iDeal kampaania

Röövel Ööbik - 20 aasta parim eesti ansambel, võib vist nii öelda küll

FOTO: Repro

Raul Saaremets, palju õnne, kas Röövel Ööbiku ja Umblu Recordsi edu üllatab ka? Aitäh! Ei üllata. Asjade seisu arvestades täiesti oodatud tulemus. Aga imestama paneb ikka, teinekord unustad tehtu ära, kui vaatad, mis ümberringi toimub, aga ideaalselt võikski see nii muidugi olla.

Valner Valme

1.    Una Bomba «Honeycombat» 1997

2.    Uni «Kosmikud» 1999

3.    Imandra Lake «Seesamseesam» 2010

4.    Pastacas «Kõrvaklapid» 2001

5.    Opium Flirt «Dejavoodoo» 2010

6.    Dallas «Raj Kapoor» 1995

7.    Arvo Pärt «Alina» 1999

8.    Röövel Ööbik «Ringrada» 2009

9.    3 Pead «Taevaluugid» 2007

10.    Toe Tag «Legendaarne» 2004

11.    Chalice «Taevas ja perse» 2007

12.    Metro Luminal «Coca Cola» 1995

13.    Jim Arrow & The Anachrones «Jim Arrow & The Anachrones» 1991

14.    Vennaskond «Rockpiraadid» 1992

15.    Ajukaja «Ajukaja» 2010

16.    Ultima Thule «Jälgede jälgedes» 2010

17.    Weekend Guitar Trio «Coca Inca» 2009

18.    Röövel Ööbik «Popsubterranea» 1992

19.    Chalice «Ühendatud inimesed» 2003

20.    Tehnoloogiline Päike «Kõige pikem päev» 2011

20.    Erkki-Sven Tüür «Crystallisatio» 1995

------------------------

Mart Juur

20 aastat iseseisvust on andnud märkimisväärse hulga Eesti popmuusikat. Popp on killustunud, jagunenud skeenedesse ja hajunud lahtritesse, üks inimene ei jõua ega peagi kõike jälgima. Mõned n-ö ­indie-artistid (näiteks HU?, Eplik, Chalice) on ujunud peavoolu ja see on tõepoolest oluline. Mida rohkem uusi ideid ja kõlasid, seda toredam ja värvilisem on elu ning seda vähem tuleb ette kommunikatsiooniraginat à la «miks ei kõlanud «Vabaduse laulul» need vanad head isamaalised lood». Muidu aga, kui te küsite, mis on eesti parim album viimase 20 aasta jooksul, siis pole aeg minu arvamust ses küsimuses muutnud: Onu Bella «Ma võtsin viina».

1.    Onu Bella «Ma võtsin viina» 1992

2.    Röövel Ööbik «Popsubterranea» 1992

3.    2 Quick Start «Olen loobuda sust proovinud» 1995

4.    Una Bomba «Honey Combat» 1997

5.    Dallas «Dallas» 1999

6.    JMKE «Õhtumaa viimased tunnid» 2000

7.    Luarvik Luarvik «Tabamata ime» 2002

8.    Sõpruse Puiestee «Mustale merele» 2003

9.    Chalice «Ühendatud inimesed» 2003

10.    Toe Tag «Legendaarne» 2004

11.    Loits «Vere kutse kohustab» 2004

12.    Erkki Hyva «Varjust rambini» 2004

13.    Riho Sibul «Must» 2004

14.    Chalice «Süsteemsüsteem» 2005

15.    Taak «Koerapööriöö» 2006

16.    Neoandertals «Neandertals Were Masterbutchers» 2007

17.    Orelipoiss «99» 2007

18.    Mari Kalkun «Üü tulõk» 2007

19.    HU? «Film» 2008

20.    Talbot «EOS» 2010

--------------------------

Margus Haav

Eesti muusika on eestlase jaoks sama loomulik nagu kodumaa õhk, mida sisse hingame. Vahel reostatum, vahel imetabaselt puhas ja karge, aga ta lihtsalt eksisteerib me ümber. Viimasel paarikümnel aastal on muusikutel tulnud üle elada kardinaalseid turumuutusi. Artisti kvint­essents ehk stuudioalbum ei ole enam artikkel, mida füüsilisel kujul väga tihti ostetakse.

