/nginx/o/2008/12/11/104204t1h45e4.jpg)
Täna õhtul pannakse Von Krahli laval püsti üdimodernne armastuskolmnurk, kus kujundi tippudes vaevlevad psühholoogilistes piinades Noora (Riina Maidre), Peeter (mõistagi Jalakas) ja Kris (kes ei ole mitte näidendi autor Kris Moor, vaid hoopis Erki Laur). Seda kõike sünteesib läbi psühhoanalüütiku silma Dr. Sirko (Taavi Eelmaa).
Esietendub lavastus «Homefucking is killing prostitution», mis on oma pealkirja laenanud elektrobändi Kiwisex albumi nimelt, autoriks on tüüp, kes varjab enda pseudonüümi Kris Moor taha.
Lavalaudadel on see Moori debüüt, tegelikult peab härra Moor end rohkem kirjanikuks, näiteks on tema tekste selle nime all ilmunud Vikerkaares. Tegu on, muide, sama isikuga, kes varjab enda ka literaat Andre Trinity nime taha. Kes ta passi järgi on, jääb praegu saladuseks. Ehk saate täna Krahlis pärast esietendust teada.
«Homefucking is killing prostitutioni» selgroo moodustavad fragmentaalsed, kuid stiililiselt väga täpsed argielulised dialoogid.
Mehe ja naise suhtes esineva kahe ego vaheline elekter, see pingeline verbaalne pingpong, millega teineteisele teravusi loobitakse, on Mooril väga filigraanselt kujutatud ja ka näitlejatel väga täpselt mängitud.
Samas ei jää lavastus hakituks, pigem on see minimalistlik lähenemine dramaturgiale, kus lugu viivad edasi vaid need väga täpselt valitud lausekatked, mis kogu situatsiooni tuuma edasi annavad. Ei mingit pikka sõnavahtu ega dramaatilisi stseene.
Projekti on kaasatud ka Krahli vaimne juht ja õpetaja Peeter Jalakas, kes jääb loos tegelikult kõrvaltvaataja positsiooni, lavale ei ilmu ta kordagi, küll aga on tema kohalolekut kogu loo ajal õhus tugevalt tunda.
Jalakas on kogu «Homefucking is killing prostitution» algne tõuge, see probleem, mida tegelikult näha ei ole, aga mille ümber kõik intriigid koonduvad. Ilma Peetrita poleks lugu, kas Von Krahli teater oleks?
Teine sideaine, mille külge dialoogifragmendid vähemalt ideeliselt kinnituvad, on psühhoanalüüs. Otseselt koondub see psühhoanalüütik Dr. Sirko (Taavi Eelmaa) isikusse, kes analüüsib oma sõbra Krisi ja tema tüdruku Noora suhet, kaudselt on aga kogu lavastus üks suur psühhoanalüüs, mis toimub pidevalt nii karakterite dialoogis kui ka suhtluses publikuga.
Kris Moori kirjutatud tekst sunnib paratamatult igaüht oma väikesest peast kõige räpasemad ja piinlikumad situatsioonid üles otsima ja paralleele tõmbama. Silmi maha lööma, muigama või oma elu magusamaid mandariinisöömisi meelde tuletama, analüüsima ja sünteesima.
Samas on Kris Moor ise intervjuus Madli Pestile ajalehes Tsoon öelnud, et tegelikult ta psühhoanalüüsi ei usu: «Analüütik on ka inimene, omaenda probleemidega. Olen kaks korda järele proovinud, mida psühhoanalüüs endast kujutab, ent pole kunagi jõudnud ühest tutvustavast seansist kaugemale.»
Argielu dialoogidel põhineva «Homefuckingu» võlu seisnebki tema juba hüperreaalses olemuses. See kõik on juba nii tuttav, et siin tuleb mängu tuua teine tasand. Kris Moor on sellega küll alustanud, kuid kahjuks kuhugi poolele teele pidama jäänud.
Jõulist lavastajakätt ja oma tugevat maailmanägemust jääb pisut napiks. Meisterlikult ja sõnaosavalt on autor maalinud väga kõnekad argieluepisoodid, mis oma klišeelikus olemuses (Noora rasedus ning tema põgenemine Pariisi, Osama ilmumine) hakkavad küll muutuma suuremaks kui elu ise…. Kuid siinkohal laseb Kris Moor vaataja vabaks. Ta käitub kui vahendaja, kes ühtki kaarti ei ava, kogu metatekst jääb vaataja enda teha.
Selles fragmentaalses hüperreaalses suheterägastikus ei saagi saalis istuja ühtäkki enam aru, kas see, mis laval toimub, ongi teater ja esietendus Von Krahlis või on see lihtsalt üks järjekordne situatsioon sinu enda elust. Piirid teksti, teatri ja psüühika vahel pööratakse segi.
Tekst: Kris Moor
Osades: Riina Maidre, Peeter Jalakas, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Inga Salurand jt
Etendused Von Krahli teatris 11., 12. ja 13. detsembril
/nginx/o/2017/02/07/6320233t1hd9be.jpg)