Pärandihoidja: ehk hoopis itk, hala ja kaeblemine?

Eesti Rahva Muuseumi teadur-kuraator Vaike Reemann. Foto: Margus Ansu

Ehk oleks õigem meie aastatuhande meelelaadi iseloomustada hoopis sõnadega «itk», «hala» ja «kaeblemine», leidis Eesti Rahva Muuseumi kauaaenge teadur Vaike Reemann, vastates semiootikatudengi Peeter Kormašovi teisipäevases Postimehes esitatud küsimusele, kas eesti kultuur on liiga melanhoolne. Olulisemad viimase aja kultuurinäited, mis talle meenusid, ei käi aga selle meelelaadiga kuidagi kokku.

«Nõukaaegne filosoof Gustav Naan kirjutas kord: «Lamedalt üldistades võib naeruvääristada ka kõige mõistlikumaid asju.» Väljendamaks meie aastatuhande Eesti meedia ja ajakirjanduse meelelaadi, mille hulka ka kõnealune artikkel kuulub, on sõna «melanhoolia» pigem verevaene ja mannetu. «Itk», «hala» ja «kaeblemine» sobiks pahatihti paremini!» märkis ERMi püsinäituse «Eesti. Maa, rahvas, kultuur» kuraator Reemann.

«Kindlasti ja õnneks ei peegelda see aga eesti kultuuri tervikuna, sest «eesti kultuuri semiosfäär on piisavalt siiruviiruline», nagu kirjutab ka Peeter Kormašov,» lisas ta.

Otsides eesti kultuuri kurvameelsusele põhjusi, vaatas Reemann tagasi meie esiisade kommetele. «Eesti Rahva Muuseumi mätta otsast võime ette kujutada vanade eestlaste rasket taluelu, kus kõiksugu hädadega tuli endil hakkama saada. Kui jõud otsas, leiti abi sõnast – itk aitas õnnetusest üle olla, loits kurja karjast eemal hoida. Seda kunsti valdasid vähesed targad ehk teadjad, sest kunst on see, mis on eriti hästi tehtud.»

«Sõnamaagia toimemehhanismidele mõeldes näib, et Veiko Õunapuu ja Sulev Keeduse filmid on pigem tänapäevane tark kunst, mis peegeldab valusaid teemasid neid ravida püüdes. Umbes nii, nagu kunagi ammu püüti läbi itku kannatustest üle saada. Nõukaaeg olnuks pilalugudeta ja võllanaljadeta ikka päris talumatu. Andekas karikatuur «sitta kah» oli rahvale nagu loits või mana,» jätkas Reemann.

Tema hinnangul ei saa aga kogu eesti kultuuri melanhoolseks pidada: «Liigse melanhoolia mõtteliiniga ei sobi aga ka väga palju tänasele eesti kunstile ning kultuurile omaseid nähtusi, inimeste loomingut ja nende eluhoiakuid. Esimesel hetkel tuleb meelde Arvo Pärdi «Spiegel im Spiegel» (vist ka üks meie aja enimkasutatud filmimuusikatest), millest helgemat on raske kujutleda; või Tauno Aintsi oratoorium «Aeg armastada» Eesti Vabariigi 90. juubeli tähistamisel, või helisev hääl Mari Pokinen; või aina rohkem vääriskultuurile lähenevad suurlaulupeod; Teeme ära! talgud; innukad MTÜd,» loetles Reemann.

«Rahvakultuur on palju laiem kui talurahvakultuur ning muuseumis tuleb suhelda väga erinevate inimestega. Selle kogemuse põhjal võib aga öelda, et keerulistel aegadel loomise mõnu ja selle jagamise rõõm pigem süvenevad,» oli ta optimistlik.