Kultuur päästab maailma. Permi näitel

Kultuurikilomeeter Permi moodi tähendab tänavale veetud joont: roheline kultuuri-, punane ­romantikahuvilistele. Foto: Heili Sibrits

Ühes Venemaa hallis ja igavas tööstuslinnas hakati ükspäev uskuma, et kultuur teeb inimestele head. Et kultuur muudab maailma paremaks. Hendrik Alla käis Permi krais uurimas, mis juhtub siis, kui võim tahab inimeste elu kultuursemaks muuta.

Kudõmkaris, kultuuripealinnas, on sillutamata tänavad, välisuste kõrval seisavad nuustikutega plekk-künad, kus vihmahooajal suurem muda saabastelt maha nühitakse. Kultuurikeskuse-esist väljakut kaunistavad vereplekid. Jälg igahommikusest koerakaklusest.

Moskvast kahe lennutunni kaugusel asuvas Venemaa provintsilinnas tunnevad kõikvõimalikus konfiguratsioonides krantsikarjad end sama täieõiguslike liikmetena kui 30 000 pensionist või metsaandidest elatuvat linnakodaniku.

Kudõmkar, eestlaste sugulasrahva permikomide keskus, asub Euroopa viimasel serval, karuperses, aga nii ei sobi öelda, sest karu on permikomide jaoks väga püha loom.

Kudõmkar sureb. 2005. aastal liideti Permikomi autonoomne piirkond Permi oblastiga ja tekkinud Permi krais voolas kogu seegi vähene tööstus miljonilinna Permi.

Lähim raudteejaam on 150 km kaugusel ning sealkandis tähendab see, et rongipeatus võiks sama hästi kui Kuu peal olla.

Sellest hoolimata ilmub Pärnust väiksemas ja Viljandist suuremas linnas kuus ajalehte (mis kõik ilmuvad reedel neljaleheküljelisena), tegutseb linnaraadio ja -televisioon. Kes vähegi suudab, läheb Permi – nagu eestlane Soome. 40 protsenti elanikest on pensionärid, ülejäänud peavad rõivakauplusi, kuhu see pension peaks voolama.

Igal aastal valitakse Permi krais kolm asulat, mis saavad kultuuripealinna tiitli. Tänavu on suurim neist Kudõmkar. Uhke tiitel, millele krais on kõva konkurss, toob Kudõmkarile sel aastal sisse 12 miljonit rubla (300 000 eurot).

See kullavihm valgub provintsilinna kassasse Permi krai kultuuriministeeriumi eelarvest. Permis nimelt, vastandina teistele Venemaa regioonidele, suureneb pidevalt kultuuri investeeritava raha hulk – sel aastal rahastati kultuuritegevust 241 miljoni rubla (5,58 miljonit eurot) ehk 8,5 protsendi võrra enam kui mullu.

Enamik Kudõmkari kultuuripealinna asjade korraldajatest on pärit mujalt: Permist, Moskvast, Peterburist. Kohalikest veab projekti «Kudõmkar. Kultuuri taaskäivitamine» Svetlana Koltšurina.

Reaalsuses tähendas eksporditud kultuurifestival seda, et lisaks seminaridele ja festivalidele värviti Permist pärit kunstniku idee järgi Kudõmkari kesklinnas üle viiekorruseline hruštšovka ja paarkümmend teismelist vaatas silmade särades, kuidas Saksamaalt tulnud DJ esines ürituste raames rajatud noorsoomajas Etnosquat. (See üsna räsitud sopiline ühekorruseline puumaja, endine kino, on Uue Maailma seltsimaja Kudõmkari variant.)

Kuid DJ ümber kogunenud noored ei kuulanud muusikat, vaid trügisid puldi ümber – nad polnud midagi sellist kunagi näinud. Veel enam, paljud polnud ühtegi välismaalast varem näinud ega kuulnud kõneldavat ühtegi muud keelt peale vene keele. «Tuleb välja, et sakslased on täiesti normaalsed tüübid,» nagu üks nooruk tähendas.

