Hodorkovski soovis «maffiast» välja astuda

Puuris: endine oligarh Mihhail Hodorkovski istub juba seitse aastat trellide taga.

FOTO: Kaader filmist

Vene võimud tegid Mihhail Hodorkovskist hoiatava eeskuju oligarhidele – kui valesti käitute, lähete samuti vangi, ütles Postimehele täna Tallinna kinodes ekraanile jõudva dokumentaalfilmi «Hodorkovski» režissöör Cyril Tuschi.


Miks tundsite vajadust teha veel üks film Hodorkovskist?

(Üllatunult.) Kas ütlesite «veel üks»?

Hodorkovskist ja Jukose afäärist on juba vändatud mitu dokumentaalfilmi.

Kas tõesti? Olen šokeeritud! (Naerab.) Sest kui ma alustasin (2006. aastal – toim), oli olemas vaid üks BBC 45-minutiline dokumentaal, aga see rääkis ka [Boriss] Berezovskist ja [Aleksandr] Lebedevist.

Hodorkovskist võib teha kümme dokumentaali, sest tema loos on nii palju aspekte. Mul on siiani üle 180 tunni materjali, millest saaks teha veel ühe viietunnise filmi.

Mu lemmikversioon enda filmist oli kolm ja pool tundi pikk, aga mu dramaturg ütles, et keegi ju ei vaataks seda. ­Seetõttu keskendusime Putini-Hodorkovski konfliktile ja ülejäänu panen võib-olla DVD-le.

Üks filmi põhiküsimusi on, miks muutis Hodorkovski end sajandivahetuse paiku korruptiivsest oligarhist läänelikuks figuuriks, kes investeeris suuri summasid haridusse ja kodanikuühendustesse. Selget vastust sellele küsimusele ei saa.

Minu arvates on üks põhjus see, et kui sa oled niivõrd rikas, hakkad sa mõtlema teiste asjade peale kui raha teenimine. Hakkad mõtlema maailma muutmisele.

Nagu inimesed filmis ütlevad – kui Hodorkovski oma meelt muutis ja asus teiste konkurentide seas ellujäämise asemel muutma oma ettevõtet ausaks ja läbinähtavaks, parandas see tema imagot. Inimesed pidasid teda läänelikumaks ja see tõi talle omakorda rohkem raha juurde, sest investeeringud suurenesid.

See aitas tal täita kaht eesmärki: muuta elu enda ümber paremaks, olles ausam ja läänelikum, ning teenida rohkem raha. Topeltpõhjus, miks muutuda.

Mida arvate versioonist, et muutumise taga olid Hodorkovski poliitilised ambitsioonid?

Ma pole Hodorkovski. Muidugi võis see nii olla. Oligarhid kontrollivad nii poliitikat kui äri. 1990ndatel kontrollisid Vene poliitikat ja äri kaheksa peamist oligarhi, nüüd on Venemaal vaid üks oligarh – Putin. Tema kontrollib poliitikat ja äri, ülejäänud ärimehed kontrollivad osa ärist, kuid poliitikat enam mitte.

Kui rikas isik investeerib poliitikasse, võib muidugi põhjuseks olla tema soov edendada elu Venemaal ja teha lõpp korruptsiooni nõiaringile ja oma süütundele. Arvan, et Hodorkovskit karistati tema soovi pärast astuda välja sellest maffialaadsest struktuurist, kus kõik on süüdi.

Sest kui kõik on süüdi, saab sind šantažeerida ja saata vangi, kui sa ei käitu nii, nagu soovitakse. Seega on tõeline põhjus, miks Hodorkovski vangi läks, see, et ta soovis sellest loogikast «välja astuda».

Filmi teine põhiküsimus on see, miks läks Hodorkovski tagasi Venemaale, kui ta juba 2003. aasta sügisel teadis, et teda ootab ees vahistamine.

See oli üks mu peamisi motiive uurimistöö jätkamiseks. Ühe vastuse pakub filmis Hodorkovski endine majandusnõunik, šveitslane Christian Michel. Ta ütleb, et Hodorkovski läks tagasi, teades, et ta pannakse vangi, kuid ei uskunud eales, et ta sinna nii kauaks jääb. Hodorkovski arvas võib-olla, et kui ta vanglast vabaneb, saab ta alustada uut elu.

Edastate filmis Grigori Javlinski ütluse, et Hodorkovskist ei ole võimalik ausat filmi teha, sest enamik inimesi keeldub tõtt rääkimast. Tema arvates oleks mõttekam teha film Vene loodusest.

Javlinskil on õigus. Ausalt öeldes oleksin tõesti pidanud tegema loodusfilmi. (Naerab.)

Sellepärast panin ka iseenda filmi, ehkki miks ma peaks? Ma ei ole mingi Michael Moore. Tahtsin näidata, et olen tõesti huvitatud dialoogist Vene võimudega, kuid mitte keegi ei olnud nõus viie aasta jooksul minuga rääkima.

Üks filmi väheseid Hodorkovski-kriitilisi hääli tuleb Jukose endiselt advokaadilt, Londonis redutavalt Dmitri Gololobovilt, kes kaotab Hodorkovskist rääkides enesevalitsuse.

Ma ei teadnud, et Gololobov on natuke... (Vehib kätega.) Panin ta filmi tema emotsionaalse seisukoha pärast. Ka sellepärast, et on palju inimesi, kes (Hodorkovski pärast) kannatavad, ja me ei näe neid. Gololobovil on suur koduigatsus. Ta tahab Venemaale tagasi minna, kuid ei saa. Ta süüdistab selles otseselt Hodorkovskit.

Samuti on filmis endine KGB kindral, kes toetab Hodorkovskit, kuid räägib väga ausalt, et Hodorkovski maksis paljudele altkäemaksu. Ta lubas, et kukutab selle valitsuse ja teeb uue, ausa valitsuse. See on muidugi ohtlik, kui üritad luua ausat valitsust eelmisele altkäemaksu andes. (Naerab.)

Usun, et Hodorkovski mõtleb nüüd teistmoodi. Kuid kindlalt ma ei tea. Kohtusin temaga vaid kümme minutit ja tahaksin temaga uuesti kohtuda, kui ta välja saab.

Vahetult enne filmi veebruarikuist esilinastust Berliini festivalil puhkes skandaal, kui murdvargad varastasid kahel korral filmi koopia. Kas kurjategijad on nüüdseks tabatud?

Olin šokeeritud, sest filmitegemise ajal minuga midagi ei juhtunud. Vargustega seoses oli nii palju brutaalsust, lõhuti kuus ust. Nüüd olen maha rahunenud. Minu krediitkaart leiti ühe noormehe kodust ja paistab, et asja taga ei olnud KGB, vaid kolm idiooti, kes olid sisse võetud minu MacBook Pro’st.

Kas filmi saab vaadata ka Venemaal?

Töötame selle kallal. Saime kutse Vitali Manskilt tulla ArtDocFestile, nii et esilinastus Venemaal on 2. detsembril. Ja naine, kelle nimi on Olga Pepernaja, ostis filmi õigused SRÜ maades ja üritab selle 3. detsembrist kinodesse saada. Kuid ta vajab luba, seda tal aga veel ei ole.

Aga Vene televisioonis?

Pervõi Kanal helistas. Ma ei tea, miks...

Nad on huvitatud?

Ei-ei, nad tahavad lihtsalt koopiat filmist. Ma ütlesin, et oodake natuke. (Kõkutab.)

Tagasi üles