Hingespüsimiseks tuleb leida muid teid. Mul on siiralt hea meel, et ikkagi leidub selliseid ennastsalgavaid loojaid, kes tunnevad, et neil on midagi öelda ja teistele anda. Ja tihti ongi! Muusikakriitikud ei tee enam ammu patriootilist hinnaalandust ühelegi artistile pelgalt sellepärast, et ta on meiega samast rahvusest. See on suur austus, uskuge.

Iga edetabel on loomulikult subjektiivne. Kindlasti on siit minu häbiks välja jäänud suurepäraseid albumeid, mis mõnes teises hetkes leidnuksid tabelis kindla koha. Palun vabandust. Ma mäletan teid ikka. Eesti muusikal ei ole viimasel paari kümnendil ehk olnud sellist sotsiaalset mastaapi ja kultuuriruumi kõmisema panevat rammu nagu laulva revolutsiooni päevil. Kuid eesti muusika on jätkuvalt olemas ja arenemas ning ­aitab muuta meie väikest maad natuke paremaks paigaks. Aitäh teile, eesti muusikud!

1.    Sven Günberg «Prana Symphony» 1995

2.    Vaiko Eplik ja Eliit 2 «Aastaajad» 2007

3.    Hortus Musicus «Maypole»  1997

4.    Metsatöll «Hiiekoda» 2004

5.    Oort «Suur härg» 2009

6.    Chalice «Ühendatud inimesed»  2003

7.    Kurt Webbers Pink Band «Cafe Regatt» 2005

8.    Metro Luminal «Ainult…» 2003

9.    Röövel Ööbik «Ringrada» 2009

10.    Toe Tag «Legendaarne» 2004

11.    Metsatöll «Äio» 2010

12.    Tehnoloogiline Päike «Abstraktsioonide Maal» 2007

13.    Mari Kalkun «Vihmakõnõ» 2010

14.    Oort «Veere veere päevakene» 2004

15.    Bombillaz «Uus usk» 2010

16.    Popidiot «Antenna Of Love»  2009

17.    Sõpruse Puiestee «Mustale merele» 2003

18.    Loits «Must album» 2007

19.    J.M.K.E. «Ainult planeet» 2002

20.    Kerli «Love Is Dead» 2008

--------------------------------

Immo Mihkelson

Kahekümne aasta parimad eesti muusikud? On see alles ülesanne! Kiire üleõlapilk ja sõelaga mõtteekskurss minevikku tekitab minus ainult segadust... Ja ka üllatust, et minu subjektiivsel skaalal vältimatult sellesse valikusse kuuluvaid heliplaate näib pigem olevat vähe kui palju.

Sest hea plaat peaks kokku olema midagi enamat kui samade kaante vahele kõrvuti paigutatud kütkestavad lõigud muusikat. Miski peaks seal mõju avaldama ka siis, kui esimene kuulamisvaimustus on ajas lahustunud. Tõeliselt hea plaat on nagu hea raamat või film – selles on magnet, mis tõmbab enda juurde naasma, seda matkitakse ja tsiteeritakse, selle lumm on nii arusaadav kui mõistatuslik.

1.–12.    