Hiphopi kõlaga ja grafiti tooni suurlinnakultuuri segunesid permikomi rahvuslikud toonid. Linnaelanikest 64 protsenti on rahvuselt permikomid, kellest nooremad oma emakeelt ei räägi.

«Ma olen ise permikomi ja mul on valus vaadata, kuidas mu rahva rikkalik kultuuripärand lihtsalt hävib,» ütles Koltšurina. Algklassides on võimalik võtta permikomi keele tunde, kuid osaletakse aina vähem: möödunud aastal õppis seda keelt fakultatiivselt vaid 17,8 protsenti õpilastest.
«Asi pole mitte ainult ametlikus kultuuripoliitikas.

Suur hulk permikomisid häbeneb oma rahvust. Nad ei soovi, et lapsed võtaksid lisakoormuse permikomi keelt ja kultuuri õppides. Seetõttu ei liitu noored rahvakunstiansamblitega jne.» Kudõmkari kultuuriprogrammi ühe ürituse, «Taaskäivitamise» festivali üks eesmärk on Koltšurina sõnul anda Kudõmkari noortele elustav elektrilöök, mis nende permikomi südame taas tuksuma paneks.

Permikomi keelt kuulsin Kudõmkaris kahel korral: Etnosquati avamisel ja professionaalse rahvakunstiansambli esinemisel. Viimane tegi projekti koos kahe Berliini beatbox-muusikuga.

Kolme päeva jooksul õpiti selgeks kuus permikomi rahvalaulu, mida garneeriti «tudiš-bubumm»-tüüpi beatbox-häälitsustega. Tõsisem permikomi keelega tegelemine vältas kahe nädala jooksul lingvisti, ajaloolase ja polügloti Önö Lavi ettevõtmisel keeltekoolis, kuhu oli soomeugri keelte huvilisi kogunenud Kanadast ja Poolast ja muidugi Soomest.

«Kultuuri taaskäivitamise» filosoofia paikapidavust illustreerib üks keelekoolis osalenud soome noormees, kes Kudõmkaris Metsatöllu pusaga ringi loivas. Ta sattus kuulma Metsatöllu muusikat ja hakkas eesti keelt uurima, et aru saada, millest õigupoolest lauldakse.

Sealt sai alguse sügavam huvi soomeugri kultuuri vastu. Selles suhtes on Koltšurinal õigus: ehk saab tõesti hiphopi ja seinavärvimise kaudu vähemalt ärksamat osa noortest oma rahvuslike juurte vastu huvi tundma panna.

«Plakatid olid imelikud, värvilised tähed mustal taustal, inimesed ei saanud aru, et neid peab lugema,» põhjendas väärikas Zoja Ivanovna, Kudõmkari raadio 60. aastates korrespondent linnakodanike väikest huvi kultuuripealinna ürituste vastu.

Tõesti, augustis toimunud linnakultuurifestivalil, mida väisasin, oli publikuks korraldajad ja teismelised kudõmkarlased. Täiskasvanud linlasi see kultuuripralle eriti ei puudutanud.

Kudõmkari linnapea Anatoli Golubkovi jutt ajakirjanikele ja blogijatele (need viimased on Venemaal olulised arvamusliidrid) antud pressikonverentsil ei säranud samuti vaimustusest. Tundus, et linnavalitsuse jaoks on kogu see kultuuripealinna asi üks käputäie mujalt tulnud fanaatikute egotripp, mis küll toob linna raha juurde, aga tekitab ka igasugu ebamugavat segadust.

Golubkov tunnistas, et pole ise eriti sündmustel osalenud ega programmi jälginud. Selleks on tal ametnikud. Augustis pidi meer end üldse kartulivõtmisele pühendama. Ta ei eitanud erimeelsusi programmi tegijatega, aga ei pea end spetsialistiks, et festivaliasjadesse sekkuda.

Kultuuripealinna ettevõtmistele peavad Golubkovi meelest hinnangu andma linlased, kellelt aga, nagu ta isegi tunnistas, oleks oodanud suurema huvi ülesnäitamist.

«Ah, on siin küll mingid asjad, aga meid see ei huvita. Töökohti oleks vaja! Noortel ei ole tööd. Meil ei ole vaja mingeid üritusi,» põrutas turul seeni müüv proua ja juttu, kuidas permikad on Kudõmkari krahhi viinud, jätkus kauemaks.

