/nginx/o/2010/05/27/374775t1h1f94.jpg)
Ühiskonnakriitika ja tumedad toonid on autorikino puhul pigem reegel kui erand, märkis Kunstiakadeemia kirjastaja, Eesti filmikunsti uurija Eva Näripea, kommenteerides Peeter Kormašovi arvamust, et viimase 20 aasta olulisemate filmides, nagu üldse eesti kultuuris, domineerib raskemeelsus.
«Öeldakse, et ilu on vaataja silmades. Ehk on see samamoodi ka valu puhul. Ma ei ütleks, et eesti kultuur ja kunst oleksid kuidagi eriliselt melanhoolsed või kurvameelsemad kui ümberkaudsete maade omad,» arvas Näripea.
«Nagu igasuguste stereotüüpide puhul, on ka sellisel (eel)arvamusel kalduvus panna tähele ainult kõnealusesse mõttemudelisse sobivaid näiteid ja muud juhtumid/tunnusjooned maha vaikida või nende tähtsust kahandada,» leidis ta.
«Kui rääkida konkreetselt filmikunstist, siis Õunapuu ja Keeduse äng ja/või salvav ühiskonnakriitika pole piirkondlikus ning žanrilises taustsüsteemis mingid erandid, ennemini võiks öelda, et autorikino kui sellise puhul on tumedamad toonid pigem reegel kui erand,» sõnas filmiuurija, kelle hinnangul on paljude muude (ajalooliste) põhjuste kõrval see tingitud ka vajadusest vastanduda happy ende soosivale peavoolulisele Hollywoodi kinole.
«Teine oluline aspekt on see, et modernismijärgsel ajastul on kunsti ühe põhiülesandena nähtud ühiskonnakriitikat ja pime optimism on kuulunud esmajoones propaganda väljendusarsenali,» sõnas Näripea.
«Mis ei tähenda, et kriitiline analüüs välistaks huumori. Ja minu meelest pole kirbelt traagilist koomikat ka eesti kunstist ja kultuurist sugugi raske leida, kui vaid on tahtmist seda märgata.»
/nginx/o/2011/08/26/722672t1h758c.jpg)