/nginx/o/2011/09/12/747476t1h7116.jpg)
Öeldakse, et kõige olulisem ja meeldejäävam on esimene kohtumine – just see avab tagantjärele meenutades inimese sügavama olemuse ja aitab hiljem suheldes teda paremini mõista.
Palju õnne, Rein Maran!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Minu esimene kohtumine täna 80-aastaseks saava Rein Maraniga leidis aset sügiseses luhas, kus me peibutasime vanaisaga põtru ja Maran filmis neid. Pärast võtteid hakkasime kolmekesi auto poole minema. Märkasin Reinu rasket kandamit – suur kaamerakohver ja pirakas statiiv – ja küsisin, kas ma võin tema statiivi tassida, mille peale Rein vastas talle omasel kindlal ja veidi lõbusal viisil: «Ei, iga mees peab ise oma risti kandma.»
Hiljem auto juurde jõudes tundsin huvi mulle nii võõrana tundunud videokaamera vastu. Rein pani kaamera statiivi peale ja lülitas selle sisse. Piilusin läbi pildiotsija, kuid minu suureks üllatuseks oli pilt võrreldes fotoaparaadiga väga udune. Rein tegi seejärel mulle põhjaliku koolituse. Lõpuks, nähes minu pisut segaduses nägu, lohutas, et tegelikult on asi palju lihtsam: «Tee head ja sul läheb elus kõik hästi.» Siis pakkis Rein oma kaamera ja kadus pimedusse, kus jouksusid veel viimased pullid ja hirnusid põdralehmad.
Sel ajal ei osanud ma ette kujutadagi, et võiksin kunagi sama ametit pidada, kuid juba siis oli Rein andnud mulle kõige tähtsama filmialase õpetuse.
Aasta pärast meie esimest kohtumist sain sellesama kaamera, millega Rein oli toona filminud, enda valdusesse. Ma imestasin siis ja imestan ka praegu, kuidas Rein julges usaldada sellise kalli asja täiesti võõra poisi kätte, kellelt polnud mingit garantiid, et see kaamera ka terveks jääb.
Arvan, et see oli murranguline hetk, kui otsustasin, et hakkan samuti loodusfilmiga tegelema. Selle eest olen ma Reinule surmani tänulik, et ta andis mulle sellise võimaluse. Lihtsalt «aitäh» öelda ei ole piisav, püüan anda endast parima ja jätkata loodusfilmitegemise traditsiooni, mille Rein Maran on alustanud ja kinnistanud eesti kultuuri.
Palju õnne ja jõudu, Rein!
Marani juubel
• Täna kell 13 avatakse Tallinnas vana telemaja esimese korruse fuajees näitus «Loodusfilmi tuhat nägu» ja esitletakse Alo Lõhmuse raamatut «Ööbikut ei tohi reeta. Rein Marani elu filmides». Viimase vahel on ka DVD, kust leiab neli Marani vastrestaureeritud filmi: «Rabade vaikuses», «Tutkad», «Tavaline rästik» ja «Nõialoom». Raamatu andis välja Maalehe kirjastus.
• ETV 2 näitab Rein Marani filme laupäeval, spetsiaalsel teemaõhtul on kavas «Laanetaguse suvi», «Sookured», «Nõialoom» ja «Rabade vaikuses», lisaks telesaated «Loodusfilmide meister Rein Maran» ja «Tähelaev».