Kultuurisoovitused

Kunstinõunik usub, et kunst elab paremini kui varem

Kultuuriministeeriumi uus kunsti- ja disaininõunik Maria-Kristiina Soomre on kindel, et ainult avatud dialoogis on võimalik hoida oma valdkonna mainaet.

FOTO: Raigo Pajula

Kunstiteadlane Maria-Kristiina Soomre töötab juba kolmandat nädalat mitu aastat tühjana seisnud kohal – kultuuriministeeriumi kunsti- ja disaininõunikuna. Postimees uuris temalt, millised uued tuuled nüüd puhuvad.


Uus amet on usutavasti vastutusrikas. Miks sa üldse kandideerisid ja millised eesmärgid oled endale püstitanud?

Kandideerisin, sest uskusin end sellesse ametisse sobivat. Ja sellepärast, et usun (itaalia laulumehe Giorgio Gaberi sõnadega) – vabadus, see on osalemine. Olen kunstielus osalenud tegijate poolel päris pikalt, võtan nüüd hea meelega kodanikuna selle vastutuse osaleda pisut ka selle valdkonna ametkondlikumas koordineerimises.

Kuna möödunud aastatel «tulistati» mind kolleegide mahitusel üha erinevamatesse valdkondlikesse struktuuridesse (astusin Eesti Kunstnike Liitu, mind valiti Kunstihoone nõukokku, olin kriitikute ühenduse AICA aktiivgrupis, aitasin kaasa arutelule kunstitöötajate sotsiaalsete garantiide üle jne), tundus ühel hetkel, et võiksin sellesse valdkonna «kaardistamise» ja probleemidele lahenduste otsimise protsessi ka põhikohaga astuda, ekspertiis on olemas.  

Selle taga on kindlasti ka teatud põlvkondlik enesekindlus või eneseusk, et riik, see olemegi meie, et me kõik vastutame nii oma valdkonnas kui laiemalt oma linnas ja riigis toimuva eest (või vähemalt võiksime vastutada). Ma ei tahaks mõelda ministeeriumist  kui eelkõige kõrgest käsulaudade templist. Loodan, et suudan ka kunstivaldkonnas laiemalt kodanikuühiskonna põhimõtteid omasemaks teha.

Eesmärgiks olen endale seadnud vist küllalt utoopilisena kõlava koostöö süvendamise valdkonna sees ja valdkondade vahel ja kaasaaitamise kunstivälja professionaliseerumisele (pean silmas toimimisviise), mis saab minu meelest olla ka valdkonna maine paranemise eelduseks. Sõnades kõlab see suurelt, aga seisneb paljudes väga väikestes asjades.

Olen hea meelega see, kes tuletab kolleegidele kiires töörütmis aeg-ajalt meelde, et koostöövõimalusi kaaluda tasub ka nendega, keda võib-olla peame konkurentideks või kellega lihtsalt nägemused alati sada protsenti ei kattu.

Soovin täiesti siiralt kaasa aidata sellele, et kunstivaldkond muutuks koostööaltimaks, konstruktiivsemaks, et ühel hetkel oleks meilgi võimalik istuda koos laua taha ja seada selgeid ühiseid ees­märke.

Kuidas elab eesti kunst aastal 2011? Mis on rõõmustav ja mis kurvastav? Kumba on rohkem?

Eesti kunst elab aastal 2011 paremini kui päris mitmel teisel aastal viimasel kümnendil, eelmistest rääkimata. Tulevikulootuse mõttes tundub hetkel, et üldse kõige paremini, pea märkamatult on peale kasvanud uus jõuline põlvkond kunstnikke, kes väga professionaalsel tasemel tööd teevad ja on võimelised juba ka ise end rahvusvahelisel areenil kehtestama.

Galeriides on toimunud positiivsed muutused, esimest korda tegutseb meil galerii, mis käitub tõelise partnerina kunstnikele ja millel tänaseni on väga hästi läinud ka välisturul.

Kurvastav on see, et endiselt võib tajuda vist 1990ndatel välja kujunenud kunstimaailma polariseerumist, ja arvestades, et kummagi «rindejoone» taga on positsioonid kindlustunud, on pinged kohati teravamad kui iial varem.

Vihkamist on ikka veel õhus ja see teatavasti ei ole edasiviiv jõud. Deemonitega koostööd teha pole võimalik, seega ootaks hea meelega konstruktiivset õhupuhastust ja mõistmist, et ühised huvid kaaluvad  enamikul juhtudest isiklikud ambitsioonid või ebasümpaatiad üle.

Üks praktiline murekoht on ka see, et meid on väga vähe. Kui häid kunstnikke, nagu mainisin, tuleb üha juurde, siis võimekaid kunstikorraldajaid, galeriste, mänedžere on ikka veel võimalik loetleda ühe käe sõrmedel. Iga produktsioonivõimeline «asjaajaja» on meie kunstimaailma jaoks hetkel kulla hinnaga.

Praegu on tähtis teema, kas Tartu kunstimuuseum jääb iseseisvaks või mitte. Milline on sinu nõu selles suhtes?