Arvo Pärt «Alina» 1999

Genialistid «Genialistid» 2000

Smilers «Mõistus on kadunud» 1998

Johanson ja vennad «Päevakera» 2000

Helena Tulve «Sula» 2005

Erkki-Sven Tüür «Crystallisatio» 1996

Villu Veski / Tiit Kalluste «Põhjala Saarte Hääled I» 1998

Mr. Lawrence «Swing» 1996

Riho Sibul «Poeet külmetab klaasmäel» 2000

Pastacas «Kõrvaklapid» 2001

Mari Kalkun «Vihmakõnõ» 2010

Eriti Kurva Muusika Ansambel «Haua plaadi lood» 1999

--------------------------

Janar Ala

Avastasin, et seda tabelit teha on üllatavalt raske. Esiteks on 90ndad eesti popmuusikas kassetiformaadi prevaleerimise tõttu paljuski kustunud. Ei mäleta neid enam nii hästi, kui tahaks. Teiseks leidub terviklikult häid albumeid vähe. Ikka on skeem umbes selline, et pool on hea ja pool natuke vähem hea või midagi sellist. Tabelisse said plaadid, mis on mulle meeldinud otsast lõpuni, peaaegu mööndusteta.

Pean tunnistama, et oma number ühte, Röövel Ööbiku «Psychikosmost» mul polegi kasseti kujul kunagi olnud, pole seda ammu ka üle kuulanud. See oli album, mil indie-rokk kohtus Eestis esmakordselt elektroonilise tantsumuusikaga (house siis) ja tulemuseks oli võimas ja igiseksikas hübriid nagu RÖ puhul ikka. Raul Saaremetsa biidipuude ja Tõnu Pedaru ähkimine,
u can’t beat it.

Nii et pigem selline «mul on selle plaadiga nii lahedad mälestused» variant. Aga ega polegi oluline, mis hetke see kuulamiskogemus ajaliselt asetub. Mingis mõttes oleks albumite uuesti ülekuulamine isegi vägistamine. Las jäävad konkreetsed assotsiatsioonid konkreetsete albumitega kuulamishetkedesse, mil need oluliseks said.

1.    Röövel Ööbik «Psychi­kosmos» 1994

2.    Pedigree «Drug TV» 2003

3.    Weekend Guitar Trio «Coca Inca» 2009

4.    Röövel Ööbik «Ringrada» 2009

5.    Vaiko Eplik ja Eliit «3: Kosmoseodüsseia» 2008

6.    Riho Sibul «Must» 2004

7.    Una Bomba «Honeycombat 1997

8.    Borax «Mikroraion» 1999

9.    Onu Bella «Ma võtsin viina» 1992

10.    Pedigree «Skeletal» 2010

11.    3pead «Ilusaim heli» 2007

12.    Opium Flirt «Dejavoodoo» 2010

13.    Vaiko Eplik ja Eliit «1» 2006

14.    Uni «Kosmikud» 1999

15.    Badass Yuki «Black Apple Trip» 2011

16.    Dallas «Delay laama» 2003

17.    HU? «Film» 2008

18.    Lu:k «Dreams In Drums» 1995

19.    Luarvik Luarvik «Tabamata ime» 2003

20.    Lobsand Dorje «Waveforming» 1994

-------------------------------

Tõnis Kahu

Selliseid loetelusid on ühtaegu järjest lihtsam ja järjest raskem kokku panna. Lihtsam, sest heade plaatide puudust tegelikult enam kätte ei tule. Raskem, sest veel mõni aasta sellist väärikates doosides edenemist ja sa lõpetad tundega, et oled liiga palju olulist välja jätnud.

Kui siin on probleem, siis seisab see selles, et Eesti populaarmuusika on pigem ekstensiivne kui intensiivne – ta kasvab mahult ja mahub ka igal juhtumil teineteise kõrvale ära. Erinevad laulud ja plaadid, imagoloogilised avaldused ja esteetilised deklareeringud ei lähe omavahel segi ega tülli.

Me näeme erinevusi, aga mitte vastandusi. Aga ehk on nii, et pigem just see «meie» – kriitikud – peabki midagi ette võtma. Muusika on olemas, nüüd läheb lihtsalt uusi ja värskemaid ja värvikamaid sõnu vaja.