Tegelikult on Perm esimene Vene linn, millel oma logo. Aga mitte see pole oluline. Oluline on, et Perm krai pealinn Perm on elav näide sellest, et võib-olla on kodanike jaoks siiski kõige parem valitsemisvorm valgustatud monarhia.

Kõik algas sellest, kui 2005. aastal liideti Permi oblast ja Permikomi autonoomne piirkond. Uue administratiivse moodustise – Permi krai – kuberneriks sai Oleg Tširkunov, kes on mitmes mõttes tähelepanuväärne mees. 2002. aastal oli ta föderatsiooninõukogus ainus senaator, kes hääletas NSVLi riigihümni viisi Venemaa hümnina taastamise vastu. Ta on lõpetanud KGB kõrgema õppeasutuse, aga on praegu parteitu. Samal ajal kuulub enamik Venemaa kubernere võimupartei Ühtse Venemaa ridadesse.

Tema naisel on Šveitsi kodakondsus ja lastel topeltkodakondsus.
Päritolult kohalik, «soolakõrv», nagu põlispermikaid kustutakse, alustas Tširkunov neli aastat tagasi omalaadset kultuurirevolutsiooni. Läbi majanduslanguse aastate on Permi krai kultuurieelarve pidevalt kasvanud.

Kuberneril on Venemaal üsna laialdased volitused. Tširkunov alustas sellega, et tõi krai kultuuriministriks Nikolai Novitškovi, kes omakorda asus aktiivselt Moskvast ja Peterburist noori näljaseid ajusid importima. Venemaal on küllalt andekat rahvast, kellel on villand suurte linnade etableerunud kultuurielust ning kellele Permi uus kultuuripoliitika andis võimaluse reaalselt tegudele asuda.

Tähelepanu väärib, et nii Tširkunov, Novitškov kui teised tüürimehed peavad aktiivselt blogisid, milles suhtlevad oma krai elanikega avatud ja avameelsel moel. Üsna huvitav lugemine, seda enam, et sissekandeid tuleb iga paari päeva tagant.

Perm, Venemaa isehakanud kultuuripealinn, soovib seda tiitlit ka ametlikult. Lisaks Eestist umbes 3000 lennukilomeetri kaugusel ning napilt miljoni elanikuga tööstuslinnale ihaldavad Venemaal kultuuripealinna nimetust veel kaks linna.

Kuid Permi ambitsioonid ulatuvad Venemaa piiridest kaugemale – kultuuriminister Nikolai Novitšikovi helge eesmärk on jõuda sinnamaani, et Permist saaks Euroopa kultuuripealinn. Paraku on selle nimel tegutsedes kohtutud teatava jahedusega. Nagu ta ise eravestluses mainis: «Nimetage seda siis parem juba Euroopa Liidu kultuuripealinnaks.»

Aga enne kõlavaid tiitleid, olgu selleks siis Venemaa või koguni Euroopa Liidu kultuuripealinn, on Permis kultuuri kadedust tekitavalt palju. Toimub kunsti-, muusika- ja teatrifestivale. Oktoobris toimuval teatrifestivalil osaleb ka Tallinna Linnateater lavastusega «Ma armastasin sakslast».

Kultuurikilomeeter Permi moodi näeb välja nii, et kesklinna tänavatele on maha veetud roheline joon, kolm-neli kilomeetrit pikk. Joonel asetseb umbes 40 rohelist mummu, mis igaüks tähistab mõnda vaatamisväärsust. Kõrval vene ja inglise keeles plakat, et millega tegemist. Ausammas, oluline maja või lihtsalt viide: näe, siit avaneb tore vaade. Tekst paarikümnelauseline ja vaimukas. Fantastiliselt elegantne lahendus.

Turist ei vaja kaarti, vaid saab kaunis väikese vaimukuluga linna huvitavamad kohad läbi käia. Ilmselt meeldib lahendus ka linnavõimule, sest keskmine turist on teadagi laisk. Kui ta selle «rohelise joone» läbi kõnnib, ei hakka ta ehk oma nina toppima sinna, kuhu vaja pole.

