Veiko Õunpuu: ehk aitas Mati Undi liikuv vaim?

Veiko Õunpuu Foto: AFP/SCANPIX

Palju õnne, Veiko Õunpuu. «Sügisball» on tunnistatud ülekaalukalt viimase 20 aasta olulisimaks eesti filmiks. Milliseid emotsioone see tekitab, kui üldse tekitab – pidades silmas teie halvakspanu igasuguste katsete suhtes läheneda kunstile sportlike printsiipide järgi ja üritada seda reastada?

Aitäh! Loomulikult olen ma uhke (ja pisut hämmeldunud) «Sügisballi» säärase populaarsuse üle. Ehk aitas tagant kadunud Mati Undi liikuv vaim? Oma uhkuse juures olen ma aga endiselt ettevaatlik – hiinlased ütlevad, et 300 aastat tagasi toimunud Suurele Prantsuse revolutsioonile on vara hinnanguid anda, äkki on neli aastat liiga lühike aeg, et otsustada selle üle, mis filmikunstis tõeliselt väärtuslik on?

Kuidas hindate «Sügisballi» nelja aasta pikkuselt distantsilt?

Ma nägin filmi üle mitme aasta Artise kinos, ei mäleta, mis ürituse raames, ja väga vastu ei hakanud. Eriti lõpp tundus päris õnnestunud olevat. Mingi, võib-olla ehk liiga programmiline eksistentsialistlik hoiak kumab läbi, mida ma praegu natuke häbenen. Selline traagilist enesehaletsust täis poos. Bohren und Der Club of Gore (ansambel – toim) meeldis mulle tollal hirmsal kombel, meeldib siiani, aga võib-olla on seda monotoonset melanhooliat seal muusikas liiga palju. Samas, selline ta sellel hetkel välja kukkus, mõni inimene mõnel teisel ajahetkel teeks ilmselt teisiti.

Priit Hõbemägi soovitas omal ajal filmi koguni vabavaraks anda, et igaüks saaks oma versiooni teha. Minu oma olevat olnud liiga veniv ja palju tema hinnalist elamiseks mõeldud aega ära röövinud. Ma ise kahetsen, et ma mingitel segastel ja konformistlikel ajenditel oma esialgse kolmetunnise versiooni kahetunniseks lõikasin.

Millise hinnangu annaksite ise eesti filmi 20 taasiseseisvusaastale? Milliseid linateoseid esile tõstaksite?

1990ndatel, kui maailmas olid just tehtud sellised filmid nagu «Pulp Fiction» (1994) ja «Surnud mees» (1995), oli loomulik, et ma ühegi kodumaise filmi pärast ööund ei kaotanud. Käisin Helsingis «Armastusel ja anarhial» ja kinodes Hollywoodi värskeid filme vaatamas, ja ühe veninud põlvedega dressipükstes mehe käest laenasin Mustamäel videokassette. See oli minu filmimaailm.

Alles tolleaegsed nn Iho-poiste koolitööd, Rainer Sarneti «Libarebased ja kooljad», Jaak Kilmi «Külla tuli» jne hakkasid mind kuidagi kõnetama. Hiljem hakkasin tõsisemalt kodumaist filmi jälgima, aga pettumusi oli muidugi rohkem kui rõõme.

Tundub, et meil oli mingi küllaltki pikk faas, kus mängufilmide puhul mõeldi põhiliselt nagu kuidagi väljast sissepoole, leiti kas mingi isamaaline motiiv, kuulus eestlane või keegi rahvusvaheline kuulsus, kes kunagi mingit eestlast oli kohanud, ja siis prooviti sellest filmi hakata välja imema, aga ikka kukkus kuidagi tuimalt välja, sest sügavat, intensiivset, isiklikku puhast huvi teema vastu ei olnud.

Alles mõned aastad hiljem hakkasid ilmnema ka teistsugused tendentsid, räägiti mingitest sotsiaalsetest probleemidest, oldi nagu ühiskonnas, vaadati seda seestpoolt, eneseanalüüsi korras, isegi nalja tehti vahel! Raadi «Esteetilistel põhjustel», ESTO provokatsioonid meenuvad praegu.

Kassett «Tabamata ime», eriti Arbo Tammiksaare vapustavalt ogar segment. Mõjusad on olnud ka Sulev Keeduse «Jonathan Austraaliast», Manfred Vainokivi viimase aja väikesed dokid ja Kullar Viimse «Hing». Hea, kuigi küsitava lõpuga, oli ka Mihkel Ulgi lühifilm «Pihv».
Üldiselt on tunne, et midagi toimub, ja üha enam.

On muidugi kuidagi sümptomaatiline, et need on enamasti dokid ja lühifilmid, mis mõjuvad huvitavate ja markantsetena. Täispikkade mängufilmidega on asi märksa keerulisem, sest need paar aastas käiku minevat projekti saavad oma harukordsuse tõttu alati kuidagi eriti suure ja ärevaks tegeva kaalu.

Maalikunsti kohta öeldakse, et pildil ei tohi higihaisu juures olla, eks filmiga ole sama asi. Sa võid konstrueerida lõputult, aga iga kirjanik teab, et köitvalt saab kirjutada ainult sellest, mida sa ise oled läbi elanud või väga lähedalt näinud. Igas kirjanikus ongi võib-olla ainult mõne väga hea stsenaariumi jagu kogemusi, igas režissööris ilmselt veel vähem.

Et luua usutav, veenev, piisavalt realistlik, aga ikkagi kunstiliselt tasemel universum, on vaja ka elada ja elu tähele panna, aega enesesse süüvimiseks. Aga kas näiteks Cocteau või Bergman jääksid meie džunglis ellu? Kas Lars Von Trier, provokatiivne nagu ta praegu on, oleks 1990ndatel EFSAst raha saanud?

Küllap me elame parimas võimalikus maailmas ja kõik on millekski hea, aga hinge närib ikkagi kahtlus, et ilmselt oleks omal ajal paremini saanud ja saaks ka praegu paremini, kui leiduks rohkem mõistmist, et elu on banaalne. Ja kino on kui mitte just elust suurem, siis vähemalt mingigi alternatiiv elu banaalsusele.

Soomes sai kevadsuvel arendustoetust film «Viimeinen», mille režissööriks on märgitud teid. Mida see endast kujutab? Ja kas see tähendab, et oma järgmise filmi teete hoopis Soomes?

«Viimeinen» on üks Lapimaal toimuv lugu, mis räägib noorest põhjapõdrakasvatajast, kes on kaevuriks hakanud ja tundrat õhib. See on selline imelik, vesternilaadne film, mida žanriliselt võiks määratleda näiteks northern'ina. Stsenaariumi autorid on Heikki-Huttu Hiltunen ja Eero Tammi, kellega olen juba aasta aega üle lahe mõtteid vahetanud.

Kuna see on esimene film, mille stsenaariumi ma ise ei kirjuta («Tühiranda» küll kirjutasin Rain Tolgiga), on filmiks saamine väga aeglane ja valuline protsess, nii et ma ei oska öelda, millal see valmis võiks saada.

Ma proovin samal ajal omaenese kirjutatud «Free Range Fredi» edendada, aga kuna põhiline osa võtteid toimuksid Marokos, siis on ka selle projekti puhul ebaselge, millal seda filmida õnnestub.

(«Free Range Fred» on optimistlik antivestern võimalusest saavutada salapärane, heasoovliku ükskõiksuse seisund kõigi maiste afääride suhtes isegi siin, kaasaegsete eurooplaste mõttetu ja kurva elu keskel, ütleb sünopsis – toim.)