Teine sideaine, mille külge dialoogifragmendid vähemalt ideeliselt kinnituvad, on psühhoanalüüs. Otseselt koondub see psühhoanalüütik Dr. Sirko (Taavi Eelmaa) isikusse, kes analüüsib oma sõbra Krisi ja tema tüdruku Noora suhet, kaudselt on aga kogu lavastus üks suur psühhoanalüüs, mis toimub pidevalt nii karakterite dialoogis kui ka suhtluses publikuga.
Kris Moori kirjutatud tekst sunnib paratamatult igaüht oma väikesest peast kõige räpasemad ja piinlikumad situatsioonid üles otsima ja paralleele tõmbama. Silmi maha lööma, muigama või oma elu magusamaid mandariinisöömisi meelde tuletama, analüüsima ja sünteesima.
Samas on Kris Moor ise intervjuus Madli Pestile ajalehes Tsoon öelnud, et tegelikult ta psühhoanalüüsi ei usu: «Analüütik on ka inimene, omaenda probleemidega. Olen kaks korda järele proovinud, mida psühhoanalüüs endast kujutab, ent pole kunagi jõudnud ühest tutvustavast seansist kaugemale.»
Argielu dialoogidel põhineva «Homefuckingu» võlu seisnebki tema juba hüperreaalses olemuses. See kõik on juba nii tuttav, et siin tuleb mängu tuua teine tasand. Kris Moor on sellega küll alustanud, kuid kahjuks kuhugi poolele teele pidama jäänud.
Jõulist lavastajakätt ja oma tugevat maailmanägemust jääb pisut napiks. Meisterlikult ja sõnaosavalt on autor maalinud väga kõnekad argieluepisoodid, mis oma klišeelikus olemuses (Noora rasedus ning tema põgenemine Pariisi, Osama ilmumine) hakkavad küll muutuma suuremaks kui elu ise…. Kuid siinkohal laseb Kris Moor vaataja vabaks. Ta käitub kui vahendaja, kes ühtki kaarti ei ava, kogu metatekst jääb vaataja enda teha.
Selles fragmentaalses hüperreaalses suheterägastikus ei saagi saalis istuja ühtäkki enam aru, kas see, mis laval toimub, ongi teater ja esietendus Von Krahlis või on see lihtsalt üks järjekordne situatsioon sinu enda elust. Piirid teksti, teatri ja psüühika vahel pööratakse segi.
Uus tükk
«Homefucking is killing prostitution»
Osades: Riina Maidre, Peeter Jalakas, Taavi Eelmaa, Erki Laur, Inga Salurand jt
Etendused Von Krahli teatris 11., 12. ja 13. detsembril