Teine, Permis viibitud mõne tunni kogemuste põhjal otsustades populaarsem marsruut on tähistatud kui «punane joon». Põhimõtteliselt samasugune kui roheline, kõnnitab see huvilist marsruudil «Permi kuulsad armastajad». Palun – selles majas elas kuulus armukolmik Lilja ja Osja Brik ning Vladimir Majakovski.

Ooperiteatri juures, kus roheline ja punane liin kohtuvad, seisvad plakatid kõrvuti: üks räägib ametlikku juttu teatri rajamisest ja selles tegutsenud muusikakorüfeedest, teine pajatab seebiseriaali väärt loo kuulsa dirigendi ja ooperiprimadonna keelatud, kuid seda kirglikumast armastusloost. Muide, samas seisva obligatoorse Lenini monumendi juures teevad mõlemad jooned aupakliku kaare.

Ükski linn ei pääse oma Tauno Kangrost. Ei puudu Permilgi selline mälestusmärk. Paar aastat tagasi püstitati linna peaväljakule üsna Kangro stiilis elusuuruses karukuju. Karu on sealkandis üldse kõva tegija, kes resideerib nii linna kui krai vapil.

Esimesed ajaloolised märgid Permi linnast on teada 1781. aastast, karu pärisid nad sealse piirkonna soome-ugri rahva permikomide käest. Kuju kohta lasti lahti legend: karu nina patsutades läheb soov täide.

Sel ajal kui Eesti ajakirjanikud karukuju ümber oma turistipilte tegid, möödus neist permitar, trügis inost­rantsõ’test mööda, puudutas hetkeks käega mõmmi Moosese palena läikima hõõrutud koonu ja jätkas oma teed. Nii, nagu budausuline teeäärse palveveski käima tõmbab. See oli märgiline hetk. Ükskõik kui kitšilik see karukuju mu silmis ei paista, on permikad selle omaks võtnud. Müüt toimib.

Aga kui Permi logost rääkida, siis see saadi Venemaa … noh, võib-olla mitte kõige andekamalt, aga vaieldamatult kõige kuulsamalt disainerilt Art Lebedevilt. Kirillitsa P-täht, tuletõrjeauto värvi.

Permi moodsa kunsti muuseumis (muide, avatud kella üheksani õhtul) oli suveniirilett, nagu kord ja kohus – exit through the gift shop, eks ole. Ma tahtsin sealt osta peaaegu kõike. Permi logo ja kohaliku vapikaru edasiarendused olid elegantsed, vaimukad ja paraja vimkaga.

Mida üldse arvata linnast, mida läbiva jõe Kama kaldale on kolmemeetriste punaste tähtedega kirjutatud «Õnn ei ole mägede taga»? Perm on Euroopa viimane suurlinn, nagu nad ise seda nimetavad.

Sõnum õnne kohta on seda tähenduslikum, et pärast Uurali mäeahelikku algab ametlikult Aasia. Õnn on siinpool mägesid, võiks seda kunstiteost tõlgendada. Kõige kindlam tee inimeste õnnelikuks tegemiseks on kultuuritaseme tõstmine, usuvad kohalikud valitsejad.

Alguses tundus permikatele selline ülevalt pealesurutud kultuursus üsna võõrastav – milleks seda vaja, elati ju ennegi. Olukord üsna samasugune kui Kudõmkaris – tulevad siia oma kultuuriga vehkima, meil pole töödki.

Aga Venemaa on autoritaarne riik, eks õpetati talupoegi ju kartulitki sundusega kasvatama. Nelja-aastane «sundkulturiseerimine» kandis vilja. Permis kogetu muutis allakirjutanu misjonäriks. Kolm nädalat olen mitmekümnele sõbrale-sugulasele vaimustusega rääkinud, milline näeb välja permanentne kultuuripealinn Perm.

Näidanud mobiiltelefonist fotosid, jaganud pilte suhtlusvõrgustikus ja vaimustusega alustanud juttu «Aga meil Permis…». Ja kus kultuur, seal õilmitseb ka igasugune sub- ja vastukultuur.