1.    Galaktlan «Constance» 2005

2.    Vaiko Eplik ja Eliit «3: Kosmoseodüsseia» 2008

3.    Badass Yuki «Black Apple Trip» 2011

4.    Riho Sibul «Must» 2004

5.    Röövel Ööbik «Ringrada» 2009

6.    Luarvik Luarvik «Tabamata Ime» 2002

7.    Lepo Sumera «Film Music» 2001

8.    Andres Lõo «Skeletons On Rock» 2009

9.    Chalice «Süsteemsüsteem» 2005

10.    Röövel Ööbik «Popsubterranea» 1992

11.    Shelton San «Spontaneous Black» 2006

12.    Rondellus «Sabbatum» 2002

13.    Dallas «Dallas» 1998

14.    Pedigree «Mindclouds» 1994

15.     Taavi Kerikmäe ja Mart Soo «+1» 2007

-----------------------------------

Timo Steiner

Minu vaates on eelkõige süvamuusikaplaadid – valdkond, millega iga päev tegelen. Mõni asi on kõrva jäänud mujalt ka – põneva või fluidaalse terviku puhul. Hea plaadi komponeerimine on vast nagu hea teose komponeerimine – peaks olema dramaatiliselt haarav tervik, alguse, lõpu ja arendusega, kulminatsiooni ja vaikuse, ajaseisatushetkega.

Popmuusikaplaati on isegi lihtsam komponeerida, kuna palad on lühemad ja meeleolusid saab paremini üksteisega pingesse mängida. Kuna süvamuusikas on teosed tihti mahukamad, siis kuulad harva sellist plaati tervikuna, pigem üksikute teostena. Süvamuusikaplaatide järjestamisel tekkis tunne, et plaat ei olegi eraldi väärtus, vaid osa tervikelamusest, mille raskuskese asub rohkem kontserdisaalis.

Palju rohkem võiks olla autoriplaate süvamuusika või nüüdisklassika vallas, mis ei ole kogumiku printsiibil koostatud. Kummaline, et oma plaatidega ei ole välja tulnud näiteks Märt-Matis Lill, Tõnu Kõrvits, Ülo Krigul, Galina Grigorjeva jt. Kogutud teoste sarjas on saavutusi, mis kasvavad üle ühe plaadi piiride – Lepo Sumera sümfooniline muusika (BIS, dirigent Paavo Järvi), Eduard Tubina sümfooniline muusika (BIS, Neeme Järvi; ERSO, Arvo Volmer).

Mitteklassikud:

1.    Tõnis Mägi «Siirius» 2003

2.    Riho Sibul «Poeet külmetab klaasmäel» 2000

3.    Jaak & Mart Johanson «Põhja vahemäng» (Jaak Johanson / Mart Johanson, 1993)

4.    Chalice «Süsteemsüsteem» 2005

5.    Eriti Kurva Muusika Ansambel «Ebafolklorism» 2002

Süvamuusika:

1.    Arvo Pärt «Te Deum» 1993

2.    Veljo Tormis «Forgotten Peoples /Unustatud rahvad» 1992

3.    Erkki-Sven Tüür «Magma» 2007

4.    Lepo Sumera «Symphony No. 6, Cello Concerto, Musica profana» 2003

5.    Erkki-Sven Tüür «Crystallisatio» 1996

6.    Helena Tulve «Lijnen» 2008

7.    Helena Tulve «Sula» 2005

8.    Eduard Tubin «Symphony No. 5, Suite from the ballet Kratt» 2004

9.    Paavo Järvi, ERSO, Ellerhein «Sibelius, Cantatas» 2003

10.    Mihkel Poll «20th Century Piano» 2009

11.    Toivo Tulev «Be Lost In The Call» 2004

12.    Jüri Reinvere «Requiem» 2010

13.    Arvo Pärt «Da pacem» 2006

14.    Cyrillus Kreek «Requiem c-moll» / Tõnu Kõrvits «Kreegi vihik» 2008

15.    Baltic Voices 2 2004

----------------------------------------------

Koit Raudsepp

Kakskümmend aastat on piisav aeg, et objektiivselt otsustada saan vaid nende helialbumite olulisuse üle, mis ilmunud 90ndate esimesel poolel. Sestap ongi minu valikus teistest enam päris vanu plaate-teenäitajaid.

