Nagu Tuschi ise ütleb, on Mihhail Hodorkovski saatusest võimalik teha kümme dokumentaalfilmi. Lugu, kuidas ühest maailma rikkaimast inimesest saab üleöö vang, on ju ammendamatu ainesega inimtragöödia.
Terases karastunud «Hodorkovski»
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuid mitte ainult. See on ühtlasi ka lugu sellest, kuidas meie idanaaber muutus kaootiliste 90ndate järel maffiariigiks, kus režiim ei vali sõnakuulmatule koha kättenäitamiseks vahendeid. Hundikarja taltsutamiseks piisab ka sellest, kui elimineerida karjajuht – kõige ilusam, targem ja osavam ehk Hodorkovski.
Kuna Hodorkovski elulugu ja tõus aktiivsest komsomolinoorest oligarhiks on ilmselt paljudele eestlastele tuttav, ei paku Tuschi filmi peakangelase elu ümberjutustus võib-olla nii palju huvi kui portree, mis Tuschil õnnestub Putini Venemaast ilmekalt (ja Arvo Pärdi muusika saatel) luua.
«Hodorkovski» on vaba paljude lääne filmitegijate stampidest – matrjoškasid ja tantsivat Jeltsinit me ei näe. Arhiivikaadrid vahelduvad hoopis «Sin City» stiilis mustvalgete animatsioonidega ning asjaomaste elavate meenutustega. Geniaalne on hetk, kus Hodorkovski ekskolleeg räägib Vene riigi olemusest, samal ajal ablast jõehobu söötes.
Puändiks on Tuschi intervjuu Hodorkovski enesega, mis on tehtud Moskva kohtusaalis.
Uus film kinolevis
«Hodorkovski»
Stsenarist ja režissöör Cyril Tuschi
Saksamaa 2011
Alates 23. septembrist Tallinna kinodes Artis ja Coca-Cola Plaza ning Tartu kinos Ekraan