Sellest andis tunnistust Permi grafiti, mis ei pühendunud mitte tagide sodimisele ega keerukatele suurvormidele, vaid andis tehniliselt vähenõudliku šabloonitehnikaga edasi lihtsa linlase sõnumi: lause «Ära söö sõpru» ja notsupilt lihapoe seinal.

Reisi finantseeeris projekt «Kudõmkar. Kultuuri taaskäivitamine».

-------------------------------------------

Permi krai kultuuriminister Nikolai Novitškov, mis on Kudõmkari kultuurifestivali eesmärk?

Siin on kaks efekti – esiteks signaal kohalikele, et kultuur ei ole ainult nurgatagune lagunenud kultuurimaja, vanad filmid ja esivanemate pärand. Kultuur on see, mida nad võivad ja saavad iga päev ise oma kätega teha.

Teine signaal on kohalikule omavalitsusele, et kultuur võib olla vahend arenguks. Kõik Permi krai omavalitsused võistlevad õiguse eest osaleda selles programmis.

Niisugust kultuuriprogrammi rahastame krai ja kohalike omavalitsuste eelarvest, kuid sel aastal tundsid projekti vastu huvi juba ärimehed ja suured korporatsioonid. Selle huvi põhjus on väga lihtne.

Ettevõtted soovivad, et neil oleks head töötajad ja head töötajad soovivad lisaks heale sissetulekule ka head eraelu ehk vaba aega. See pole sotsiaalne vastutus, vaid puhas pragmatism. Kui kultuurihuviga inimesed lahkuvad, on see halb nii kohalikule omavalitsusele kui ka ärile.

Kas vastab tõele, et Permi krais pole kultuurieelarve vähenenud?

Ei, mitte kuidagi pole vähenenud. Kultuurisektori rahastamine ei sõltu majanduslangusest, kogu krai eelarvest kulub kultuurile neli portsenti.

Kas see on piisav või tahaksite rohkem?

Loomulikult tahaks rohkem! Kui võrrelda teiste regioonidega, on see juba piisavalt hästi. Me ei loe seda raha mahavisatuks või raisatuks, see raha on investeeritud tulevikku, see raha tuleb meile tagasi.

Kuidas kohalik elu kultuuri tõttu paraneb? Rääkisime turul tädikestega. Nad teavad küll, et mingid kultuuriüritused toimuvad, kuid see ei huvita neid, neil on olulisem müüa eile korjatud seeni.

Üks ei sega teist. Kui on aktiivne ja huvitav kultuurielu, siis tuleb ka rohkem seeneostjaid.

Kuidas efektiivsust hindate?

Kui programm lõpeb, siis tavaliselt kohalik omavalitsus mõtleb, kuidas neid ettevõtmisi jätkata, olenemata sellest, kas krai raha on taga või ei. Teiseks kasvab inimeste huvi kultuurisündmuste vastu – osalevad ise aktiivselt või käivad lihtsalt vaatamas. Oluline on ka pressi tähelepanu, meie jaoks on tuntus tähtis.
-----------------------------
Projekti «Kudõmkar. Kultuuri taaskäivitamine» tegevjuht Svetlana Koltšurina, mis on teie eesmärgid?

«Meie eesmärk on noored. Tulemusi näeme kahe-kolme aasta pärast. Kõige silmapaistvamad asjad on praegu projekt «Viiekordne» ja Etnosquat. Kasu uutest teadmisest näeme alles mõne aja pärast ja seda ei saa käega katsuda. Näiteks oli meil augustis mitu rahvusvahelisi projekti.

Kui algas kunstiprojekt sakslastega, siis noored arvasid, et neil on vaja tõlki, paar nädalat hiljem nad ütlesid, et neil on vaja õppida keelt. Paljud noored kohtuvad esimest korda välismaalasega. See motiveerib neid.

Usun, et kultuuri abil muudame inimesi. Valguskunstnike juures õppisid näiteks noored, kes on arvel alaealiste komisjonis. Nad olid iga päev õigel ajal kohal, sest see oli neile väga oluline ja huvitav. Nad räägivad, et nüüd nad teavad, millega tulevikus tahavad tegeleda.