Kitarriroki ja -popi suunanäitajad Jim Arrow, Mr. Lawrence ja Metro Luminal. Toona vähemalt kümme aastat ajast ees, kuid hiljem kümneid uusi eesti bände tekkima sundinud Röövel Ööbik. Kodumaise popi nägu mõjutavad tänase päevani vähemalt kaudselt Smilers ja 2 Quick Start.

Rääkides räpist, räägime Toe Tagi läbimurdeplaadist ja A-Rühma esikalbumist. Kõneldes aga pea ühtlaselt tugevate albumite meestest, Chalice’ist ja Eplikust, valisin ­listi mõlema teise stuudioka, sest need plaadid defineerivad kummagi saundi ning alt-popi tänast skeenet kõige reljeefsemalt.

Hilisemast perioodist on kindlasti oluline «Film», perfektne popalbum ja uue sajandi nutipopi häälekandja. Samuti Zetode teine album, mis on viinud pärimusroki uude dimensiooni. Folkrokk-maaailm on aga tühi ilma Tölluta ja 11 aasta tagune «Hiiekoda» lõi unikaalse universumi, mida bänd valgustatud monarhina valitseb täna ja tulevikus.

1.    Röövel Öööbik «Popsubterranea» 1992

2.    Metro Luminal «Ainult rottidele» 1994

3.    Vaiko Eplik «2: Aastaajad» 2007

4.    Mr. Lawrence «Streetwalking» 1992

5.    Vennaskond «Usk. Lootus. Armastus» 1992

6.    Metastöll «Hiiekoda» 2004

7.    2 Quick Start «Olen loobuda sust proovinud» 1995

8.    Smilers «Olen kuul» 1997

9.    Jim Arrow & The Anachrones «Jim Arrow & The Anachrones» 1991

10.    Jäääär «Tartu - väike puust linn» 1998

11.    Dallas «Sleeper’s Entertainer» 1998

12.    A-Rühm «Laulmata jäänud laulud» 1999

13.    Toe Tag «Legendaarne» 2004

14.    Chalice «Süsteemsüsteem» 2005 + Liisi Koikson «Väike järv» 2005

15.    The Sun «Greatest hits» 2005

16.    Genialistid «Kogutud noorus 1993-2001» 2003

17.    HU? «Film» 2008

18.    Zetod «Lätsi tarrõ tagasi» 2008

19.    Ultima Thule «Jälgede jälgedes» 2010

20.    Ewert & The Two Dragons «Good Man Down 2011

--------------------------------------

Hedvig Hanson

Minu jaoks on hea muusika see, mis tehtud oskuse ja hingega. Muusika, mis on avatud, pidevas arengus ja alati huvitav – džäss. Minu vaieldamatu lemmik on ukraina verd kitarrist Oleg Pissarenko, kes koos suurepäraste eesti muusikutega toob kuulajani muusika lihtsuse võlu, pelgamata sentimentaalsust ja siirust.

Esikoha andsin Villu Veski Tangosekstetile kirgliku live-esituse eest. Märgilise tähendusega on mulle Basic Concept – just nende muusikast algas minu jaoks Eesti Jazz. Loomulikult on edetabel subjektiivne ja järjestuski pole tähtis, pole ju muusika kõrgushüpe, mida objektiivselt mõõta saab.

Kõik oleneb meeleseisundist! Eesti džässi kuulates tekib küsimus, kas see üldse on päris eesti muusika, mis mõjutatud nii tugevalt muu ilma muusikast ning paljudel plaatidel külalismuusikuteks mitte-eestlased.

Arvan siiski, et globaliseerumisfoobiaks pole põhjust, vastupidi, usun, et võõras veri meie kultuuri ainult rikastab, lisades värve ja energiat, peegeldades eesti muusikute ideaale ja igatsusi. Järelikult on see ju vägagi eesti muusika, kas pole?

