...

Von Krahli etendusele «Idioodid» ma meelega ei läinud, sest Lars von Trieri film on mu meelest haiglane ja mõttetu, ja kuigi ilmselt lavastus Von Krahlis püüdis idioote mängides ka oma poolt midagi lisada, jäävad idioodid idiootideks.

Kõige hirmsam on nõue mängida iseennast ja olla idioot. Jah, väga palju on idioote ümbritsevas elus, kuid me peame teadma, et idioote pole võimalik ravida. Jah, nad on tõesti alati vabad, sest nad ei allugi ravile. Loodan siiski, et kõik «Idiootide» etendusest noored osavõtjad lõplikult ei idioodistu ning ei muutu lõplikult nendeks, kes ei allu mingile ravile.

Meisterlik näitlejatöö

Rakvere teatri «Kunstveri ja -pisarad» ei olnud põhiprogrammis. See pidi olema homne teater. Kuid nägime lugu, mis oli rumal ja sisutu. Seebiooperi kujutamine paroodiana või tõsimeeli ei anna näitlejatele muud, kui ikkagi jääda rumalaks, sest sisutu mäng ja mõttetud naljad ei kaota laibalehka.

Noortel näitlejatel jäi ka puudu näitlejatehnikast, nii et tüüpide kujutamine oli abitu. Ikkagi rohkem Panso kooli viienda kursuse lõputöö kui professionaalne teatrietendus.

Sophoklese «Antigone» iraanlase lavastuses oli steriilne etendus, algusest lõpuni stiliseeritud, taheti ilmselt kujutada hullumaja, kuid välja tulid robotid, kelles polnud raasugi hullust. Kuid kaks hetke olid head, muutusid elusaks: kui Antigone õele laua taga hoog peale tuli ning ta tundmatus keeles hüsteeritsema hakkas (aga äkki oli see katkend Sophoklese tragöödiast vanakreeka keeles?!) ja kui Elina Reinold esitas oma küünlakustumismonoloogi. Jah, see oli tõesti näitlejatöö ülim meisterlikkus. Kui kõik näitlejad oleks sellises stiilis mänginud, siis oleks kadunud ka laibalehk.

Uue teatriepohhi sünd

Peajagu üle minu nähtud etendustest festivalil oli Siim Nurkliku näidend «Kas ma olen nüüd elus». Selle näidendi lavastas tõeliselt andekas Lauri Lagle. See on supernäidend ja superlavastus, öelgu kuraator Priit Raud mis tahes. Minu meelest algab selle näidendiga ja lavastusega uus epohh eesti teatris, vähemalt on see esimene pääsuke.

Kahjuks ei ole ma näinud Lagle eelmisi lavastusi, mis olevat ka olnud väga head. Kummaline on muidugi autori eitav hoiak selle lavastuse suhtes, see tuletab kangesti meelde ammuseid aegu, kus kriitikud ja autorid ja tsensorid ründasid lavastajat, sest nad olevat vägistanud autori lapsukese.

Ikkagi on Siim Nurkliku näidend tekstina surnud ja Lag­le elustas ta minu arust täiesti kongeniaalselt, ütelgu autor mis tahes. Olgu tal kannatust oodata uusi lavastajaid, kes ta teksti uuesti töösse võtavad.

Kuid suurim kuritegu lasub Draamateatri peanäitejuhi hingel, kes võttis selle lavastuse Draamateatri mängukavast maha, kuigi vaatajaid oli veel küllalt. Seda lavastust peab mängima ka siis, kui saalis on kas või üks inimene. See näidend ja lavastus on uue põlvkonna maailmavaate väljendus, tema probleemide ja ängide ja igatsuste kvintessents.

Siin pole haaratud vaid «eesti elu», vaid siin peituvad kogu praeguse inimkonna probleemid ja ummikseis. Sotsiaalsetest probleemidest kuni isikuprobleemideni on selles lavastuses ning me peaksime au andma andekatele noortele, kes suudavad adekvaatselt, sügavuti anda edasi praegusi tuliseid probleeme näitelaval.

Sellest etendusest ja näidendist ja näitlejate mängust võiks väga pikalt kirjutada, kuid kahjuks leheruum ei võimalda seda. Püüan seda kord teha mujal.

Nägemata tükkidest

Muidugi oleksin ma tahtnud näha kõiki etendusi. Kindlasti oleks hea olnud vaadata Peeter Volkonskit, kes on intelligentne inimene, intelligentse näitleja üks sõna, tema hääletoon ja pilk kaaluvad üles rumala näitleja kogu osaesituse. Ka «Õitsengus» oleks tahtnud kaasa elada tegelaste lindudeks moondumisele ja «Tuulte pöörises» kirgedele. Ka tantsulavastusi oleks tahtnud väga näha, need on kindlasti meile omasemad kui see totter varvasballett suurtes teatrites, mis on kaugel meie rahva hingelaadist.

Kokkuvõttes võin oma karmist ülevaatest hoolimata siiski öelda, et eesti teatri festival õigustab end väga. Me näeme, et on väga erinevaid etendusi, ja kuigi laibalehka on raske kaotada ja väga raske on ka laipa elustada, siis ikkagi vahel õnnestub see ja see ongi teatri IME.

Festival
Eesti teatri festival Draama

•    5.–11. septembrini Tartus
•    Kuraator Priit Raud

Tagasi üles