Selles küsimuses ma nõu anda ei saa, muuseumid ei kuulu otseselt kunstinõuniku pädevusse. Loomulikult elan ma Tartu muuseumi ümber toimuvale kaasa, aga ootaksin ära nüüd olukorra rahunemise ja reaalsed analüüsid. Annaksin emotsioonide keerisesse paisatud muuseumile pisut töörahu. Tartu muuseumis ja teistes Tartu näitusepaikades on muide praegu Tartu kunstikuu näitused, muuseumis perfor­mance’ikunsti vanaema Marina Abramovići loomingu ülevaade – soovitan kõigil neid näitusi kindlasti külastada, sest see on tõeline maailma tipptase, mida Eestisse tuua ei õnnestu mitte igaühel ja mitte iga päev.

Kuni jätkub koostöötahet ja eelkõige professionaalset kirge ning pühendumist kunstile, mille heaks näiteks seegi näitus on, olen ka Tartu kunstimuuseumi tuleviku osas väga lootusrikas.

Selle kriisi positiivne pool on ehk see, et Tartu muuseum tuli nüüd paljudele jälle meelde. Olekski tore, kui poolehoid sellele asutusele ei jääks netikommentaaride või gallupite tasemele: see on nüüd koht, kus tuleks hääletada jalgadega.

Kultuur kipub jääma ühiskondlikus, poliitilises ja meedia plaanis järjest marginaalsemaks nähtuseks. Kunst sealjuures veel eriti – kas või näiteks ajalehtedes. Mis võiks sinu arust sellist olukorda muuta ja kas see on üldse võimalik?

See, mis toimub ajalehtedes, on kindlasti toimetajate, kaudsemalt lugejate ja kirjutajate kätes. Tõsi ta on, et kultuur tundub meediat huvitavat eelkõige skandaalide ja raha valguses.

Viimasel ajal on kultuuriringkondades palju taga igatsetud laulva revolutsiooni aegset sümboolset kapitali, mis kultuurirahva poliitiliste protsesside etteotsa kihutas. Praegu on ühiskonna asjade üle arutamine siiski pigem vabatahtlikult käest antud, võib-olla on selle põhjuseks ka pragmaatilisele ellujäämisvajadusele keskendumine, võib-olla teatud pettumus.

Arvan siiski, et aktiivne osalemine ühiskonnaelus, eluga kursis olek on iga intellektuaali ja kultuuritegelase kohustus. Ainult avatud dialoogis on võimalik hoida ka oma valdkonna mainet.

Kui rääkida aga kaasaegse kujutava kunsti «võõrandumise» probleemist kitsamalt, siis see on midagi, mida ilmselt ühe põlvkonnaga ei lahenda. Vigu on tehtud mõlemal poolel ja neid parandavad vaid aeg ning uued, positiivsed kogemused, avatus. Nagu juba ütlesin, viha pinnalt midagi paremaks muuta pole võimalik. Siin näen just suurt vajadust kõigi kunstiinstitutsioonide ja erialaorganisatsioonide sisulise koostöö järele. Ja ausa kollegiaalsuse järele: kiidusõnu võiks meil alustuseks üksteiselegi rohkem jaguda, nii meedias kui tänavanurgal.

Professionaalse kunstikriitika hetkeseis ei ole tõepoolest samuti kiita, näeksin hea meelega rohkem kolleege väljaannete kunstikriitiku-palgal, rohkem kunstivaldkonna arvamusliidreid meedia prime-time’is. Asi on ilmselt ka selles, et need õiged inimesed teevad hetkel midagi muud või ei ole veel «valmis saanud». Ainult meediat kunsti väheses nähtavuses süüdistada oleks kindlasti vale.

Räägi mõnest näitusest Eestis, mis sind ennast viimasel ajal on kõnetanud ja mida sa just ise pole kureerinud.

Tartu kunstikuu üritusi juba põgusalt mainisin. Teine soovitus oleks kindlasti Tallinna Kunstihoones viimaseid nädalaid avatud Maria Arusoo kuraatoriprojekt «Kontinuum», mis maailmakunsti suurnimede hitt-teoste abil aitab avada vana tuttavat Kunstihoone ruumi läbi vaataja tajuprotsesside teadvustamise. Teatud mõttes kohtub vaataja sellel näitusel iseendaga – ja see on üks ütlemata meeldiv kohtumine, ütleksin.

Kolleegina kergitan kuraatori ees mütsi juba ainuüksi fakti pärast, et selline näitus praegustes oludes Eestis aset leiab, ja annan kunstinõunikuna kõigile lugejatele nõu kindlasti Kunstihoonest läbi astuda.

Kes ta on?
Maria-Kristiina Soomre

• Sündinud 1978. aastal Tallinnas
• Lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse instituudi magistriõppe, 2010. aastast jätkab samas doktoriõppes
• Alates 2008–2011 Kumu kuraator-projektijuht
• Kumu Öö üritustesarja algataja
• Olnud kunstisaate «Aku» produtsent ning Veneetsia biennaali Eesti paviljoni administraator-infotöötaja
• Alates 2010. aastast kuulub Eesti kunstiteadlaste ühingusse, Eesti Kunstnike Liitu, kunstikriitikute ühendusse AICA ja Tallinna Kunstihoone nõukogusse ning on Eesti Kultuuri Koja liige
• Soomret on tunnustatud kultuurilehe Sirp preemiaga 2004. aasta kunstikirjutiste eest

Tagasi üles