1.    Villu Veski, Tiit Kalluste, Pipi Piazolla «Mi tango in Buenos Aires» 2003

2.    Oleg Pissarenko «Book’s Burning» 2005

3.    Basic Concept «Pink Panter’s Back» 1997

4.    Oleg Pissarenko Trio «Little One’s» 2004

5.    Oleg  Pissarenko «Prii lapse ilm» 2009

6.    Oleg Pissarenko Quartet «IXOYZ» 2002

7.    Rull’s Royce «Rull’s Choice» 2002

8.    Raul Vaigla «Soul Of Bass» 2003

9.    Basic Concept feat. Tiit Paulus 1998

10.    Sofia Rubina «Two Roses» 2011

11.    Kadri Voorand «Tunde kaja» 2009

12.    Toomas Rull «Tom-tomm» 2008

13.    Deeper Sound 1998

14.    Peedu Kass 005 «Home» 2010

15.    UMA «Civitas Soli» 2008

16.    Oleg Pissarenko & Ain Agan «A2O» 2010

17.    Ain Agan ja Tallinna Kammerorkester 2005

18.    Kristjan Randalu ja Tallinna Kammerorkester «Enter-Denter» 2009

19.    Tanel Ruben Quintet «Nõiutud veerandtunnid» 2011

20.    Viljandi Guitar Trio «Viljandi Guitar Trio» 2011

-------------------------------------

Olav Osolin

Panin ritta need plaadid, mis kohe meelde tulid. Nagu ikka selliste edetabelite puhul, sai järjekord suvaliselt subjektiivne, lähtudes minu enda muusikamaitsest, mitte artisti olulisusest eesti roki ajaloos. Valikusse pugesid valdavalt viimase kümnendi plaadid ja mitte ainult sellepärast, et uuem on paremini meeles. 

Mulle lihtsalt tundub, et XXI sajandil tehakse Eestis poppi, rokki ja veel sadat sorti muusikat rohkem ja paremini kui kunagi varem. Kui oleks listi saanud panna pärast 91. aastat ilmunud, kuid ka varasema aja lugusid sisaldanud kogumikke, siis oleks seal ka «Tuulatud Thule», Tõnis Mäe «Jäljed», Mahavoki «Galaktikad» ning ehk veel mõni.

Samas tundub, et 90ndate diskohullus pole minu mällu erilist jälge jätnud ning hilisemat hausivaimustust meenutavad vaid Umblu toodetud «Autopiloot» ja Ööbiku-meeste Una Bomba, kellest mul aga plaadijälge pole.

Kuna ma pole kunagi olnud suuremat sorti Termika, Smilersi, Dagö ja Toe Tagi fänn, siis jäid need hitimeistrid napilt välja, nagu ka tõsised hevibändid, kelle mussi ma lihtsalt ei tunne. Üldiselt pole ma kuigi eeskujulik minevikus tuhnija, nii et kindlasti jäid mitmed head plaadid oma õiglasest kohast ilma. Palun juba ette vabandust.

1.    Chalice «Süsteemsüsteem» 2005

2.    HU? «Film» 2008

3.    Ewert & The Two Dragons «Good Man Down» 2011

4.    Vaiko Eplik ja Eliit «3: Kosmoseodüsseia» 2008

5.    Chalice «Ühendatud inimesed» 2003

6.    Röövel Ööbik «Popsubterranea» 1992

7.    Hedvig Hanson «Tule mu juurde» 2001

8.    Malcolm Lincoln «Loaded With Zoul» 2010

9.    Vaiko Eplik ja Eliit «1» 2006

10.    Outloudz «Wide Awake» 2011

11.    Röövel Ööbik «Ringrada» 2009

12.    Popidiot «Antenna Of Love» 2009

13.    Vennaskond «Usk. Lootus. Armastus» 1993

14.    Liisi Koikson «Väike järv» 2005

15.    Riho Sibul «Lood» 2007

16.    Mr. Lawrence «Swing» 1995

17.    Tanel Padar & The Sun «100% Rock’n’roll» 2006

18.    Genialistid «Armastus» 2001

19.    Külalised «Külalised» 2008

20.    Tallinn 73 Meets Kalm «Autopiloot» 2002

Tagasi üles